Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
siis eelistan pigem surra,” lausub Ralf lõbusalt silmi vidutades. „Nii et homme pistan selle teksakostüümi ilmselt põlema ja kütan sellega sauna.”
„Paned kohe tule otsa?” täheldab Nora muiates.
„Nii jätkates arvatakse mind varsti kauboide salaühingusse,” ütleb Ralf naerdes. „Ja siis pole enam muud, kui kaabuga tegelastele pühalikult lubada, et kohe-kohe ajame kotti topitud paberitega asjad joonde ja lähme metsikuid hobuseid püüdma. Ah et millal see juhtub? No nii umbes nädala, kuu või aasta pärast. Ja kui varem ei jõua, siis pensionipõlves kindlasti.”
„Teksakostüümil pole ju häda midagi,” arvab Aljo. „Suur hulk mehi käib enamiku elust sellisega ringi.”
„Nojah,” möönab Ralf. „Ilmselt leidub enda piinamiseks veel hirmsamaid viise, aga need ei tulnud neile meestele lihtsalt pähe.”
Mõtliku ilmega terapeut noogutab ja laseb Ralfil jätkata.
„Aga, muidu läheb mul hästi,” sõnab Ralf reipal toonil.
„Tubli, tubli,” noogutab Aljo sõbralikult.
„Sõidan ikka vana autoga, pole seda siiani välja vahetanud.”
„Tubli, tubli.”
„Varsti võib sellega juba uunikumide klubisse astuda.”
„Mõned aastat vana autoga?” täpsustab Aljo.
„Muidugi, kopituse haisu on juba tunda.”
Lõbusalt turtsuv Ralf vaatab saalis ringi. Kogu see ettevõtmine, mis neid sellesse väikesesse saali kokku toob, ajab teda naerma. Ta pilgutab Norale silma, kuigi nii põgusalt, et ainult naine seda tähele paneb. Siin nad nüüd istuvad – kaks tegelast, kes ise ka ei usu, et võiksid seal istumisest mingit kasu saada või toimuvat tõsiselt võtta. Igatahes peaksid nad ideaalis paigal püsima. Et lõpuks ometi maha rahuneda. Kuid alles täna hommikul uuris Ralf jälle lennuplaane. Ta vaatab veel kord lõbusalt Nora poole. Oodaku ainult natuke, õige varsti tõusevad nad udustesse kõrgustesse ja kihutavad läbi vatipilve just sinna, kuhu tuju tuleb.
Märtsi keskpaik 2006
Piimvalges udus riivab kellegi põlv äkitselt Ralfi põlve. Tiheda võsana kasvavad karvad ehmuvad valveseisakusse – võõra inimese ootamatu puudutus mõjub alati kui surakas elektrit. Kui ette teaks, oleks ehk teisiti. Ralf nihkub pisut eemale ja püüab läbi udu aimata, millise keha juurde pealetükkiv põlv kuulub. Aga see ei õnnestu, sest seina sisse peidetud aukudest visiseb uus ports auru peale. Väike vahejuhtum ei sega siiski Ralfi rahulolu, ta vajub kerge ohke saatel uuesti vastu seina.
Juba aastaid lõdvestub ta kõige paremini just seal, kus kihab elu. Ilmselt toodab tema unehormoone raadio, mille saatel on mõnus nii magada kui ka ärgata. Ralfi muusa elab endistviisi kärarikkal tänaval, kummutab peekrit rahvarohketel pidudel ja tõmbab hinge suurlinna metroodes. Seetõttu kuuluvad tema valikusse ka veekeskuste aurusaunad – oled justkui omaette, aga häälekas sumin ootab vaid paari sammu kaugusel. Pealegi mõjub valge aur meeltele uinutavalt. Kui juhuslikud kokkupuuted võõra ihuga kõrvale jätta, polegi tal logelusmekadele suuremaid etteheiteid. Kuigi ka selle üle pole tal põhjust nuriseda, sest hetkel ta keha lausa kubiseb võõrastest puudutustest. Vaid kümmekond minutit tagasi muljusid sitked naisesõrmed Ralfi ihu kui külmikus kõvaks läinud taignatükki iga kandi pealt pehmemaks. Lihased surisevad siiani. Tõepoolest, kui tead ette, et keegi sind puudutab, on see mõnus. Oled isegi tänulik.
Samal hetkel meenub Ralfile kunagine tüdruksõber, kes oli kahtlusteta kehakummardaja ja kinkis talle sünnipäevaks massaažisalongi kinkekaardi. Esialgu mõjus see äpardunud vaimukusena. Aga vaid esimene korrani. Pärast seda sai Ralfist kuulekas lesija, kes kannatab ära nii massööri innukuse hood, mis lähevad eriti kirglikeks just valusate kohtadeni jõudes, kui ka tema vaimukused, mis toituvad hirmust rasvumise ees. See kõik on tühiasi võrreldes enesetundega, mis pärast saabub.
Aga hetkel püüab Ralf meenutada, miks said tal suhted otsa naisega, kes pelgas paaniliselt, et tükike jääkainet takerdub ta reitel asuvate rakkude vahel? Ühtegi mõistlikku põhjust ei meenu. Ilmselt helistas ta Ralfile liiga sageli. Või vaevles soovunelmate küüsis, et naine on Maa ja mees Kuu. Ning kindlasti ihkas ta mängida kõiki rolle Ralfi öistes unenägudes. Ilmne suurusehullustus! Läbi hämu meenub Ralfile, et kunagine kallim üritas vist isegi piirata tema külaskäike juuksurisalongi. See asub Ralfi kodutänaval ja lahked näitsikud pesevad tal seal paar korda nädalas pead. Põhjuseta armukadedus on hirmus asi! Juuksuris käimine kuulub lihtsalt Ralfi nõrkuste hulka – kõigepealt ootad oma järjekorda, mõnuled kohvitassi taga ja jälgid, kuidas kaunid naised ümberringi askeldavad. Nad ei unusta sult kunagi küsida, kas kõik on hästi või vajad sa veel kohvi ja värskeid ajalehti. Järgneb pooltund, mil vetruvad sõrmeotsad pakuvad õndsust, mis lõpuks lausa une toob. Tõepoolest – too naine süüdistas Ralfi puudutustenäljas, mida temasugune mees oskab leevendada vaid ostetud teenustega. Kuidas saanukski ta niisuguse lahmiva prokuröriga kokku jääda?
Saunauks kolksatab uuesti. Hetk hiljem astub kellegi kondine jalg Ralfi varvastele. Kurat, valus on! Kas jälle koperdab mõni puutenäljas tegelane ringi? Uksest saabunu kobab kätega nagu piimaklaasi uppunud abitu kärbes. Selles kujus on midagi tuttavat. Kui viimaks ilmub nähtavale naeratus, mis on ühekorraga nii poisilikult uje kui ka rehapulkasid meenutavat hambarida paljastav, tunneb Ralf siseneja ära.
„Robert, oled see sina?” küsib ta pisut kahtlevalt.
„Jah, mm… mina,” vastab kohmetu hääl udustest kõrgustest.
„Tule istu siia, siin on ruumi küll,” kutsub Ralf ebalevat kuju enda kõrvale.
„Sina ka ss… siin,” kogeleb Robert lakkamatu naeratuse saatel, mis tõestab, et pikki vahemaid hoidvad hambad ei koli ka küpsemas eas üksteisele lähemale.
„Sind pole ka sada aastat näinud,” täheldab Ralf rõõmsalt.
„Jah,” vastab Robert ja naeratab lakkamatu innuga aina edasi.
„Kuidas läheb? Pole tõesti kaua näinud,” võtab Ralf jutuotsa enda kätte, sest pausid ajavad teda hulluks ja igavikku veniva naeratusega ei oska tema neid täita.
„Noo nii, ee… enam-vähem,” kohmab Robert suunurki endistviisi ülespoole hoides.
Ralfil pole muud võimalust, kui ise edasi rääkida, sest pole lootustki, et Robert lõpetaks juba pooleldi juhmiks muutuva naeratamise ja asendaks selle inimkeelse kõnega.
„Mul on ka kiired ajad, olen kogu aeg jooksus. Tead, võtsin aastaks Venemaa viisa. Vaatan sealkandis ringi, ehk õnnestub töö mõttes jalg ukse vahele saada.”
„Ma vist kuulsin jah, et sa pp… polegi enam seal toiduainete kontsernis suhteid silumas.”
„Ei noh seal pole ma enam sada aastat. Isegi kontsern lagunes vahepeal laiali.”
„Oli vist kk… küll nii,” venitab Robert vastuseks. „Tead, mm… ma käisin vahepeal mustal mandril rändamas. Olin paar kuud ära, kk… kui tagasi tulin, pp… polnud isegi mu lemmikjogurtit enam müügil. Ja pp… pooltel toodetel olid uued pp… pakendid.”
„Pole pääsu, kõik tuleb ju liikumises hoida.”
Hetke valitseb meeste vahel vaikus, kuid siis valgub naeratus uuesti Robertile näkku.
„Kuule, ss… sinust sai ju vahepeal rootslaste pp… pangas meediapealik. Nad pistavad ss… sind ju iga kord telekasse, kui pangas mm… mingi jama juhtub.”
„Ja olgu milline jama tahes, lõpuks küsitakse ikka, miks pank internetimaksetelt teenustasu võtab. Kuul pähe! Ega seal pangas polnud ka mõtet lõputult istuda.”
„Ah nii?” imestab Robert ikka naeratades. „Mis siis vv… viga oli?”
„Seal tukuvad kõik nagu kassid kuumal ahjul,” vastab Ralf. „Keegi ei aja jalgu kõhu alt välja. Pakud neile kümme head mõtet, aga nemad jäävadki esimese juurde