Kapten Granti lapsed. Jules Verne
Читать онлайн книгу.
et leedi Helena on William Tuffneli tütar, polnud Paganeli vaimustusel piire. Ta oli Tuffnelit tundnud. Milline vapper õpetlane! Kui palju kirju vahetasid nad tol ajal, kui William Tuffnel oli Pariisi Geograafiaühingu kirjavahetajaliige! Paganel ise oli ta koos härra Malte-Bruniga liikmeks esitanud. Missugune kohtumine! Ja milline õnn reisida koos William Tuffneli tütrega!
Lõpuks palus ta leedi Helenalt luba teda suudelda, millega leedi nõustus, kuigi see oli ehk pisut kombevastane.
VIII
ÜKS TUBLI MEES LAEVAL ROHKEM
Vahepeal liikus jaht Aafrika põhjaranniku hoovuste abiga kiiresti ekvaatori poole. 30. augustil märgati Madeira saart. Lord Glenarvan pidas sõna ja tahtis peatuda, et oma uus külaline maale lasta.
«Mu armas lord,» vastas Paganel, «kõnelen teiega otsekoheselt. Kas teil enne mu laevaletulekut oli kavas Madeiras peatuda?»
«Ei,» ütles Glenarvan.
«Siis lubage, et ma saan kasu oma õnnetust hajameelsusest. Madeira on liiga tuntud saar. See ei paku geograafile enam midagi huvitavat. Selle saarterühma kohta on juba kõik räägitud ja kirja pandud. Pealegi on ta viinamarjakasvatuses täiesti mandumas. Kujutate ette, Madeiras pole enam viinamägesid! Viinamarjasaak, mis 1813. aastal ulatus üle miljoni hektoliitri, langes 1845. aastal 133 450 hektoliitrini. Praegu ei ületa saak 25 000 hektoliitrit! See on haletsusväärne pilt! Kui te niisama hästi võiksite peatuda Kanaari saarte juures…»
«Peatugem Kanaari saarte juures,» vastas Glenarvan. «See ei vii meid teelt kõrvale.»
«Tean seda, armas lord. Kanaari saarestikus on aga kolm saarterühma uurida, kõnelemata Tenerife mäetipust, mida ma olen alati tahtnud näha. Nüüd on paras juhus; kasutan seda ja oodates laeva, mis viiks mind tagasi Euroopasse, ronin kuulsa mäe tippu.»
«Kuidas soovite, armas Paganel,» vastas lord Glenarvan tahtmatult naeratades.
Ja tal oli põhjust naeratada. Kanaari saared pole Madeirast kaugel. Neid eraldab vaevalt 250 miili; see on tühine vahemaa nii kiire laeva jaoks nagu «Duncan».
31. augustil kell kaks päeval jalutasid John Mangles ja Paganel laevalael. Prantslane esitas oma kaaslasele innukalt küsimusi Tšiili kohta. Äkki segas kapten teda ja näitas lõuna pool mingit täppi silmapiiril.
«Härra Paganel,» sõnas ta.
«Jah, mu armas kapten,» vastas õpetlane.
«Suvatsege vaadata selles suunas. Kas nägite midagi?»
«Mitte midagi.»
«Te ei vaata sinna, kuhu tarvis. Mitte silmapiiril, vaid selle kohal pilvedes.»
«Pilvedes? Kuidas ma ka ei vaata…»
«Vaadake nüüd pukspriidi suunas!»
«Ma ei näe midagi.»
«Sest et te ei taha näha. Kuigi oleme neljakümne miili kaugusel, on Tenerife tipp silmapiiri kohal selgesti näha.»
Kas Paganel tahtis näha või mitte, aga mõne tunni pärast ei saanud ta enam tõsiasjale vastu vaielda, kui ta ei tahtnud ennast pimedaks tunnistada.
«Kas te nüüd märkate seda viimaks?» küsis John Mangles.
«Ja-jah, selgesti,» vastas Paganel. «Tõepoolest,» lisas ta põlglikult, «see ongi Tenerife mägi?»
«Just nii.»
«Ta näib kaunis madal.»
«Siiski tõuseb ta 11 000 jalga üle merepinna.»
«Madalam isegi kui Mont Blanc.»
«Väga võimalik, aga kui teil tuleks Tenerife tippu ronida, siis leiaksite, et see on piisavalt kõrge.»
«Oh! Selle tippu ronida! Selle tippu ronida, armas kapten! Milleks, palun, kui härrad Humboldt ja Bonplan on seal juba käinud? Milline suurvaim on Humboldt! Ta käis selle mäe tipus, ta andis sellest kirjelduse, millest paremat ei või soovida. Ta tegi kindlaks, et seal on viis vööndit: viinamarjavöönd, loorberivöönd, mändide vöönd, alpikanarbiku vöönd ja viimaks viljatu vöönd. Ta asetas jala otse mäetipule, ja seal polnud niigi palju ruumi, et ta oleks saanud istuda. Mäelt avanes talle vaade, mis oma ulatuselt oli niisama suur kui veerand Hispaaniat. Siis käis ta vulkaani sisemuses ja jõudis kustunud kraatri põhjani. Öelge, mida teeksin mina seal, kus see suurmees on juba kõik teinud?»
«Tõepoolest,» vastas John Mangles, «tema järelt pole teil enam midagi noppida. See on halb, sest teil oleks väga igav Tenerife sadamas laeva oodata. Erilisi meelelahutusi seal loota pole.»
«Peale minu isiklike,» ütles Paganel naerdes. «Kuid, armas Mangles, kas Roheneeme saartel pole häid peatuskohti?»
«On küll. Pole midagi hõlpsamat kui peatuda Villa Praia sadamas.»
«Peale selle on neil saartel hüvesid, mida ei maksa põlata: nad pole kuigi kaugel Senegalist, kus ma leiaksin kaasmaalasi,» vastas Paganel. «Tean küll, et seda saarestikku peetakse vähehuvitavaks, metsikuks ja ebatervislikuks, kuid geograafi silmale on kõik huvitav. Peab oskama näha. Kuid on inimesi, kes ei oska näha ja kes reisivad niisama tuimalt nagu mingid vähkloomad. Uskuge, ma pole nendetaoline.»
«Kuidas soovite, härra Paganel,» vastas John Mangles. «Olen veendunud, et maateadusele oleks teie viibimine Roheneeme saartel kasulik. Meil tulebki seal peatuda, et sütt võtta. Teie maaleminek ei tekitaks meile mingisugust ajakaotust.»
Seda öelnud, andis kapten käsu sõita lääne poole Kanaari saari. Kuulus mäetipp jäi vasakule ja oma kiiret sõitu jätkates jõudis «Duncan» 2. septembril kell viis hommikul üle Vähi pöörijoone. Õhk muutus nüüd raskeks ja niiskeks, nagu ikka vihmaperioodil. See aastaaeg on reisijaile raske, kuid hädavajalik Aafrika elanikele, sest neil saartel puuduvad puud, ning järelikult puudub ka vesi.
Tugevasti lainetav meri ei lubanud reisijail laevalael viibida, kuid vestlused ühiskajutis polnud seepärast vähem elavad.
3. septembril hakkas Paganel, valmistudes eelolevaks maabumiseks, oma asju kokku panema. «Duncan» liikus Roheneeme saarte vahel, ta möödus Soolasaarest, tõelisest liivahauast, viljatust ja troostitust. Sõitnud tükk aega piki laialdasi korallileeteid, möödus laev Santiago saarest, mida põhjast lõunasse läbib kahe sünge kõrgustikuga lõppev basaltmägede ahelik. Siis suundus «Duncan» Villa Praia abajasse ja heitis linna lähedal kaheksa sülla sügavuses vees ankrusse.
Ilm oli kohutav, lained peksid metsikult, vaatamata sellele, et abajas oli ulgumere tuulte eest varjatud. Vihma valas nagu oavarrest ja vaevalt võis näha linna, mis asetses terrassikujulisel tasandikul, tuginedes kolmesaja jala kõrgustele vulkaanilistest kaljudest koosnevaile mäestikuharudele. Vaade saarele läbi tiheda vihmaliniku oli ahastamapanev.
Leedi Helena ei saanud täide viia oma kavatsust minna linna vaatama. Söevõtmine oli seotud suurte raskustega. «Duncani» reisijad olid sunnitud kajuteis viibima, sest mere ja taeva veed ühinesid kirjeldamatus segaduses.
Kõnelused laevapardal keerlesid muidugi ilma ümber. Peale majori, kes oleks üldist uputustki jälginud täieliku ükskõiksusega, ütles igaüks oma sõna. Paganel käis edasi-tagasi ja vangutas pead.
«See on otsekui kiuste korraldatud,» rääkis ta.
«Loodusjõud on kindlasti teie vastu,» vastas Glenarvan.
«Saan neist siiski jagu.»
«Te ei või sellise vihma kätte minna,» ütles leedi Helena.
«Mina võin väga hästi, proua. Kardan ainult oma pakkide ja riistade pärast, mida vihm võib rikkuda.»
«Ainult ülesõit on kardetav,» sõnas Glenarvan. «Kui olete kord Villa Praias, siis leiate üsna rahuldava ulualuse. Muidugi mitte just puhta, sest teie naabriteks oleksid ahvid ja sead, kelle lähedus pole iga kord meeldiv. Kuid maadeuurija ei ole nõudlik. Ja loodetavasti võite seitsme või kaheksa kuu pärast Euroopareisi alustada.»
«Seitsme või kaheksa kuu pärast!» karjatas Paganel.
«Vähemalt.