---

Скачать книгу

---

kosutavalt, kuid just sel ööl painasid rännumehi moskiitod ja sääsed. Nende ilmumine ennustas tuule pöördumist, ja tuul pöördus tõepoolest veerandi võrra ning hakkas puhuma põhjast. Piinavad putukad aga kaovad harilikult lõuna- või edelatuulega.

      Kui major säilitas oma rahu isegi keset selliseid raskusi, siis Paganeli seevastu vihastasid saatuse viperused. Ta saatis kuradile kõik moskiitod ja sääsed ning kahetses, et polnud haput vett, mis oleks tuhandete pistete kipitust leevendanud. Ta tõusis hommikul väga tusaselt, kuigi major katsus teda lohutada, öeldes, et nad võivad isegi õnnelikud olla, sest neil on tegemist ainult kahe putukaliigiga kolmesajast tuhandest liigist, mida tunnevad loodusteadlased40. Siiski ei tulnud teistel tema järele oodata, kui koidu ajal teele asuti, sest samal päeval pidid nad Soolajärve äärde jõudma. Hobused olid väga väsinud ning janust poolsurnud. Kuigi ratsanikud olid osa oma vett loomadele loovutanud, olid nood ometi liiga vähe saanud. Sel päeval oli kuivus veel suurem ja põhjatuule – pampade samuumi tolmused puhangud – tegid kuumuse lausa talumatuks.

      Sel päeval teekonna ühetoonilisus hetkeks katkes. Teiste ees liikuv Mulrady pöördus tagasi ja teatas, et läheneb salkkond indiaanlasi. Teadet hinnati mitut moodi. Glenarvan mõtles uudistele, mida ta pärismaalastelt «Britannia» merehädaliste kohta saada võiks. Thalcave aga ei rõõmustanud sugugi rohtlaante rändavate indiaanlastega kohtumise üle: ta pidas neid riisujaiks ja varasteks ning püüdis nende eest hoiduda. Tema käsu peale kogunesid rändajad ühte rühma ja relvad seati laskevalmis. Peagi nägid kõik indiaanlaste salka. Neid oli vaid kümmekond pärismaalast, ja see rahustas patagoonlast. Indiaanlased lähenesid saja sammu kaugusele ja nüüd olid nad selgesti nähtavad. Need olid selle põlise pampaderassi liikmed, keda kindral Rosas41 1833. aastal hävitas. Nende kõrge ja kumer, mitte lauge laup, nende pikk kasv, nende oliivivärvi jume tegi neist indiaanlaste tõu kaunid esindajad. Riietatud olid nad guanakonahkadesse; peale kahekümne jala pikkuste odade kandsid nad nuge, linge, bolasid ja lassosid. Nende osavus hobuste kohtlemisel näitas, et nad olid head ratsanikud.

      Nad peatusid saja sammu kaugusel ja näisid karjudes ja kätega vehkides nõu pidavat. Glenarvan lähenes neile. Kuid ta polnud kaht süldagi edasi jõudnud, kui salkkond äkki ümber pöördus ja uskumatu kiirusega kadus.

      «Argpüksid!» hüüatas Paganel.

      «Ausad inimesed ei oleks nii kiiresti põgenenud,» ütles MacNabbs.

      «Mis indiaanlased need olid?» küsis Paganel Thalcave’ilt.

      «Gautšod,» vastas patagoonlane.

      «Gautšod!» kordas Paganel kaaslaste poole pöördudes. «Gautšod! Siis poleks meil vaja olnud nii ettevaatlikud olla!»

      «Miks mitte?» küsis major.

      «Sest gautšod on rahulikud põlluharijad.»

      «Usute, Paganel?»

      «Kahtlemata pidasid nad meid varasteks ja põgenesid seepärast.»

      «Arvan pigemini, et nad ei julgenud meile kallale tungida,» vastas Glenarvan. Ta oli väga tusane, et ei saanud nende pärismaalastega kõnelda, ükskõik kes nad ka olid.

      «See on ka minu arvamine,» ütles major, «ja kui ma ei eksi, pole gautšod kaugeltki süütud inimesed, vaid otse vastupidi – lausa kardetavad röövlid.»

      «Tohoo!» hüüatas Paganel.

      Ja ta hakkas selle etnoloogilise väite vastu ägedasti vaidlema, ja koguni nii ägedasti, et tal läks korda majorit erutada, kuna too, vaatamata oma harjumusele kõigega nõustuda, vastas:

      «Usun, et teil pole õigus, Paganel.»

      «Pole õigus?» küsis geograaf.

      «Ei. Isegi Thalcave pidas neid indiaanlasi varasteks, ja Thalcave tunneb asja.»

      «Noh, Thalcave eksis seekord,» vaidles Paganel pisut kibestunult. «Gautšod on põlluharijad ja karjapidajad, muud midagi. Mina ise olen sellest võrdlemisi suurt tähelepanu äratanud raamatukeses pampa pärismaalaste kohta kirjutanud.»

      «Noh, te tegite vea, härra Paganel.»

      «Mina tegin vea, härra MacNabbs!?»

      «Hajameelsusest, kui soovite,» vaidles major visalt. «Järgmises väljaandes tuleb teil mõned parandused teha.»

      Paganeli solvas väga, et tema maateaduslikes teadmistes kaheldi ja neid isegi pilgati. Ta tundis, et kaotab enesevalitsuse.

      «Teadke, härra,» ütles ta, «et minu raamatud ei vaja selliseid parandusi!»

      «Siiski! Vähemalt antud juhul,» vastas MacNabbs.

      «Härra, ma leian, et te olete täna kiuslik!» ütles Paganel.

      «Ja mina leian, et teie olete terav!» vastas major.

      Vaidlus näis ootamatult ägedaks muutuvat, pealegi nii tühisel põhjusel. Glenarvan pidas vajalikuks vahele astuda.

      «On selge,» ütles ta, «et ollakse ühelt poolt kiuslik ja teiselt poolt terav ja see paneb mind teie mõlema puhul imestama.»

      Patagoonlane ei mõistnud tülitsemise põhjust, oli aga ilma suurema vaevata taibanud, et sõbrad tülitsesid. Ta naeratas ja ütles rahulikult:

      «Seda teeb põhjatuul.»

      «Põhjatuul!» hüüatas Paganel. «Mis on põhjatuulel sellega tegemist?»

      «Nii see ongi,» vastas Glenarvan, «põhjatuul on teie halva tuju põhjuseks! Olen kuulnud, et Lõuna-Ameerikas mõjub see närvikavale omamoodi erutavalt.»

      «Püha Patricku nimel, Edward, teil on õigus!» ütles major ja pahvatas naerma.

      Kuid tõeliselt vihane Paganel ei tahtnud vaidlust lõpetada ja pöördus nüüd Glenarvani vastu, kelle vaheleastumine talle natuke liiga lõbusatujulisena tundus.

      «Ah, teie siis arvate, milord,» ütles ta, «et minu närvikava on erutatud?»

      «Jah, Paganel, seda teeb põhjatuul. See tuul on pampades paljude roimade põhjuseks, just nagu tramontaan Rooma tasandikul.»

      «Roimade!» vastas Õpetlane. «Kas ma näin inimesena, kes kavatseb roima?»

      «Seda ma just ei ütleks.»

      «Öelge juba kohe, et ma tahan teid tappa!»

      «Noh,» vastas Glenarvan tahtmatult naerma hakates, «ma tõesti kardan seda. Õnneks puhub põhjatuul ainult ühe päeva.»

      Seda vastust kuuldes naersid kõik Glenarvaniga kaasa. Paganel kannustas hobust ja ratsutas teistest ette, et oma tusatujust lahti saada. Veerand tunni pärast oli see tal õnnestunud.

      Õhtul kell kaheksa teatas teistest pisut ette jõudnud Thalcave, et nii suure igatsusega oodatud järve kallas paistab. Veerand tundi hiljem laskus väike salkkond Soolajärve kõrgest kaldast alla. Kuid seal ootas reisijaid tõsine pettumus. Järv oli kuiv.

      XVIII

      VETT OTSIMAS

      Soolajärv on viimane järvede reas, mis asetsevad Sierra Ventana ja Sierra Guamini vahel. Kunagi korraldati Buenos Airesest siia arvukaid soolahankimisretki, sest järve vesi sisaldab tähelepanuväärsel hulgal naatriumkloriidi. Siis aga oli vesi tugeva kuumuse mõjul ära auranud ja kogu seal sisaldunud sool moodustas järve põhjas tohutu suure helkiva peegli.

      Kui Thalcave rääkis joodava vee olemasolust Soolajärve juures, siis mõtles ta mageda veega jõekesi, mis mitmes kohas järve voolavad. Kuid nüüd olid järve voolavad jõekesed kuivanud nagu järvgi. Kuum päike oli kõik ära joonud. Milline oli üldine kohkumus, kui janune seltskond kuivanud järve kaldale saabus! Tuli midagi otsustada.

      Lähkreis säilinud veenatuke oli peaaegu riknenud ega suutnud kustutada janu, mis hakkas end juba piinavalt tunda andma. Nälg ja väsimus kadusid võimsa janutunde kõrval. Väiksesse lohku püstitatud nahktelk, mille pärismaalased hüljanud olid, pakkus roidunud reisijaile ulualust; hobused lamasid järve kõntsasel kaldal

---

Скачать книгу