Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard
Читать онлайн книгу.
et ta ennast matkal paremasse maailma kaitsta võiks. Kolmandal päeval hakkasime jälle edasi liikuma, lootes ellu jääda ning tagasitulekul oma maapõue peidetud elevandiluu üles kaevata. Pärast pikka ja vaevarikast teekonda ning paljusid seiklusi, mille üksikasjaliseks kirjeldamiseks mul ruumi ei jätku, jõudsime Sitanda kraali Lukanga jõe ääres, meie ekspeditsiooni tegelikku lähtepunkti. Mul on meie sinnajõudmine väga hästi meeles. Paremal pool asus laialipillatult pärismaalaste küla paari kivist karjatarandikuga ja vähese põllumaaga all jõe kaldal, kus kasvas metslaste kasin teravili, ning selle taga laius avar rohtla, mida kattis kõrge tuules õõtsuv rohi ja kus liikus ringi väiksemaid metsloomi. Vasakul laius tohutu kõrb. See paik näib olevat viljakandva maa viimane eelpost ja on raske öelda, millised looduslikud põhjused sellise järsu muutuse pinnases esile kutsuvad. Aga nii see on.
Otse meie laagripaiga ees voolas väike veenire, mille vastaskallas moodustas kivise nõlvaku. See oli sama nõlvak, millel ma kakskümmend aastat tagasi nägin õnnetut Silvestret vaevaliselt tagasi roomamas pärast katset jõuda Saalomoni kaevanduste juurde. Selle nõlva taga algab veetu kõrb, mida katab mingit liiki karruupõõsastik24.
Oli juba õhtu, kui me oma laagri üles lõime, ning suur päikeseketas vajus kõrbesse, saates mitmevärvilisi valguskiiri üle laia lagendiku. Jätsin Goodi ülesandeks juhatada meie väikese laagri sisseseadmist ja võtsin Sir Henry endaga kaasa: sammusime kahekesi vastas asuva nõlvaku harjale ning heitsime pilgu kõrbesse. Õhk oli väga puhas ja kaugel-kaugel eemal suutsin eraldada Suleimani mägede siin-seal valgega ääristatud õrnsiniseid kontuure.
“Seal,” ütlesin ma, “seal on müür, mis piirab Saalomoni kaevandusi, aga jumal teab, kas me kunagi sellest üle ronime.”
“Usutavasti on minu vend seal, ja kui ta seal on, küllap ma siis kuidagi tema juurde jõuan,” sõnas Sir Henry vaikse kindlusega, mis seda meest iseloomustas.
“Minagi loodan seda,” vastasin ja pöördusin ümber, et laagrisse tagasi minna, kui äkki märkasin, et me pole üksi.
Meie selja taga seisis suur kahver Umbopa ja silmitses nagu meiegi tõsiselt noid kaugeid mägesid.
Kui suulu nägi, et olin teda tähele pannud, pöördus ta Sir Henry poole, kellesse ta oli juba jõudnud kiinduda:
“Kas see on maa, kuhu sa mõtled reisida, Inkubu?” (“inkubu” on suulukeelne sõna, mis minu arvates tähendab elevanti – niisuguse nime olid kahvrid pannud Sir Henryle) küsis ta, osutades oma laiateralise assegaiga mägede poole.
Ma küsisin temalt teraval toonil, mis talle pähe tuleb, et ta nii aupakkumatul viisil oma isanda poole pöördub. Sellest pole midagi, et pärismaalased on pannud meile nimed, millega nad meid omavahel nimetavad, aga pole ometi sünnis paganlikke hüüdnimesid valgele mehele otse näkku öelda. Suulu naeris vaikset naeru, mis ajas mind vihale.
“Kust sa tead, et ma pole võrdne inkoosiga, keda ma praegu teenin?” küsis ta. “Ta on kahtlemata kuninglikust majast, seda võib näha tema kehakasvust ja palgest. Aga võib-olla olen minagi sama päritolu. Vähemalt olen ma niisama suur mees. Oh Makumazahn, ole mulle suuks ja ütle edasi mu sõnad inkoosi Inkubule, minu isandale, sest ma tahan rääkida temaga ja sinuga.”
Ma vihastasin selle mehe peale, sest ma pole harjunud, et kahvrid minuga sel viisil kõnelevad, kuid ta avaldas mulle siiski teatud mõju ja pealegi ootasin huviga, mis tal öelda on. Niisiis tõlkisin tema sõnad, väljendades samal ajal arvamust, et ta on häbematu tüüp ning et ta kelkimine on lausa jultunud.
“Jah, Umbopa,” vastas Sir Henry, “sinna tahan ma reisida.”
“Kõrb on suur ja seal pole vett, mäed on kõrged ja neid katab lumi ning keegi ei tea, mis on nende taga, seal, kuhu päike praegu loojub. Kuidas sa siia tulid, Inkubu, ja mispärast sa küll tahad sinna minna?”
Tõlkisin jällegi.
“Öelge talle,” vastas Sir Henry, “et lähen sinna, kuna usun, et üks mees minuga ühest verest, nimelt minu vend, on läinud sinna enne mind, ja ma lähen teda otsima.”
“Nii see on, Inkubu. Üks hotentott, keda ma teel kohtasin, rääkis mulle, et kaks aastat tagasi asus üks valge mees nende mägede poole teele. Teda saatis üksainus teener, keegi kütt. Nad ei tulnud enam tagasi.”
“Kust sa tead, et see oli minu vend?” küsis Sir Henry.
“Ma ei teagi seda. Aga kui ma küsisin hotentotilt, missugune too valge mees oli, siis vastas ta, et tal olid sinu silmad ja must habe. Ta rääkis veel, et kütti, kes temaga kaasas oli, nimetati Jimiks. See oli betšuaanalane ja ta kandis rõivaid.”
“Pole enam kahtlust,” sõnasin mina. “Ma tundsin Jimi hästi.”
Sir Henry noogutas. “Ma olin selles kindel,” ütles ta. “Kui George juba otsustas midagi teha, siis ta seda enamasti ka tegi. Nii oli see juba poisikesepõlvest peale. Kui ta kavatses ületada Suleimani mäed, siis ta need ka ületas, muidugi kui teda mitte mõni õnnetus ei tabanud, ja me peame teda otsima teiselt poolt mägesid.”
Umbopa sai inglise keelest aru, kuigi ta seda harva kõneles.
“See on pikk reis, Inkubu,” sõnas ta ja ma tõlkisin ta märkuse.
“Jah,” nõustus Sir Henry,“ teekond on pikk. Kuid siin maa peal pole teekonda, mida inimene ei võiks ära käia, kui ta südamega asja juurde asub. Pole midagi, millega ta hakkama ei saaks, Umbopa, pole olemas mägesid, mida ta ületada ei suudaks, pole kõrbeid, mida ta ei jõuaks läbida; ta suudab seda, kui teda juhib armastus ning kui ta ei ripu oma elu küljes ega pea seda millekski, olles valmis seda säilitama või kaotama, nii nagu taevas tahab.”
Tõlkisin.
“Suured sõnad, mu isa,” vastas suulu – ma hüüdsin teda ikka suuluks, kuigi ta õieti seda ei olnudki –, “suured ja uhked sõnad, mis on mehe suus õigel kohal. Sa räägid õigust, mu isa Inkubu. Sest kuula! Mis on elu? See on sulg, rohuseeme, mida tuul heidab siia-sinna, mis vahel paljuneb ja sealsamas sureb ning mida mõnikord tuuleiil taevasse tõstab. Kui aga see seeme on hea ja raske, võib ta rännata pisut ka oma tahtmise järgi ja võidelda tuulega. Inimene peab surema. Kõige halvemal juhul võib ta vaid pisut varem surra. Ma tulen koos sinuga läbi kõrbe ja üle mägede, mu isa, kui ma ainult juhuse tahtel teel maha ei lange.”
Ta peatus hetkeks ja jätkas siis oma kummalist ilukõnehoogu, millele suulud mõnikord anduvad ja mis minu arvates tõendavad – kuigi kubisevad tühjasõnalistest korrutustest –, et sel rahvatõul ei puudu sugugi poeetiline vaist ja vaimujõud.
“Mis on elu? Ütelge mulle, oh valged mehed, kes te olete targad, kes te tunnete maailma ja tähtede maailma saladusi ning selle maailma saladusi, mis asub tähtede taga, valged mehed, kes te kaugelt oma sõnu edasi saadate hääletult ja kiirelt nagu välk, öelge mulle, milles on meie elu saladus – kust ta tuleb ja kuhu läheb?
Te ei oska mulle vastata. Te ei tea. Kuulake, mina vastan: pimedusest me tulime, pimedusse me läheme. Nagu tormihoost kantud linnud lendame me välja eimillestki. Üheks silmapilguks näitame oma tiibu tulepaistel, ja vaata, juba oleme me jälle kadunud eimiskisse. Elu on tühjus. Elu on kõik. See on käsi, millega me surma tagasi tõrjume. See on jaaniussike, mis öösel särab ja päeval on tuhm. See on härgade hingeaur talvel. See on vari, mis libiseb üle rohu ja kaob loojangu ajal.”
“Sa oled imelik mees,” ütles Sir Henry, kui ta oli lõpetanud.
Umbopa naeris. “Mulle paistab, Inkubu, et me oleme väga sarnased. Võib-olla otsin minagi mägede tagant venda.”
Vaatasin talle kahtlustavalt otsa. “Mida sa sellega mõtled?” küsisin. “Mis sa neist mägedest tead?”
“Vähe, väga vähe. Nende taga on kummaline maa, nõiakunsti ja ilusate asjade maa. Seal on vapper rahvas, metsad, jõed ja lumised mäetipud ja suur valge tee. Ma olen sellest kuulnud. Aga mis kasu on sõnadest? Läheb pimedaks. Need, kes elama jäävad, näevad ise oma silmaga.”
Silmitsesin teda jälle umbusklikult. Mees teadis liiga palju.
“Sul
Karruu – kuiv hari- ja lavamägismaa Kapimaal Lõuna-Aafrikas.