Kuningas naeris. “Hea küll, olgu nii. Meie rahval on vanasõna, mis ütleb, et “naise silmad on alati säravad, olgu nende värvus milline tahes”, ja veel teine, mis ütleb: “Armasta seda, kes sinu juures on, sest see, kes on kaugel, murrab sulle kindlasti truudust”, aga võib-olla tähtedel on asjad teisiti. Maal, kus inimesed on valged, on kõik võimalik. Olgu nii, valged mehed, ega neiud seepärast veel hätta jää. Olge veel kord tervitatud ja ole tervitatud sinagi, must. Kui Gaguul oleks oma tahtmise saanud, oleksid sa praegu külm ja kange. Sinu õnn, et sa tuled tähtedelt, haha-haa!”

      “Ma võin su surmata veel enne, kui sina mind surmata jõuad, oh kuningas,” kõlas Ignosi rahulik vastus, “ja sina oled kange, enne kui minu liikmed jäigaks jäävad.”

      Tvala võpatas. “Sa räägid upsakalt, poiss,” vastas ta vihaselt. “Hoia, et sa liiga kaugele ei lähe.”

      “See, kelle huulil on tõde, võib uhkelt kõnelda. Tõde on terav oda, mis märki tabab ja iial mööda ei lenda. Selline on sõnum tähtedelt, oh kuningas.”

      Tvala põrnitses tigedalt ja ta ainsas silmas välkus raev, aga ta ei öelnud enam midagi.

      “Alustatagu tantsu!” hüüdis ta ja lillepärgadega kroonitud neidude hulk hakkas liikuma, lauldes õrnaviisilist laulu ja lehvitades hapraid palmilehti ning valgeid kallaõisi. Nad tantsisid ja tantsisid ning taevavõlvile kerkinud kuu pehmes nukras valguses näisid nad ähmaste ja haldjataolistena. Kord keerlesid nad ringi, kord liikusid üksteisele vastu, kujutades lahingut, hõljusid siin, pöörlesid seal, kord lähenesid ning siis jälle taganesid korrapärases segaduses, mida oli ütlemata kaunis vaadata. Lõpuks peatusid nad ja neidude ridadest jooksis välja noor kaunis naine, kes hakkas meie ees sellise graatsia ja hooga piruette tegema, et oleks enamiku baleriine häbisse jätnud. Lõpuks lahkus ta väsinult ja tema asemele tuli teine, selle asemele kolmas, neljas, aga mitte keegi neist polnud ei graatsia, osavuse ega ilu poolest esimese vääriline.