Kuninga kõne. Peter Conradi
Читать онлайн книгу.
kaasaegsete kvalifitseeritud arstidega. Logue’il aga polnud mingisugust meditsiinilist haridust. Samas ei oleks ükski tema naabritest osanud kõnehäiretega inimesi aidata, veel enam mõista, millist õnnetust see neile tekitas.
Vastuvõturuumi sisseseadmine oli üks asi – sellele järgnes olulisem ja kordi keerulisem küsimus, kuidas endale patsiente hankida. Logue leidis endale Londoni austraallaste kommuunist kiiresti sõpru. Ajakirjanikust sõbra Gordoni sõnade läbi „elujõust ja iseloomust pakatav”, oli Logue sedasorti isiksus, kes inimestele meelde jäi. Nii hakkaski ta tasapisi oma karjääri üles ehitama, ravides alguses peamiselt patsiente, kellele teised Londonis elavad austraallased teda soovitanud olid. Rikastelt küsis ta kopsakaid summasid, millega siis vaeste ravi toetas. Lihtne ei olnud endiselt midagi: „Rabelen ikka veel kõvasti, et ennast üles töötada; Londonis nõuab see hulgaliselt aega, tööd ja raha,” kirjutas ta Myrtle’i vennale Rupertile 1926. aasta juunis. „Pean varsti ühe kena puhkuse võtma, muidu põlen läbi.”
Otsides endiselt võimalusi sissetulekute suurendamiseks, oli ta eelmisel kuul, mil riiki halvas üldstreik, abipolitseiniku koha vastu võtnud, teenides sellega kuus šillingit päevas.
Kõneteraapia – eelkõige just kogelemine – oli sel ajal veel lapsekingades.
„Kõneteraapia valdkonnas olid need teedrajavad ajad; oli palju asju, millest kaugel Austraalias polnud räägitudki ja palju aastaid ei jäänud mul muud üle, kui eksperimenteerida,” rääkis Logue aastaid hiljem. „Noil päevil tehtud vigadest saaks terve raamatu kirjutada.”
Näib, et inimesed on kõnehäirete käes kannatanud sellest ajast peale, mil inimene rääkima hakkas. „Jesaja raamatus”, mis usutakse olevat kirjutatud kaheksandal sajandil eKr, leidub kolm viidet kogelemise kohta.12 Vanadel egiptlastel oli selle tarvis isegi hieroglüüf. Vana-Kreekas mainisid kogelemist nii Herodotos kui Hippokrates, kõige rohkem teavet vanade kreeklaste teadmistest kõnehäirete kohta saame aga Aristoteleselt, kes oma „Problematas” kirjeldas mitmeid kõnehäirete vorme, millest ischnophonos on tõlgitud kogelemiseks. Ta täheldas, et kogelejad tavatsevad rohkem kokutada siis, kui on närvis ning vähem siis, kui on purjus.
Vanaaja kõige kuulsamaks kogelejaks oli Demosthenes. Nagu märgib Plutarchos oma „Paralleelsetes elulugudes”, üritas ta oma kõnehäirega mitmel viisil võidelda – rääkida nii, et suu on täis väikeseid kive; suure peegli ees harjutada või luuletuse lugemise ajal mäest üles-alla joosta. Neid harjutusi olevat talle soovitanud üks Satyruse-nimeline kreeka näitleja. Ka Rooma imperaator Claudius, kes valitses aastatel 41 kuni 54 eKr, oli kogeleja, kuid puuduvad kirjalikud materjalid selle kohta, kas ta selle haigusega kuidagi ka võidelda üritas.
Üheksateistkümnendal sajandil toimunud märkimisväärne progress kõnehäirete valdkonnas tulenes osaliselt üleüldisest meditsiinilisest arengust. Sajandi keskpaiku viidi läbi füsioloogiline uuring hääle ja selle produtseerimise ning samuti ka kuulmise osas. Avastamisruumi jätkus aga pikaks ajaks. Võib öelda, et alles kahekümnenda sajandi keskpaigaks oli fonatsiooni (häälikute artikulatsiooni) teemal enam-vähem kõik selge. Paratamatult koondas ka üha kasvav huvi kõnekunsti vastu tähelepanu sellele õnnetule vähemusele, kelle jaoks isegi lihtsa lause välja ütlemine oli kohutavaks katsumuseks.
Ühena esimestest kaasaegsetest autoritest kirjutas kogelemisest Johann K. Amman, seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda alguses elanud šveitsi arst, kes kasutas sellele hädale viidates sõna hesitantia.13 KuigiAmmani ravi keskendus peamiselt keelelihaste treenimisele, pidas ta kogelemist „halvaks harjumuseks”. Ka tema järgijad suhtusid sellesse kui passiivselt omandatud tunnusesse, mis tekib suuresti just hirmu tagajärjel.
Anatoomia-alaste teadmiste kasvades hakati üha enam otsima füsioloogilisi põhjendusi, mis keskendusid artikulatsiooni, fonatsiooni ja hingamise protsessis osalevatele elunditele. Arvati, et kogelemise põhjuseks on mõne sellise organi talitluse häire. Tavaliselt pöörati kõige suuremat tähelepanu keelele. Mõne eksperdi arvamuse kohaselt oli probleem selles, et keel on liiga nõrk; teised, vastupidiselt, uskusid, et asi on keele ületalitluses.
Nägemus, et kõige kurja juur on keel, viis ohutumatel juhtudel lõputute keeleharjutuste määramise ja igasugu veidrate riistade kasutuselevõtuni, nagu näiteks prantsuse arsti Marc Itardi arendatud mitmeharuline kuldplaat, mis pidi mingil viisil keelt toetama. Veel soovitati kogelemise ohvritele näiteks ülemiste ja alumiste hammaste vahel korgitükke hoida. Palju vähem ohutu oli aga keelekirurgia, mis samuti tol ajal moodi läks. Selle alusepanijaks loetakse saksa kirurg Johann Dieffenbachi, kes 1840. aastal esimese taolise operatsiooni läbi viis ja keda seejärel kogu Mandri-Euroopas, Britannias ja Ühendriikides järgima hakati. Täpne protseduur varieerus olenevalt operatsioonist, kuid enamikul juhtudest hõlmas see osade keelelihaste eemaldamist. Lisaks sellele, et taolised protseduurid olid ebaefektiivsed, olid nad ajal, mil puudusid tuimestid ja antiseptikud, ka äärmiselt valulikud ja ohtlikud. Polnud harvad juhud, mil patsiendid kas kohapeal või tüsistuste tagajärjel surid.
Oma 1908. aastal ilmunud raamatus „Mälestusi inimestest ja raamatutest” meenutas reverend A. J. Church, kuidas teda 1840. aastal, mil ta oli neljateistkümnene, oli opereerinud arstiteaduste doktor James Yearsley, esimene kõrva-, nina- ja kurguspetsialistina töötanud arst.
„Ta väitis, et suudab kogelemist kurgunibu ja mandlite eemaldamisega ravida,” meenutas Church. Operatsiooni kasuteguris kõhklevana kommenteeris ta hiljem: „Minu arvates ei teinud operatsioon mulle midagi head.”
Aja möödudes hakati rohkem hingamisele ja heli produtseerimisele keskenduma – lahendusi hakati otsima hingamisharjutustest ja hingamise teadlikust kontrollimisest. Selle teema uurijad, kellest paljud olid saksa keeleruumist, asusid tuvastama, millised helid üldjuhul kõige rohkem probleeme tekitavad. Nad avastasid, et sageli oli komistuskiviks täis- ja kaashääliku vaheline üleminek. Muude tähelepanekute hulgas oli ka tõsiasi, et haigetel oli proosatekstidega vähem probleeme kui luulega ning lauldes kadus kogelemine täielikult. Samuti täheldati, et vanusega häire väheneb ning et proportsionaalselt kannatab kogelemise all mehi rohkem kui naisi. Võimaliku ravina hakati rõhku panema rütmi kasutusele.
Psühholoogia esilekerkimine eraldiseisva teadusharuna ning biheiviorismi ja pärilikkusuuringute arenemine aitasid kaasa uue teadusharu ja elukutse tekkimisele kahekümnenda sajandi esimestel kümnenditel – selleks oli kõne- ja kuulmisteadus. Mandri-Euroopas jäi see peamiselt meditsiinisiseseks teadusharuks. Britannias aga tavatsesid arstid kogelemise ja muude kõnehäirete alast nõu otsida nendelt, kes ametialaselt hääle ja kõnega seotud olid. Uued kliinikud olid enamjaolt küll haiglatega samadesse hoonetesse paigutatud ja nime järgi meditsiinilise järelvalve all, aga sel alal töötajad tulid üldjuhul pigem kõne- ja draamakoolidest nagu Logue’ki.
Britannias oli üheks selle ala tuntuimaks nimeks H. St John Rumsey, kõneterapeut ja lektor, kes töötas palju aastaid Londoni Guy’ haiglas. 1922. aastal andis ta meditsiiniajakirjas lancet oma kõnehäirete-alastest vaatevinklitest üldise ülevaate ning põhjalikumalt kirjeldas ta oma arusaamu järgmisel aastal ilmunud raamatus „Ei mingit vajadust kogelemiseks”. Rumsey arutluskäik oli järgmine: kaks põhifaktorit nii kõne kui laulmise juures on akustilise energia tekkimine kõriõõnes ja selle muutmine meile mõistetavateks häälikuteks kõneelundite poolt. Rääkimiseks ja laulmiseks kasutatakse samu elundeid – keelt, huuli ja alalõuga – aga kui kõnelemise juures on kalduvus keskenduda sõnadele ja hääl tähelepanuta jätta, siis laulmise juures on see sageli vastupidi. Rumsey väitel on just see põhjuseks, miks kogeleja tihti ilma probleemideta laulda suudab; samuti ei ole tal üldjuhul raskusi erinevate aktsentide ja murrakute matkimisega, sest seda tehes on ta sunnitud pöörama suuremat tähelepanu hääldusele.
Ühe kahekümneaastase neiu puhul, kes tema poole kogelemisega pöördus, oli Rumsey ravisoovitus enam kui kummaline – seltskonnatants. Arsti enda sõnul oli see soovitus ilmselgelt vilja kandnud.„Nüüd on tema kogelemine kadunud ja lisaks sellele, et ta mehele tantsupõrandal järgneda suudab, võib ta ka ise samme seada,” rääkis Rumsey ühele reporterile.14 „Tema kogelemise
Marcel E. Wingate „Stuttering: A Short History of a Curious Disorder”. Westport, CT: Bergin & Garvey, 1997, lk 11.