Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
käituda ja mõistlikku juttu ajada. Ta muutub kohmetuks ja vasak silm hakkab kergelt tõmblema. Eks koolinarrimine („Matu-Matu, pea põleb!”, „Kuule porgand, võta peet naiseks!”) jätab oma jälje. Lausa ime, et nad vennad on, sest Ralfi jaoks pole mingi mure poolelt sõnalt jutujärjega haakuda, paraja tugevusega kätt suruda, huvitatud ilme ette manada ja igal suvalisel teemal vähemalt viis minutit rääkida (see oli üks tema kunagisi eesmärke, mille ta endale püstitas). Vaatamata sellele mahtusid nad ühe katuse alla elama. Kuigi tõele au andes Ralfi pisut häiris see ülemise korruse hõivanud tegelane, kes kompsudega kohale tulles lubas järgmisel päeval endale uut eluaset otsima asuda, kuid seda homset ei paistnudki saabuvat. Homsest sai varsti juba aasta.
„Hoi tralla! Aeg on ärgata, mees,” hõikab Ralf ja tõmbab toaukse hooga lahti.
Arvutilaua kohale kummardunud Martin jõnksatab selja korraks sirgemaks, aga järgmisel hetkel vajub see lonti tagasi. Ta pobiseb midagi omaette ja vaatab korraks üle õla. Pilk sogane nagu tiigil, mille vesi pole kuude kaupa liikunud, ja paistab, et juba hetke pärast unustab ta sellegi, et keegi tuppa astus ja õhu liikuma pani.
„Äratus-äratus, tasumise tund on tulnud! Tõmba nüüd juhe seinast välja,” kamandab Ralf, laskmata end venna hämarast olekust eksitada.
„Pea’nd pea, ära sega, mul on üks asi pooleli,” pomiseb Martin kivistunud ilmel ekraani jälgides. „Ma praegu ei saa…”
„Aitab juba, sul on kogu aeg midagi pooleli. Sa oled ise ka pooleli,” lausub Ralf ja raputab venda õlast. „Nüüd tuleb hoopis puhkust võtta. Millal sa üldse viimati puhkasid?”
„Ma ei mäleta. Eelmisel aastal võtsin millalgi nädala.”
„Mees-mees, nii ei lähe. Tõmba nüüd juhe seinast välja, las teised poisid progevad natuke sinu eest. Sina lähed paariks nädalaks puhkusele.”
„Aprillis? Praegu on ju külm, mis ma selle külmaga puhkan?” imestab Martin ja tõstab pilgu ekraanilt, sest talle tundub, et vend tahab ta lumehange lükata.
„Mis vahet seal on? Sa ei käi ju rannas. Pole viimased viis aastat käinud, on ju nii?”
Ralfi teada pole Martinil isegi ujumispükse. Kunagi ammu olid, aga neil on augud sees. Sellistega ei lähe ju mere äärde: lapsed hakkaks teda nähes nutma ja vanaprouadel kukuks proteesid lahti. Seega pole ta ilmselt oma nina randa pistnud. Ka uusi pükse pole ostnud, sest head ilma on aasta jooksul vaid paari nädala jagu ja seepärast on ujumispükste ost Martini jaoks mõttetu kulutus.
„Mul oleks su abi vaja. Mäletad, sa lubasid mind aidata, kui vaja,” meenutab Ralf.
Mälukaotuse teesklemine oleks kohatu, sest neist kordadest, mil noorem vend oli Martini elus kriisijuhtimist teostanud (Ralfi sõnakasutus), võiks vabalt õpiku kirjutada. Ausalt öeldes seisis tema praegunegi elu suuresti püsti Ralfi najal, kes korraldas kogu nende majapidamist: ostis süüa, palkas tubade kasimiseks koristaja, küttis ruumid soojaks (Martinil pole aimugi, mis kütet majas kasutatakse) ja maksis kõik vajalikud arved. Vanema venna panus seisnes vaid paaris klahvivajutuses, mis rahanutsu igal kuul õigele arvele tõstis. Isegi emotsionaalse sideme loomiseks tütrega (jälle Ralfi väljend) vajas Martin noorema venna abi ja suunamist.
„Mida sa siis tahad?” venitab Martin pisut tusaselt.
„Sa peaksid meie juuri otsima minema,” vastab Ralf silmagi pilgutamata.
„Mis juuri?” pärib Martin umbusklikult, sest talle tundub, et vend lihtsalt narrib.
„Meie sugupuud, noh. Lähed ja selgitad välja kõik vana-vana-vanavanaisad ja vanaemad ka. Teed ühe korraliku uuringu. Paari nädalaga peaksid vast hakkama saama.”
„Nalja teed või? Terve sugupuu, kahe nädalaga? Selleks läheb ju pool elu. Mõtle ise, kas mul on aega istuda ja kilode kaupa pilte vaadata? Ja tonni jagu teed juua, mul isegi magu haige. Kui tahad, võin arvutist midagi otsida, arhiivid peaks seal ju üleval olema. On isegi mingid firmad, kes raha eest inimeste sugupuuga seotud asju uurivad. Neilt saaks ju midagi tellida.”
„Selge see, et kirikuraamatud ja arhiivid tuleb jooksuga läbi lapata. Aga see pole muud kui faktipuru. Sellest juba pilti kokku ei saa. Meil on vaja elavat folkloori. Mis see siis ära pole, natuke vanainimesi kuulata. Endal pole vaja suudki lahti teha.”
„Just, mis see siis ära pole! Eriti kui vanainimene lobisema kukub. Imeb inimesest viimased elumahlad välja. Kuule, miks sul seda sugupuud üldse tarvis on?”
„Miks, miks? Varsti on kõik eakad sugulased surnud ja meie ei tea oma juurtest midagi. Tead, praegu on niisugune aeg, kus tuleb oma juuri tunda. Pealegi hakkan ma varsti uuele erakonnale lugu looma. Aga enne võiks ikka iseenda looga pisut kursis olla.”
„Oh jumal küll,” ohkab Martin loiult, sest ta ei mõista, miks tuli vennal tuju poliitikas sorkida. Ilmselt pole lihtne elada, kui saad lapsena ilmutuse vägevate hulka tõusmisest. Hiljem röövib see kinnismõte igasuguse võimaluse seisma jääda. Kui isegi tundub, et asjad sujuvad, paistab edenemine ikka liiga aeglane. Igale teisele piisaks, kui saaks rahulikult oma ettevõtmist arendada ja usaldust toota (Ralfi lemmikväljend!), mitte meeltesegaduses solgiauku hüpata. Aga mõtted pole vennad, eriti Ralfi omad.
„Lugusid läheb vaja! Mõistad? Me peame endast terviklikuma pildi saama,” selgitab Ralf, ise jutule kätega kaasa vehkides.„Eristu – ja sa oled edukas!”
„Misasja?” kohmab Martin tuhmil häälel.
„Kui sa ei eristu, oled juhuvalik. Kas sa tõesti soovid olla juhuvalik?”
„Mul ükskõik…”
„Jama jutt! Küll sa saad lõpuks ise ka aru, et oma juuri tuleb tunda.”
„Kust ma neid lugusid siis otsin?”
„Kundast!” teatab Ralf võidukalt.
„Sellest tsementeeritud pommiaugust?” imestab Martin. „Tore koht küll otsinguteks!”
„Kuule mees, sa pole vist Kunda peale kunagi laiema nurga alt mõelnud,” tõdeb Ralf pead vangutades. „Aga tee seda ometi. Kas sa oled midagi kuulnud Kunda kultuurist? Ei ole! Viimane aeg oleks seda viga parandada.”
Võiks arvata, et Ralf lihtsalt pilkab: tema põselihased hoiaksid nagu vägisi naeru tagasi. Samas manab ta näole abivajaja ilme, mis vähemasti naiste puhul alati toimib. Mitte et Martin endas naiselikke algeid märkaks, kuid ometi täheldab ta leebumist, sest pole ju võimalik tigetseda, kui kellegi ilme lubab sulle ühekorraga nii taevast rahu kui ka maapealset paradiisi. Oh võtku endale ometi naine (neid tiirleb Ralfi ümber alati parves) ja hullutagu teda oma plaaniga Kundast maailmakultuuri tulipunkt teha. Pealegi on naistel säärastesse asjadesse rohkem usku.
Paraku pole Martinil seda mõeldes aimugi, et vennal ei tule pähegi end lähiajal kellegagi siduda ja seeläbi tuhandetel võimalustel ainsa hoobiga päid maha raiuda. Ta ei taipa sedagi, et tema ise kujutab Ralfi jaoks hirmutavat näidet sellest, mis juhtub, kui rong ühte sumbunud kolkasse toppama jääb. Juba pikemat aega meenutab ta Ralfile ainsa puu ja kiviga kõrbe, kus undab ringi vaimuväsimus. Lausa uskumatu, millise kannatlikkusega suudab niisugune väsinud vaim samade teemade juures püsida, neid aina uuesti ja uuesti kedrata. Nagu koosnekski maailm vaid kahest ideest ja kolmest sõnastusest. Ei, nii musta auku ei tahaks Ralf veel kukkuda.
„Meie emapoolne suguvõsa on mõlemat liini pidi Virumaalt pärit,” jätkab Ralf kahtlaselt rõõmsalt. „Kõik need Varangud, Lammasmäed ja Toolsed lausa kubisevad meie esivanemate jalajälgedest. Ka isapoolne vanaema elas Virumaal.”
„Mis siis sellest?” pärib Martin endistviisi umbusklikult.
„Kui keegi võtaks vaevaks asjaga natukene tegeleda, võiks Kundast teha uue Stonehenge’i, Yellowstone’i pargi või Kuningate oru. Sa ei usu, jah?”
„Kui ma veel Tabelinuse kondid ka üles leiaks, võiksime end rahumeeli Virumaa suurvürstideks kuulutada. Pole kahtlust, et DNA-proov näitaks veresugulust. Või näed sa tavaliselt unes, et olid eelmises elus hoopis Lembitu?”
„Kuule, matemaatik,