Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques
Читать онлайн книгу.
töötaval saadikul on ju vabadus endale sobiv graafik teha, ja lukuauk oli piisavalt suur.
Frida piloteerimisel vahetati poose. Berni, 501-d rebadel, jäi endiselt peale nagu püstise harjaga kukk, ta ei saanud aru, miks naine nii palju uisid kuuldavale tõi. Kas ta tegi kantsleriprouale haiget?
“Veel, schnell, schnell, veel…” jätkas paar unisoonis, noormeest endi vahele litsudes.
Carlitos omakorda kasutas ära kõik vihjed, et kaaslaste vastu veelgi ennastsalgavamat lahkust üles näidata. “Täiesti fantastiline,” käis kikkal keset järgmist kabistushoogu mõtteist läbi, “see on veel parem kui videol.” Poiss oli avastanud uue karmi karistusriista, mänguasja, mis oli veel pealegi purunematu ja tema enda keha küljes. Ta oli just praegu läbinud esimese praktikatunni ja kui kergekujuline priapism välja arvata, läks kõik peaaegu laitmatult. Isegi süükompleks, mida ta Maria do Céu reetmise pärast oli tundnud, haihtus pärast esimest kuud, kanaema võis ennast õnnitleda poja märgatava eneseusalduse tõusu pärast, mis muuhulgas kajastus ka tema kümnenda klassi lõputunnistusel. Kätte oli jõudnud aeg, mil kikas Carlos Bernardo otsustas oma esimesed ülahuult katvad udemed maha ajada, taanduma hakkasid ka mädavinnid ja mustad täpid. Otsus lõug puhtaks raseerida tuli ühel ilusal maihommikul, valgusküllasel laupäeval: ta vehkis Armindo Santos Silva tagant sisse tema kasutatud žiletitera, ta pidi ennast nägusaks tegema, nad läksid Rui Pedro ja Fanãga Caparicaga rannale bodyboard’i tegema.
Ülistagu moralistid süütust mis nad ülistavad, Berni oma oli jäädavalt kaotatud. Seda enam muuta ei saanud.
Bettina kirg Carlitosi vastu oli kogu viimasel trimestril lausa ülevoolav, nad kohtusid edasi ja Bettina jätkas flirtimist. Frida näitas nägu aina vähem, palju vähem, ja kui ta vahel nendega ühines, oli ta alati pahur, ja nii ta lõpuks kaardilt kaduski. Vaid koolivaheajad tekitasid aeg-ajalt pause õpetajanna ja õpilase boheemlaselusse Telheirasi tänaval teisel korrusel vasakut kätt asuvas korteris, mis vahepeal väga odava hinna eest maha oli müüdud – tehingut oli kiirendanud ühelt selle linnaosa paljudelt kädistajatelt tulnud anonüümne kaebus.
Üheteistkümnenda klassi esimesel veerandil täitis veel nende vajadusi üks Olivaisi linnaosa kõrghoone varjatud garaaž. Päeval, mil Carlos sai kuusteist, viis õpetaja ta Lissaboni parimasse kondiitriärisse lantšile. Ent Bettina saatus oli kirjutatud tema auto katkisesse rattasse: vähem kui kilomeeter pärast viimast Leipzigi peale pööravat Ausfahrt’i kaotas ta auto jääl juhitavuse, Autobahn’il tekkis paanika, tagajärjeks seitse surnut, kellest üks kiilus autosse. Bettina.
Uus aasta 1997 algas esimese pisaraga, mida ta mäletas – see tilkus tema silmanurgast Deutsche Schule Lissaboni B-paviljoni meeste duširuumi tualetis. Koolis polnud ei teadetetahvlit, ust ega nurka, kus poleks varalahkunud õpetajast pühalikku meenutust olnud, Bettina fotolt vaatas vastu germaanlike vooruste puhas allikas, aga see oli ka kõik. Mitte keegi ei avaldanud Bernile kaastunnet, ja miks oleks pidanudki? Ärakasutatud noormees lakkus haavu, ükshaaval, ja selleks kulus mitu pikka nädalat. Ta jäi kõhnaks ja oli rahutu. Tema polnud muud kui alles poisike ja juba oli maailm ta vastu nii karm. Kuigi heledapäised kooliõed teda pidevalt piirasid, elas ta peaaegu terve aasta või umbes nii ilma kordagi keppimata. Õnneks tegi ta järgmisel suvel kümnesentimeetrise sammu, tal aidati teha kukerpall mäest üles, traumast sai igavene rahuldamata saudade, ja siit selle varjatud kire sünge platoonilisuseni oli vaid kukesamm.
Iga “h” suurim aspiratsioon on saada korralikult aspireeritud, kuid selleks peab ta topelt-t asemel alandlikult järgnema n-ile. Nii käivad asjad portugali keeles. Ja nii jõuame “Bettina” juurest betinha(de)ni, noorte beetabeibedeni, kuigi noore Carlos Bernardo otsus oli igati mõistetav ja kõigutamatu – ta ei andu täielikult enam kunagi ega mitte kellelegi:
“Teist sellist armastust enam ei tule…”
VII
CHARLES A. LINDBERGH
“Pole tõestatud, et on olemas täiuslikke paralleeljooni.”
Selle antoloogiaklassi lause tõi Magdalena kuuldavale Krakówis nende esimesel õhtul, nende pikal esimesel õhtul, ja see kumises nüüd Carlosil peas nagu põrklev kummipall. Need asümmeetrilised paralleelid polnud enam mitte pelk kujutava geomeetria mõistatus, vaid neist oli tema jaoks saanud valem, eks olnud ta ju Lissaboni arhitektuuriteaduskonna endine õpilane:
“Mida hakata peale kahe lapsega, kahe naisega, kahe perekonnaga, kahe äiaga, kahe ämmaga, kahe nõoga, kahe kodumaaga, kahe emakeelega, kahe ükskõik millega? Kas ühendada või lahus hoida? Ära teha või loobuda? Kaduda? Kas nende teed ristuvad kunagi või mitte? Kas täiuslikke paralleeljooni ikka on olemas?”
Sellised olid mõtted, millega Carlos ennast vaevas. Apokalüptilisemat stsenaariumi võib kohata küll ennekõike Tšehhi filmides, ent ka mujal, nagu me näeme infoagentuuri DPA teatest, ühest neist esimestest, mis teisel pool Atlandit põrutava plahvatusena mõjusid:
Charles Lindbergh, kahe pere isa: “DNA testid kinnitavad, et Ameerika pioneerlendur Charles A. Lindberghil oli Saksamaal kolm vallaslast,” teatas eile nende esindaja. “uuringud kinnitavad, et Dyrk ja David hesshaimer ning nende õde Bettina Bouteuil on kuulsa lenduri lapsed,” avaldas pressiesindaja Anton Schwenk.
Kõik kolm last sündisid suhtest, mis sai alguse 1957. aastal, kui Lindbergh kohtus Müncheni kübarategija Brigitte hesshaimeriga. Olles Ühendriikides juba abielus ja mitmekordne isa, elas piloot mitukümmend aastat kaksikelu. Lindbergh, kellel oli juba kuus last oma põhjaameeriklannast abikaasa Anne Morrow Lindberghiga, sai 1927. aastal maailmakuulsaks inimesena, kes esimesena lendas üksi üle Atlandi ookeani.
Tema salasuhe Baieris algas üle kolmekümne aasta hiljem. Lindbergh armus endast 20 aastat nooremasse Brigitte hesshaimerisse 1957. aastal Münchenis reisil olles ja külastas Brigittet sellest ajast kuni oma surmani 1974. aastal. Kolm vallaslast sündisid 1958. ja 1967. aasta vahemikus ning ametlikult registreeriti nad lastena, kelle “isa on teadmata”.
Praegu 43-aastase Bettina Bouteuil’ sõnul mäletab ta Lindberghi kui salapärast külalist, kes neil kaks-kolm korda aastas Münchenis külas käis, kuid piloodi tegeliku isiku sai ta teada alles pärast tema surma. Lapsed nõudsid emalt selgitust 112 kirja kohta, mille nad tema toast korralikult kokku pakitult olid leidnud ja mille saatjaks oli Charles A. Lindbergh. Bettina Bouteuil’ sõnul oli ema tunnistanud, et Lindbergh on tema kolme lapse isa, kuid oli palunud, et seda informatsiooni tema surmani ei avalikustataks. Naine suri 2001. aastal 74-aastasena.
Lindberghi Põhja-Ameerika perekond suhtus uudisesse esialgul skeptiliselt. Spekulatsioone kinnitasid siiski ka Müncheni Ülikoolis tehtud testid, milles laste DNA-sid võrreldi lenduri lapselapselt Morgan Lindberghilt võetud näidisega. viimane nõustus proovi andma kahe pere intrigeeriva füüsilise sarnasuse pärast.
Lindberghi kolm saksa last kinnitavad, et nad ei taotle õigust osale tema pärandusest, vaid et nende ainus eesmärk oli teada saada, kas piloot oli nende isa. Nüüd on lastel plaanis avaldada oma vanemate salasuhtest raamat ja üks Saksa telekanalitest väntab nende perest ka dokumentaalfilmi.
Kuni Lindberghi salaelu üksikasjad avalikkuse ette jõudma hakkasid, oli teda alati truuks pereisaks peetud. 1932. aastal sattusid tema ja ta naine pikemaks ajaks avaliku tähelepanu keskmesse, kui New Jerseys rööviti nende esimene poeg Charles Junior, kes leiti kümme päeva hiljem surnuna. Kuritegu, mille käigus nõuti 50 tuhande dollari suurust lunaraha, jäigi lõpliku lahenduseta. Lapse röövis mõisteti süüdi Saksa emigrant BrunoRichard hauptmann, kuid ta ei tunnistanud ennast süüdi kuni elu lõpuni, tema hukkamiseni 1936. aastal.
Charles A. Lindberghi ametlik abikaasa Anne Morrow Lindbergh suri 94-aastaselt 2001. aastal, samal aastal kui proua hesshaimer.
See polnud võimalik. Carlos luges uudise läbi ühe hingetõmbega. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta luges uudist viis korda, kümme, kolmkümmend, viiskümmend ja veel mõned korrad, kuna ta oli sellest leidnud nime Bettina:
“Bettina… Minu Bettina, mu kallis Bettina…”
Välja ütles ta selgelt aga ainult kaks lauset,