Džentelmenid. Paavo Kivine
Читать онлайн книгу.
On ussisugu…
(Paus.)
ALEX: Aga kui sa jälle teisest kandist vaatad, siis vingerdavad nad end – kui arvestada nende nigelaid eeldusi – igast situatsioonist võrdlemisi puhtalt välja. Sealt, kus mees oleks omadega sada protsenti vahel.
MAX: Jah. Vaat see ajabki hinge täis!
ALEX: Kusjuures neil ei pruugi selleks teha muud kui mõni näovigur.
MAX: Naerda ja öelda: hi-hii!
ALEX: Millegipärast see mõjub.
MAX: Katsu ise öelda hi-hii! Kohe tõmbavad sulle pikkade varrukatega valge särgi selga!
ALEX: Aga naisterahvas teeb hi-hii! – ja endal hakkab ka miskipärast teistsugune tunne.
MAX: Vaatad ta peale kohe teise pilguga.
ALEX: Unustad ära, mis lollust on nüüdsama suust välja ajanud.
MAX: Vaatad ta peale – päris sile elusolend.
ALEX: Tekib igasugu ideid.
MAX: Kui on võõras. Aga isegi oma naise puhul lööd käega, et noh, kui ma olen su kord võtnud…
ALEX: … ega siis ei viitsi küll minna järgmist otsima.
MAX: Ei tea, mis kuradi lugu see küll on?
ALEX: Ei tea. Ega teadus ei oska veel kõiki asju seletada.
KOOS: Naised…
IV pilt
VALED
ALEX: Max, oled sa kunagi mõelnud, miks naised valetavad?
MAX: Kuule, ega ei ole. Nii igapäevane asi, mis sa seal veel arutad.
ALEX: Eks ta ole. Ega ju ei mõtle, miks vesi on märg.
MAX: Jah. Nii kord juba on ja nii jääb.
ALEX: Karta küll.
MAX: Ei no kindlasti!
ALEX: Teinekord siiski häirib.
MAX: Märg? Inglast?
ALEX: Ei, naine. See tema valetamine.
MAX: Jaa. Seda muidugi. Eriti, kui ise oled läbinisti aus.
ALEX: Vahel lõikab kohe nagu noaga.
MAX: Miks ta ei lõika! Mõtled: pagan, miks mina nii ei oska?
ALEX: Enamasti kannatad aga ära. Kuigi ei peaks.
MAX: Ega ei peaks küll. Muidu ehk veel… Aga ta kannab ju sinu nime!
ALEX: Jah, kõik läheb ju sinu kraesse. Su maine! See pole enam miski kriket.
MAX: Eks ole! Ma valetan ise, kui vaja. Mis suuvoodrit mul selleks tarvis?
ALEX: Mehel on valetamine põhimõtte küsimus. Mees valetab ainult seda, mida on mõtet valetada.
MAX: Aga naised täiesti mõttetult, täiesti mõttetult… Noh, ütleme nagu… nagu sajaks vihma. Muudkui kallab ja kallab ja kallab, aga miks – mine võta kinni.
ALEX: Mõnikord on kohe kahju. Näed, et inimesel on käes suurepärase vale materjal. Et sellest võiks missuguse loo kokku keerata, aga tema…
MAX: … aga tema oskab ikka kõik ära käkkida!
ALEX: Räägivad seal omavahel. Üks kiitleb: Minu mees reisib koledasti ringi, ta on käinud juba viies maailmajaos! Pane tähele, teine peab siis tingimata lisama: Aga minu mees kümnes!
MAX: Üks ütleb: Meil on kõige uuem BMW.! Ja kus teine põrutab kohe: Aga meil on koguni WC!
MAX: Peaasi, et kogemata kombel pooltki sõna tõtt suust välja ei tuleks.
(Paus.)
MAX: Võta või see vanuse värk. No ma ei tea, mis tähtsust sihukesel asjal üldse peaks olema? Aastake siia või sinna…
ALEX: Selge see, et vanemaks saades jääb sul midagi vähemaks. Midagi ebaolulist. Aga mõistust tuleb ju juurde! Vähemalt peaks tulema.
MAX: Muidugi. Aga kust nemad seda tunnevad?
ALEX: See-eest kortsud on käega katsuda.
MAX: Mõistus… Ah, ärme hakka jälle otsast peale. Nii ära tüüdanud.
ALEX: Muidugi on penss väiksem kui palk. Aga no kuule, ta on sul vähemasti kindlalt käes… Mees iseasi.
MAX: Ei mehe peale ülearu loota või. Kui just ära ei jookse, siis ära sureb kindlasti varem.
ALEX: Nii et võta aga penss ja pea naeru. Kulud pole ju ka enam need, mis nooremast peast. Ainult juuksevärv ja telefoniarved. Ei mina tea, mis nad sest vanusest kardavad?
MAX: Oota, oota, see päris laul neil alles algab, kui varsti selgub, et nad kõik on sündinud eelmisel aastatuhandel. Viimane kui üks! Katsu siis valetada. Kujutad ette?
ALEX: Ho-ho-hoo! Vaat see on ooper! Kuule, see vist ongi see nende maailmalõpp.
(Paus.)
ALEX: Kui nüüd arutada, mispärast nad valetavad, siis üks põhjus on kindlasti see, et naisterahva organism lihtsalt ei kannata tõtt välja.
MAX: Muidugi. Kui ikka oled valega ära harjunud, oled sellest nii-öelda läbi imbunud, eks siis lööb sõnake tõtt nagu nuiaga pähe küll.
ALEX: Ma toon näite. Meil käis eile torulukksepp. Küsis pärast juua. Noh, mul naine toob, mees joob – ja kus teeb näo, vaata, et hakkab surema. Mis selgus: naine oli andnud puhast vett! Sedasi töömeest narrida… Naiste valetamisega on täpselt sama: oled kord pihta hakanud, siis pane aga surmani. Muidu viib tõde tervise.
MAX: Noh, eks ole meestegi tõekannatamisel piirid. Ütleme näiteks kui Inglismaa kaotab.
ALEX: Mis ei saa olla tõsi.
MAX: Isegi kui numbrid näitavad.
ALEX: Näidaku või kümme korda järjest…
MAX: … ikka on selline asi vale…
ALEX: … mis me siis veel naistest räägime…
MAX: … kel on jumala ükskõik, võidab see Inglismaa või kaotab.
(Paus.)
MAX: Üks asi paneb mind alati imestama: kust nad küll aru saavad, kui sina teinekord kah nagu… natuke proovid?
ALEX: No kuule, proff võtab asjaarmastaja iga kell vahele.
MAX: Aga missugune pahandus!
ALEX: Oh-oh-hoo! Ilmotsata!.. Kuigi sinu vale polegi ju teab mis vale. On lähemalt vaadates – kuidas seda nüüd täpsemalt öeldagi? – on mitte kogu tõde. Ehk kujundlikult öeldes: sa paned jutule niipalju valet sekka, et tõde ikka koos seisaks. Nagu sisepoliitikas.
MAX: Eks ta ju sisepoliitika olegi. Perepoliitika.
ALEX: Aga vaevalt saad oma süütu asjakesega maha, kui juba vaatab teine sind, pea viltu, nagu vana vares vihmaussi. Küsib: Mis, oled haige või?
MAX: No kurat! Kui oled enda arust viimase välja pannud! Kui sul pole enam absoluutselt mingeid reserve.
ALEX: Ütledki hädaga: jah, ega hea olla küll ei ole, vist on isegi väike palavik. Tunned, justkui oleksid milleski süüdi.
MAX: Milles? Vaat see just viha teebki! Et oleksid justkui süüdi, kuigi tegelikult ei ole.
ALEX: Sa ei mõelnud ju midagi halba. See võis sul olla lihtsalt vale vale pärast. Kunstiline vale. Muinasjutt!
MAX: Muidugi! Nagu vennad Grimmid! Looming. Mida tuleks hinnata, üheskoos nautida…
ALEX: Eks ta naudibki. Sinu santi seisu. Ja haarab initsiatiivi. Kannab mängu sinu värava alla.
MAX: Mitte ei tea, kuidas see neil alati õnnestub! Samal ajal kui sina tunned oma valenatukese pärast sellist hingepiina et…
ALEX: …