Kuninga kõne. Peter Conradi
Читать онлайн книгу.
Windsori lossi kuninglikku arhiivi ja George VI-t puudutavate raamatute autoritele ja kirjastajatele, lootes, et äkki on kiri materjalide hulgas, mida nad mu isalt või ta kahelt vanemalt vennalt laenanud olid ja hiljem miskipärast tagastada ei saanud. Kirjast polnud aga jälgegi.
2009. aasta lõpu poole kutsuti mind Londonisse, Portland Place’i „Kuninga kõne” filmivõtteid vaatama. Pausi ajal kohtusin vanaisa tegelaskuju mängiva Geoffrey Rushiga ja mu kümneaastast isa kujutava Ben Wimsettiga. Esialgu oli veidi kummastav näha lapsena kedagi, keda kogu elu täiskasvanud mehena teadnud oled, kuid see tunne möödus kiiresti. Mind haaras hoopis oma lummusesse stseen, milles Rushi mängitud tegelaskuju mu isa ja ta vanema venna, Valentine’i kohal hõljub, sel ajal, kui poisid Shakespeare’i deklameerima peavad. See meenutas mulle ühte sarnast päriselu stseeni ajast, mil mina väike poiss olin ja isa mul sama teha käskis.
Mu isal oli luule vastu tõeline kirg ja tal oli selles ka annet. Sageli kandis ta sõna-sõnalt ette terveid lõike, mis tal lapsepõlvest saati meeles olid. Tal oli kombeks erilise naudinguga külalistele peomeelelahutuseks ilmatupikki Hilaire Belloci värsse ette vuristada. Kõige suuremat vaimustust tekitas ta aga mu vanemas ões Sarah’s – tüdruk oli tema etlemisest sageli lausa pisarateni liigutatud.
Mulle ei meenu, et ma sel ajal oma isa andest väga vaimustatud oleksin olnud või et see mulle mingit muljet oleks avaldanud. Sellele nüüd täiskasvanuna tagasi vaadates mõistan ma nii isa visadust kui ka teravat pettumust, mida ta tunda võis, kui nägi, et tema poeg ei jaga seda luulearmastust, mille tema isa temasse oli istutanud.
Filmimine lõppes 2010. aasta jaanuaris ja see märkis minu jaoks ühtlasi isiklikumat laadi avastusretke algust. Canningi ja Hooperi eesmärk ei olnud teha dokumentaali, vaid pigem biograafilist filmi, mis annab mu vanaisast küll tõepärase kujutluspildi, kuid keskendub siiski kitsale ajavahemikule – vanaisa ja tulevase kuninga esimesest kohtumisest 1926. aastal kuni sõja puhanguni 1939. aastal.
Filmist inspiratsiooni saanuna tahtsin oma vanaisa tervikliku eluloo kirja panna, alates 1880ndatel Lõuna-Austraalias Adelaide’is veedetud lapsepõlvest kuni surmani välja. Niisiis alustasin ulatusliku ja üksikasjaliku uurimistööga, et tema iseloomu ja elu jooksul kordasaadetu kohta veelgi rohkem teada saada. See oli nii mõneski mõttes üpris frustratsiooni tekitav protsess, sest vaatamata Lioneli ametialasele staatusele polnud kuigi palju teada meetodite kohta, mida ta kuninga ravimiseks kasutas. Ta on küll ajakirjandusse mõned artiklid kogelemise ja muude kõnehäirete ravi kohta kirjutanud, aga ta ei ole oma meetodeid kunagi ametlikul viisil kirja pannud ning ka ei olnud tal üliõpilast või praktikanti, kellele oma tööalaseid saladusi avaldada. Samuti ei ole ta – ilmselt diskreetsuse tõttu, millega ta enda ja kuninga vahelist suhet alati kohtles – kirja pannud oma kõige kuulsamat juhtumit.
Juulis, mil kirjastajad juba käsikirjaga tagant kiirustasid, tasus mu sihikindlus end lõpuks ära. Kuulnud, et ma Lioneli kohta kõiksugust materjali taga ajan, võttis minuga ühendust nõbuAlex Marshall, teatamaks, et on leidnud mõned vanaisaga seotud dokumendikastid. Ta ei uskunud, et nendest palju kasu võiks olla, kuid sellest hoolimata kutsusin ma end talle Rutlandisse külla, et pilk peale visata. Söögitoa laual ootas mind ees mitu pappkasti: paar tükki kuninga ja Lioneli kirjavahetusega aastatest 1926 kuni 1952 ja veel üks kahe albumiga, üks sinine ja teine punane, millesse Lionel hoolikalt ajaleheväljalõiked ja käsikirjad oli kleepinud.
Minu meeleheaks oli Alexi valduses ka arhiivist puuduolevat materjali, nende hulgas kolm kaustatäit kirju ja päevik, mida mu vanaema Myrtle pidas ümbermaailmareisil, millele nad Lioneliga 1910. aastal asusid. Katkendlikult on sissekandeid ka Teise maailmasõja esimestest kuudest. See päevik on kirjutatud palju isiklikumas laadis kui Lioneli päevikud ning paljastas mulle nii mõnedki uued detailid nende ühisest elust. Dokumendid, mida oli kokku sadu lehekülgi, olid lummavaks aardeks, mida ma päevi ja päevi läbi töötasin ning lahti mõtestasin. Minu ainsaks meelepahaks ei olnud nende hulgas kirja, mida ma nii meeleheitlikult leida tahtsin.
Kogu sellel materjalil põhinebki käesolev raamat, mille mul aitas kokku panna Peter Conradi, kirjanik ja The Sunday Times’i ajakirjanik. Loodan, et seda lugedes hakkate te jagama mu lummust vanaisa ning tema ainulaadse ja väga lähedase suhte vastu kuningas George VI-ga.
Kuigi olen püüdnud oma vanaisa elu väga põhjalikult uurida, võib tema kohta ikka veel mõningaid avastamata jäänud infokilde leiduda. Kui sa oled Lionel Logue’iga kuidagi seotud, olid tema patsient või kolleeg, või kui sul on tema või ta elu kohta mingit teavet, meeldiks mulle väga sinust kuulda. Minuga saab ühendust e-posti aadressil [email protected].
ESIMENE PEATÜKK
Jumal hoia kuningat
Kuninglik rongkäik teel George VI kroonimistseremooniale
Albert Frederick Arthur George, Ühendatud Kuningriikide ja Briti dominioonide kuningas ning viimane India keiser, ärkas võpatades kesk sügavat ööd. Kell oli vaevalt kolm läbi. Buckinghami palee magamistuba, mille ta viis kuud tagasi monarhiks tõustes oma valdusse oli saanud, oli harilikult vaikne ja rahulik pelgupaik kesk lärmakat Londonit, aga sellel konkreetsel hommikul lõikas väljas Constitution Hillil testitavate valjuhääldite ragin ta une kui noaga läbi.„Üks neist oleks võinud sama hästi meie toas olla,” kirjutas ta oma päevikusse.2
Ja just siis, kui ta lootis, et saab lõpuks ometi uuesti magama jääda, hakkas sõjaväeorkester mürglit tegema.
Oli 1937. aasta 12. mai ja neljakümne ühe aastane kuningas seisis silmitsi ühe suurima – ja kõige närvesöövama – päevaga oma elus: oma kroonimistseremooniaga. Tavaliselt toimub tseremoonia kaheksateist kuud pärast monarhi trooniletulekut, jättes nii aega kõigiks ettevalmistusteks ja samuti sobiva perioodi eelmise kuninga või kuninganna leinamiseks. Seekord oli lugu teistsugune – kuupäev oli juba paika pandud tema vanema venna kroonimiseks, kes oli nende isa, George V, surma järel 1936. aasta jaanuaris trooni pärinud. Edward VIII oli võimul olnud vaevalt aasta, kui langes Wallis Simpsoni, ühe mitmekordselt lahutatud ameeriklanna võlude ohvriks. Kui ta detsembris troonist loobus, sai vastu oma tahtmist võimule tema noorem vend, Yorki hertsog Albert. Albert võttis endale George VI nime – nii lugupidamisest oma kadunud isa vastu kui ka valitsemise katkematuse märgiks pärast eelmise aasta murranguid, mis olid Briti monarhia selle ajaloo sügavaimasse kriisi viinud.
Umbes samal ajal oli oluliselt vähem suursuguses interjööris Kagu-Londoni äärelinnas Sydenham Hillis üks pruuni juuksepuhmaga ja eresiniste silmadega hilistes viiekümnendates nägus mees peaaegu sama suures ärevuses. Ka teda ootas ees tähtis päev. Selle Austraalia päritolu kõrtsmiku poja nimi oli Lionel Logue. Alates esimesest kohtumisest tulevase monarhiga, mis oli aset leidnud umbes kümme aastat tagasi, oli ta kuninglikus perekonnas mõneti kummalist, kuid üha mõjuvõimsamat rolli mänginud.
Igasuguste ootamatuste vältimiseks oli Logue, kellele ei meeldinud autot juhtida, autojuhil öö oma majas veeta palunud. Saatjaks oli talle sellel üliolulisel päeval tema elegantne naine Myrtle ja nüüd hakkasidki nad linnaminekule sättima. Myrtle, kes kandis 5000 naela väärtuses ehteid, nägi silmipimestav välja. Veel viimase lihvi pidi andma juuksur. Logue oli täies õukonnakostüümis. Siidsukkades tundis ta end üsnagi hästi, aga tuli ettevaatlik olla, et mitte mõõga otsa komistada.
Mida tund edasi, seda enam täitusid Londoni tänavad heasoovlike inimestega, kellest paljud olid öö välivoodites veetnud. Ja mida aeg edasi, seda rahutumaks muutusid mõlemad mehed. Kuningas tundis kõhus „ebameeldivat käärimist” ja ei suutnud hommikust süüa.
„Teadsin, et mind ootab ees äärmiselt kurnav päev ja elu kõige olulisem tseremoonia,” kirjutas ta sel õhtul oma päevikusse. „Kõige piinarikkam oli see tundidepikkune ootamine, mis Westminster Abbeysse minekule eelnes.”3
Briti monarhi kroonimistseremoonia Westminster Abbeys, mille juured ulatuvad pea aastatuhande taha, on osa rahvuslikust hiilgusest, milletaolist ei leia kusagilt mujalt maailmas. Tseremoonia keskmes
John W. Wheeler-Bennett „King George VI, His Life and Reign”. London: Macmillan, 1958, lk 400.