Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
tal aimu saada lõhnast, mis hoovab õpetajast, kes siiamaani, silmad imestusest pärani, laste tavatu julmuse üle juurdleb, siis poleks vaja rohkemat kui läheneda parempoolse rea kolmandale istmele maandunud prouale. Aga nendega pole Noral midagi peale hakata. Need on tegelased teistest lugudest.
Võib-olla ei sõidagi armunud naised trammiga? Võib-olla kõnnivad hoopis nad jala? Nora ronib trammist maha ja jalutab mööda tänavat edasi. Uitab piki puudega ääristatud alleed ja vaatab veel kord kella. Õhtuni on aega. Tühi tunne urgitseb temas aina laiemat teed. Aga õhtul tuleb tal mängupaika tagasi sõita, mäe otsa ronida ja uskuda, et suudab end armastava naisena usutavaks mängida. Kuigi meeleolu püsib üdini kahtlev. Heitlik ja rabe. Miski pole see, pole see, pole see…
Ilmselt pole ta ka mingi eriline näitleja ega looja. Ilmselt puudub tal oskus asju mõtestada, neis ootamatuid nurki näha, endaski üllatavat leida. Ainult tuhat poosi, mis aastatega kätte õpitud ja nende abil publikut petetud. Äkki polegi temas muud kui harilik ilu ja vahutavad tunded. Ehk sunnibki see teda alatasa peeglit välja otsima. Et aina uurida, ega peened vaod pole öö jooksul sügavamaks küntud? Kui kaunitari rollid mängitud, siis astu kõrvale, sest sinus pole sisu, et küpseid naisi mängida… Nora võtab käekotist päikeseprillid ja paneb need ette. Hah, vaid tunnete toel mängiv näitleja – mida see ka lõpuks väärt on? Ei saa õiget tunnet kätte ja oledki tühi kest. Tühjus näkku irvitamas. Sisendamas, et ei oska midagi, ei suuda midagi. Tulemuseks on vaid lame üldplaan, sest jõud ei käi üle ja tulebki allajäämine.
Neli tundi hiljem jalutab Nora jälle samal tänaval. Ainult vastupidises suunas, ja kissitab ereda valguse tõttu silmi, sest kõik need tunnid veetis ta pimedas kinosaalis, vaadates järjestikku ära kaks filmi, millest kumbki ei täitnud ta ootusi. Kuigi neid ootusi peaaegu et polnudki. Tooli vajunud naine oli valmis leppima filmikunsti kõige mahlasema naiivsuse ja erutava etteaimatavusega. Ta oli nõus alla kugistama kõik sõbra pulmas pruutidesse armumised, vihast välja kasvavad armastused ja tagaajamised, kus kõik saavad surma, aga kangelane jääb ikka ellu. Ka vuntsidega meeste seksapiili, mis sulatab koheva soenguga tädisid. Isegi pardisuuga preilide armsaid äpardusi. Antagu talle ainult üks tilluke noot, piisaks ka noodiidust, mille abil jõuaks vajaliku lainepikkuseni. Korraks isegi tundus, et miski nagu sähvatas sees, kuid see kadus enne, kui Nora sabast kinni sai. Aga lootus siiski jääb, peab lihtsalt ootama. Kuigi esietendus läheneb hirmutava kiirusega ja neetud aeg lidub nagu Etioopia neeger. Nora heidab pilgu hääletuks lülitatud telefonile: seitse vastamata kõnet. Paistab, et Oti nimetissõrme on vahepeal hüsteeriahoog tabanud.
„Tere. Sa oled mulle helistanud?” lausub Nora veidi unisel häälel.
„Tere, kus sa olid?” nõuab kärsitu toon, mis kuulub ilmselgelt Otile.
„Sõitsin trammiga ja käisin kinos.”
„Neli tundi järjest? Selle ajaga võiks Kuu peal ära käia.”
Aja suhtes on Ott tundlik. Kes ei oleks, kui istuks tema kombel viis aastat riigi keskpangas ja jälgiks kullipilgul erinevaid fonde. Oti töö koosneb peaasjalikult koosolekutel istumisest. Kogu ülejäänud aja tuleb endale tegevust otsida kui tikutulega. Õhtuks on ta täiesti läbi ja palgapäeval surub piinlikkustunnet alla. Aga Ott püüab end ikkagi tõestada – kasvatab sääste ja täiendab väsimatu innuga oma teadmiste pagasit.
„No jah. Kui sa nii ütled,” tõdeb Nora loiult.
„Kas sul jäid täna jälle tabletid võtmata?” küsib Ott talle omase pilkega.
„Ära muretse, ei jäänud,” vastab Nora pisut teravalt, kuid jätkab leebemalt.„Mul oli vaja mõelda. See materjal, millel kallal me töötame, ei anna end kätte. Pidevalt on selline tunne nagu hulbiks soos. Vahepeal justkui tuleb mingi põhi alla, aga järgmisel hetkel vajun jälle kaelani sisse. Oleks vaja mingit väikest konksu, millest kinni haarata. Aga praegu pole ma seda veel leidnud.”
„Milleks teil see lavastaja siis on? Et kõhutuult lasta või?”
„Tal on asjast oma nägemus, aga ma ei saa sellele veel päriselt pihta. Eks ta ootab, et ma vaikselt küpseks, viitab üht-teist, kuidas võiks teha, aga…”
„Kuule, te istute seal mäe otsas juba poolteist kuud,” katkestab Ott naise jutu. „Mida te siis publikule näidata kavatsete? Seitsmevaatuselist hiina ooperit või?”
„Kas sinul on selline tunne, et lavastus sünnib nagu sitalkäik? Või mis? Kui sa nii andekas oled, eks tule ja mängi ise.”
„Õnneks pole minu kehas need rakud veel arenema hakanud, mis sunniks mind nende asjadega tegelema, milleks mul annet pole.”
„Kas sa tahad öelda, et minu keha ainult nendest koosnebki?”
„Seda ütlesid praegu sina, mitte mina. Kuigi üldiselt tundub ju loogiline, et kui üks asi kogu aeg nii raskelt tuleb, siis võib-olla inimene ei oskagi seda eriti. Või mis?”
„Kuule, jää vait!” käratab kannatuse kaotanud Nora. „Äkki sa tuled ja küsid mõnelt mu kolleegilt, kuidas neil rollid sünnivad. Kas nagu titetegu või miski keerulisem?”
„Aga pole ju kindel, et nemadki oma tööd valdavad.”
Piir on käes ja Nora nimetissõrm valmistub kõnevoolu katkestama, kuid Ott jõuab temast ette. Ta suudab alati tabada hetke, mil öeldu tõotab keeristormiks paisuda. Siis korjab ta kiiruga viimased hea tahte riismed kokku ja muudab kähku tooni.
„Ootand-oota, ma tahtsin sinuga hoopis teisest asjast rääkida.”
„Millest siis?”
„Sa võiksid mind natuke aidata.”
Kõigi reeglite kohaselt ei peaks solvangutele järgnema omakasupüüdlikud palved või ettepanekud. Aga on’s elu reegleid teadnud? Ott aga tunneb Nora vajadust teiste aitamise läbi endalegi paremat enesetunnet leida. Mõõnaseisundis kasutab ta sageli palsamina teistele appi ruttamist ja vastutulekut, sest keha paneb tänutundest kohe mõnuhormoonide tehase tööle. Tegelikult ta isegi pelgab inimesi pahandada ja väldib tülliminekuid. Paaril korral on Nora ka Oti kuuldes juurelnud, mis veidraid pingeid see teiste aitamise ja meeldimise tung temas leevendab?
Aga praegu vaikib naine jonnakalt. Ise seejuures arutledes, kas pole mitte õnn, et leidub Oti-suguseid, kelle abil näeb ära, et raamatutarkus mahub lahedasti elama ka tillukesse hinge. Kuigi tegelikult teeb see teadmine nukraks. Aga Nora pole veel päriselt lootust kaotanud. Ehk ta siiski eksib? Ei tahaks ju alla anda, sest kõigele vaatamata seob neid mingi veider lähedus ja kehade keemiline klapp.
„Sa võiksid avalduse täita ja Eestimaa Rahvameelsete hulka astuda,” jätkab Ott. „Meil oleks vaja kiiresti tuhat liiget kokku saada. Muidu ei jõua parteid moodustada ja kevadistel valimistel osaleda. Siis oota jälle neli aastat. Pealegi astutakse meile liikmeks tervete peredena – mehed, naised, lapsed, onud-tädid.”
„Aga meie pole ju sinuga abielus ega kanna ühte nime. Isegi ei ela koos. Me lihtsalt magame koos. Kas sellest on partei jaoks küllalt?”
„See just ongi hea, ei hakka liigselt silma.”
„Jah, tundub küll, et teie juhttuumik hoiab oma nimesid kiivalt endale.”
„No kuu-uule! Sinu jaoks pole see ju mingi teema,” viskab Ott irooniliselt. „Oma kuulsat nime soostuksid sa vahetama ehk ainult siis, kui saaksid midagi sama kuulsat vastu. Näiteks Charlie Chaplini või Benny Hilli. Või ma eksin, Nora Elling?”
Nora vaikib, tal pole tahtmist vaidlustesse laskuda. Neid suudab Ott alati nii osavalt suunata, et lõpuks tundub ta endale kui mürgihammastega madu, kelle ainsaks sihiks on püünel särada, nii et suuremat pilti ta eriti ei adu.
„No kuu-uule,” venitab Ott meelitavalt. „Sul poleks ju kahju killukest oma üüratust kuulsusest minu ürituse heaks ohverdada?”
Jälle Oti naljad. Ah, olgu peale, mis seal ikka, leiab Nora. Ta otsustab mehe palvele vastu tulla. Poleks ju ilus teise hoolega plaanitud eesmärkidele lihtsalt vilistada. Eriti veel siis, kui kõik teise inimese tulevikulootused olid ühel kaardil – juba mõne aja eest loobus Ott mugavast kohast riigipangas ning elatas end koolitustest