.
Читать онлайн книгу.
toosi tikke, kuus iirist Kuldvõtmeke ja allahinnatud harjakese priimuse puhastamiseks.
«Vett ma ära anda ei saa,» ütlesin kuivalt. «Viis klaasi siirupiga ja neli klaasi ilma.»
Hakkasin taipama, milles on asi, ja mul hakkas erakordselt piinlik ja õudne mõtte juures, et pean ennast õigustama.
«Seitsekümmend neli kopikat, seltsimees leitnant,» kandis ette noor Kovaljov. Leitnant silmitses mõtlikult ajalehtede ja tikutooside hunnikut.
«Lõbutsesite või mis?» küsis ta minu käest.
«Või mis,» vastasin mornilt.
«Ettevaatamatult,» ütles leitnant. «Ettevaatamatult, kodanik. Rääkige ära.»
Rääkisin ära. Jutu lõpuks palusin tungivalt leitnanti, et ta ei vaatleks mu tegevust katsena Zaporožetsi ostmiseks raha koguda. Mu kõrvad hõõgusid. Leitnant muigas.
«Aga miks ka mitte vaadelda?» tundis ta huvi. «On esinenud juhtumeid, et koguti.»
Kehitasin õlgu.
«Kinnitan teile, selline mõte poleks võinud mulle pähegi tulla… See tähendab, mis ma nüüd räägin, et poleks võinud tulla – tõepoolest ei tulnudki!..»
Leitnant vaikis kaua. Noor Kovaljov võttis mu passi ja hakkas seda jälle uurima.
«Kuidagi imelik oletadagi…» laususin segaduses. «Täiesti jabur tegevus… Kopikahaaval korjata…» Kehitasin jälle õlgu. «Siis on juba parem, nagu öeldakse, kirikutrepil kerjata…»
«Kerjamise vastu me võitleme,» ütles leitnant tähendusrikkalt.«No muidugi, no loomulikult… Ma ainult ei mõista, mis mina siia puutun ja…» Tabasin end sellelt, et kehitan väga tihti õlgu, ja andsin endale sõna seda rohkem mitte teha.
Leitnant vaikis jälle kurnavalt kaua, uurides viiekopikast.
«Tuleb protokoll koostada,» ütles ta viimaks.
Kehitasin õlgu.
«Palun väga, muidugi… kuigi…» Ma ei teadnud, mida pidi tegelikult tähendama see «kuigi».
Leitnant vaatas mulle natuke aega otsa, oodates jutu jätku. Ent mina nuputasin parajasti, millise kriminaalkoodeksi paragrahvi alla mu tegevus võiks sobida, nii et ta pani enda ette paberilehe ja asus kirjutama.
Noor Kovaljov pöördus tagasi oma postile. Leitnant krigistas sulega ja kastis seda sagedasti kopsatades tindipotti. Istusin, vahtides tuimalt seintele riputatud plakateid ja mõtiskledes loiult sellest, et minu asemel oleks näiteks Lomonossov passi haaranud ja aknast välja hüpanud9. «Milles on õieti asi?» mõtlesin ma. «Asi on selles, et inimene ise ei tunneks ju ennast süüdlasena. Selles mõttes ei ole ma süüdlane. Kuid paistab, et süütunne võib olla objektiivne ja subjektiivne. Ja fakt jääb faktiks: kogu see peenraha seitsmekümne nelja kopika suuruses summas on juriidiliselt võttes saadud petturlusega, mis on toime pandud tehniliste vahendite abil, kusjuures tehniliste vahenditena esineb lahtivahetamatu viiekopikane.»
«Lugege läbi ja kirjutage alla,» ütles leitnant.
Lugesin läbi. Protokollist ilmnes, et mina, allakirjutanu Privalov, A. I., olen enesele teadmata viisil saanud oma valdusse GOSTile 718-62 vastava lahtivahetamatu viiekopikase töötava mudeli ja seda kuritarvitanud; et mina, allakirjutanu Privalov, A. I., kinnitan, et olen oma toiminguid sooritanud teadusliku eksperimendi eesmärgil, ilma mingite omakasupüüdlike kavatsusteta; et olen valmis korvama riigile tekitatud kahju ühe rubla ja viiekümne viie kopika ulatuses; ja lõpuks, et ma olen kooskõlas Solovetsi linnanõukogu 22. märtsi 1959. aasta määrusega kõnealuse töötava mudeli üle andnud osakonna valveohvitserile leitnant Sergijenko, U. U. – le ja saanud tagasi viis kopikat Nõukogude Liidu territooriumil käibivates müntides. Kirjutasin alla.
Leitnant võrdles mu allkirja passis oleva allkirjaga, luges vaskraha veel kord hoolikalt üle, helistas kuskile eesmärgiga täpsustada iiriskommi ja priimuseharja maksumust, kirjutas kviitungi ja andis selle mulle koos viie kopika väärtuses müntidega, mis käibisid. Ajalehti, tikke, kommi ja harjakest tagasi andes ütles:
«Aga vee olete oma ülestunnistuse kohaselt ära joonud. Seega võlgnete kaheksakümmend üks kopikat.»
Tohutu kergendustundega maksin ära. Leitnant lehitses veel kord tähelepanelikult passi ja andis mulle tagasi.
«Võite minna, kodanik Privalov,» ütles ta. «Ja edaspidi olge ettevaatlikum. Kas tulite Solevetsi kauaks?»
«Homme sõidan ära,» ütlesin.
«Vaat homseni olgegi ettevaatlikum.»
«Oh, eks ma püüan,» ütlesin passi ära pannes. Siis aga küsisin äkilisele ajele järele andes, häält tasandades: «Aga öelge mulle, seltsimees leitnant, kas teil ei ole siin Solovetsis imelik?»
Leitnant uuris juba mingeid pabereid.
«Mina olen siin ammu,» vastas ta hajameelselt. «Harjusin ära.»
Viies peatükk
«Aga kas te ise usute viirastusi?» küsis lektori käest üks kuulajatest.
«Muidugi mitte,» vastas lektor ja haihtus aeglaselt õhku.
Päris õhtuni välja püüdsin olla üpris ettevaatlik. Otse jaoskonnast suundusin koju Lukomorjesse ja ronisin seal kohe auto alla. Oli väga palav. Lääne poolt roomas lähemale hiigelsuur must pilv. Kuni ma auto all lamasin ja endale õli kaela kallasin, tikkus mulle kaks korda ligi vanaeit Naina Kiievna, kes oli äkki väga lahkeks ja armastusväärseks muutunud, ning nuias, et ma ta Lõssaja mäele viiksin. «Räägitakse, isake, et autole on jõude seismine kahjulik,» kudrutas ta kriginal ja piilus eesmise põrkeraua alla. «Räägitakse, et talle on kasulik sõitmine. Aga muidugi ma maksaksin, ära sa mitte kahtlegi…» Lõssaja mäele sõita polnud mul tahtmist. Esiteks võisid iga hetk saabuda poisid. Teiseks oli vanaeit oma kudrutavas modifikatsioonis mulle veel ebameeldivam kui riiakana. Pealegi selgus, et üks ots Lõssaja mäele on oma üheksakümmend versta, aga kui ma eidelt tee kvaliteedi kohta küsisin, teatas too rõõmsalt, et mul pole tarvis muretseda – tee on sile, aga kui midagi juhtub, siis hakkab tema, eit, ise autot välja lükkama. («Sa ära vaata, isake, et olen vana, ma olen veel vägagi tugev.») Esimese ebaõnnestunud rünnaku järel vanaeit taandus ajutiselt ja läks tarre. Seejärel ronis minu juurde auto alla kõuts Vassili. Minut aega jälgis ta tähelepanelikult mu käsi, siis aga lausus poolihääli, ent arusaadavalt: «Ei soovita, kodanik… mm-ee… ei soovita. Söövad ära.» Pärast seda ta eemaldus saba väristades kohe. Tahtsin olla väga ettevaatlik ja sellepärast, kui vanaeit teist korda rünnakule asus, küsisin temalt, et asjale ühekorraga lõpp teha, viiskümmend rubla. Ta vaatas mind austusega ja jättis kohe rahule.
Sain IH ja TH valmis, sõitsin ülima ettevaatusega bensiinijaama tankima, lõunatasin sööklas nr 11 ja lasksin valvsal Kovaljovil veel kord oma dokumente kontrollida. Südametunnistuse puhastamiseks küsisin temalt, kuidas Lõssaja mäele viiv tee ka on. Noor seersant silmitses mind äärmiselt umbusklikult ja ütles: «Tee? Mida te nüüd räägite, kodanik? Mis tee see seal on? Pole seal mingit teed.» Koju tagasi jõudsin tugevas vihmasajus.
Eit oli lahkunud. Kõuts Vassili kadunud. Kaevus laulis keegi kahehäälselt ning see oli jube ja igatsev. Varsti muutus paduvihm igavaks tibutamiseks. Läks pimedaks.
Pugesin oma tuppa ja üritasin libaraamatuga eksperimenteerida. Aga miski oli selles kinni jooksnud. Võib-olla tegin ma midagi valesti või mõjus ilm halvasti, kuid raamat, nagu oli, nii ka jäi F. F. Kuzmini teoseks «Süntaksi ja punktuatsiooni praktilised harjutused», kuidas ma ka ei üritanud. Lugeda oli sellist raamatut täiesti võimatu ja ma katsusin õnne peegliga. Aga peegel peegeldas kõike mis võimalik ja vaikis. Heitsin siis diivanile ja hakkasin lamama.
Olin igavusest ja vihmapladinast juba uinumas, kui äkki helises telefon. Läksin eeskotta ja võtsin toru.
«Halloo…»
Torust kostis vaikust ja praginat.
«Halloo,»
Viide tuntud vene teadlase noorusele, kus ta olevat Saksamaal reisides purju joodetud ja preisi kuninglikku sõjaväkke nekrutiks värvatud, kust ta siis kindluse akna kaudu põgenes.