Kättpidi Keenias. Peeter Vihma
Читать онлайн книгу.
Westlandsis asuva Havana klubi uksest sisse pressides. Siin võib igal nädalapäeval kohata valgeid vabatahtlikke, musti muusikuid, mõlemat rassi ärimehi, kerge saagi peal väljas naistekütte ja kerge saagi peal väljas prostituute. Kodust kaugel elavate inimeste pinge maandatakse kohalikesse meega magusaks tehtud caipirnha’desse ja sadadesse pudelitesse jahedatesse Tuskeritesse. Siit tunnen ma leidvat endiselt jäärapäisete, hoogsate ja teotahteliste kolonisaatorite meeleolu.
Baari tänavapoolses osas, pungil täis verandal räägin pika blondi tüübiga, kellel on Lõuna-Somaalias mõned elektroonikapoed. „Ka paar aastat vana elektroonika on nende jaoks kõige uuem. Ükskõik mida sinna viia – videomakke, miksereid, mobiiltelefone,” seletab ta, kerge naeratus huulil ja taskutes käed. „Muidugi, turvalisusega on väike probleem. Saadetistele tuleb relvastatud valve kõrvale panna. Aga kui kaup on juba poes, siis on sellega korras. Kasum on kena. Pealegi, paljudes peredes ei ole elektrit. Nad peavad käima poodides oma mobiiliakusid laadimas. Minu poodides,” muigab ta, rüüpab viimase õllelõpu ja istub siis 250-kuubikulise mootorratta selga, mis sealsamas baari kõrval seisab. Mitte Metsik Lääs, vaid Metsik Lõuna.
Elu sõna otseses mõttes pulbitseb minu ümber. Sealsamas suitsuruumis tutvun kaks minutit pärast elektroonikaärimehe lahkumist kellegi Rumeenia päritolu hollandlasega, kes ilma mingi sissejuhatuseta teatab, et ta kõrvaldati töökohalt ÜRO-s, sest kolleegide seas hakkasid levima pildid temast alasti oma koduaias peo ajal basseini hüppamas. Ta sasib musti krussis juukseid, ja räägib kohe sinna otsa silmade põledes midagi Keenia naiste võludest ning tuigub kergelt. Tema kõrval seisev sõber röögatab: „Aga palka makstakse sulle ju edasi!” ja nad mõlemad möirgavad naerda.
Jah, kunagi uudismaad raadanud inglased tegid vist veidi raskemat tööd kui tänapäeva sisserännanud. Lisaks savanni taltsutamisele tegelesid nad ju ka tõrksate kohalike endale sobivatesse raamidesse surumisega. 42-st erinevast rahvakillust, mis joonlauaga kaardile tõmmatud Keenia piiride vahele jäid, põtkis enamik vastu.
Ainult kikujudega läks kolonisaatoritel lihtsamalt. Kunagi üsna vähearenenud metsarahvas, said nad inglaste saabudes kiiresti aru, kustpoolt kasulikum tuul puhub. Selleks ajaks, kui nende hõimlane Jomo Kenyatta esimeseks presidendiks valiti, olid kikujud koloonia bürokraatiamasinas kõige kõrgemale roninud. Kui kolonisaatorid maad riigile tagasi andsid, jagas president need suuremalt jaolt oma hõimlastele. Nii on nüüdki enamik tulusatest äridest kikujude ajada. Jõuga koloniseerimine ei ole kaugeltki nii edukas kui enesekoloniseerimine.
Kohtan Somaaliasse elektroonikat müüvat poissi korra veel kellegi Ashi sünnipäeval. Mind on siia toonud saksastunud poolakas Magdalena, minu paariline vabatahtlikutöös. Tema on kuhugi peo peale kadunud. Seisame elektroonikakaupmehega peosaaliks muudetud garaažis ja kummutame õlut.
„Ameerikast!” karjub ta blond pea minu kõrval kõrgudes üle diskomuusika.
„Ma mõtlen, mis osariigist?” karjun ma ülespoole vastu.
Diskotuled garaaži tagaseinas paistavad mulle silma ja panevad kissitama. Püüan ennast sedasi sättida, et need jääksid minuga rääkiva poisi varju. Ma ei taha, et ta arvaks, nagu ma kissitaksin selleks, et teda paremini kuulda. See ei läheks noorte nooblite ja enesekindlate ekspättide peo laheda atmosfääriga kokku. Mitte endiste pättide, vaid expat’ide – välismaal elavate anglosakside atmosfääriga.
„See on agressiivne, mees!” karjub ta vastuseks. „Ma olen Californiast!”
„Seda ma arvasingi!”
Pidu meie ümber võtab tuure üles. Rastapatsidega diskor garaažinurgas mängib 90ndate peolugusid – parasjagu midagi brasiiliapärast. Kaks musta tüdrukut kõlgutavad jalgu, istudes pika laua peal, millelt külalised endale järjest jooke plasttopsidesse valavad. Paarkümmend inimest seisavad ja tantsivad tühjas kaheautogaraažis või selle ees väiksel sillutatud platsil. Juba ammu on pime.
Keegi tuleb maja poolt, minu selja tagant hüütakse: „Hei, Ash!” Pööran pilgu saabuja suunas. Ma pole teda kunagi näinud, Magdalena isegi vaid korra. Ash on veidi lakutud olekuga siilisoenguga poiss. Magdalena räägib, et Ash tegeleb Somaaliasse ja Etioopiasse ravimite müümisega ja on endale väikese varanduse kokku ajanud. Valgeks võõbatud garaaž kuulub tema villa juurde. Kahekorruseline, rohkete verandade ja katuseakendega, asub see endiste kolonisaatorite äärelinnas. Viktoriaanlikku stiili katab valge puiduimitatsioonist laudis. Aga ei Ash ega keegi teine peo valgest poolest ei ole enam kolonisaator.
„Ash, see on sulle kingituseks sünnipäeva puhul,” annan talle üle raamatu Eesti kohta.
„Oo, aitäh! Ma olen Eestist kuulnud, aga ei tea sellest midagi,” vastab Ash rõõmsalt. Surume kätt. Magdalena tutvustab meid. Ash juhatab meid jookide juurde ja naeratab järgmisele külalisele.
Vaatan diskosaaliks muudetud garaažis ringi. Mind ümbritsevad inimesed näivad ennast hästi tundvat. Miks ka mitte? Õlled jahtuvad suurtes jäätünnides, laud on lookas suupistetest ja muusikal pole vigagi. Vahepeal sabistab peenikest sooja vihma aga muidu kummub pea kohal tähine Aafrika taevas.
Kuid minu jaoks tundub siin miski veidi valesti olevat. Mis küll? Enne kui oskan sellele küsimusele vastata, tõmbab keegi mu tähelepanu endale. Parkimisplatsil õõtsub kottpükste ja blondide rastadega tüüp. Aga mitte tema ei paelunud mind, vaid tema vestluskaaslane – kena must tüdruk, kelle peened patsid langevad kleidist paljaks jäetud seljale. Astun ligi ja teen juttu.
„Hei, kas sa oled läänerannikult?” küsin kutilt.
„Jah, Edinbourgist. Kust sa teadsid?”
„Oh, arvasin.” Tegelikult arvasin, et ta on Californiast nagu too teinegi tüüp. „Ja sina?”
„Mina olen Naomi,” ütleb ilus must tüdruk. „Ma olen Kongost. Aga olen elanud Ameerikas kaua aega. Õppisin seal.”
„Ohoo, tore, tore!”
Toetan ennast vastu pargitud autot ja püüan sundimatult juttu rääkida. Saan teada, et Naomi kirjutab enda multikultuursest elust. Ta pole veel midagi avaldanud, aga tahaks küll. Poiss on meditsiinifirmas vabatahtlik. Räägin, et ma olen ka vabatahtlik, kirjutan veidi lehtedele Eestis ja üritan teha dokfilmi.
„Ohoo, jajah!” reageerivad nad.
Siis ei oska ma enam miskit öelda. Naeratame ja ma nõksutan muusika rütmis põlve, vaatan eemale ja rüüpan õlut.
Täpselt samamoodi juhtus tolle Californiast pärit poisiga. Vestlused algavad ja lõppevad täpselt samamoodi. Kust tuled? Millega tegeled? Nagu liturgia, mille vankumatut kulgu veidi sügavama huvi üles näitamine rikuks.
Mul tekib tunne, et pärast sellist sissejuhatust on sisserännanutega kontakti saavutada veel keerulisem kui kohalikega, aga taas ei jõua ma oma mõtet lõpuni mõelda, kui minu kõrvale astub kõhukas, madala afro ja triibulise päevasärgiga poiss.
„Halloo! Kuidas läheb?”
„Hästi, aga sul?”
Tema nimi on John. Liturgia on alanud. Üks osa minust vastab sümpaatsele, lihtsa jutuga poisile, teine pool läheb järjest rohkem närvi. Kuulan teda ja samal ajal püüan aru saada, mis pagan mind niivõrd häirib. Kas see on muretuse all vohav pealiskaudsus? Pealiskaudsed püstijalavestlused, mille ainuke eesmärk tundub olevat välja selgitada, kas teine inimene oskab rääkida? Aga see pole ainult see.
Õlu käes, garaažipeol ringi vaadates tundub mulle, et siin, Ashi juures muretult pidutsevad inimesed on tulnud Keeniasse kerget edu saavutama. Iga vähegi ettevõtlik poiss on hinnas, sest konkurents on olematu. Müü, millist träni tahad, ikka on kaasaegne. Igavad ja labased valged tüdrukud on hinnas, sest nad on heleda naha ja valgete juustega, ja treenitud kehaga mustad poisid limpsavad nende peale huuli. Ja need poisid ja tüdrukud ongi Nairobi kõrgklass – põgenejad, kes ei ole omal maal millegipärast läbi löönud. Nad pole pingutajad, kes, rakmed pihus, savannikamarat kahekorra keerasid. „Kuradi ollatahtjad!” mõtlen vihaselt ja saan