Keevitaja. Katja Kettu
Читать онлайн книгу.
kordagi. Või siiski ükskord, aga see polnud minu süü. See on auküsimus. Suus on pärast jooksmist töökinda ja metalli maik.
Pikkamisi lõpetab süda peksmise.Tuttavat maastikku vaadates lakkavad pisted küljes. Mööda libiseb Jollase tühjaks jäänud paadisadam, Laajasalo tikutoosi meenutav kirik. Akna taga mööduvad ridamisi puud ja tuttavad turvalised majadekobarad. Aeg-ajalt sõidab buss üle mõne teele lennanud oksa. Laajasalos istub minu kõrvale rase tüdruk ja naeratab. Tema rindade kohale on imbunud kaks piimalaiku nagu märklaua sõõrid. Tormist räsitud maastik meenutab mingil moel keskealise naise raseeritud jalgevahet.
Kuulen, kuidas uks käib, siis veel kord. Seal nad lähevad mõlemad, mees ja poeg. Nekku pöörab pead ja jätkab und pooleldi norsates, pooleldi nurrudes. Alles jääb igatsus mehe järele. Kuulen veelgi kõrvus tema ettevaatlikke samme, kui ta avab külalistetoa ukse teisel pool koridori, kõnnib nagu eksinud loom, leiab magamistoa ukse ja keerab võtit, kuigi teab, et uks on alati lahti. Mõnikord, kui Nekkut ei ole voodis, puudutab ta mütsakut teki all, patja või mind. Seejärel otsib ta sokke ja särke kapist ja mustapesukorvist, kuigi olen puhtad tema jaoks toolikorjule valmis pannud. Magamistuppa jääb mehest maha habemeajamisvahu lõhn.
Läinud mõlemad. Peaks veel natuke magama, töö postkontoris algab alles poolest päevast. Tuul undab õues veel praegugi ja mõtlen korraks, et kas mehel on ikka piisavalt riideid seljas. Ta ei lähe kunagi välja koos poisiga, kuigi tee on üks. Mees läheb dokki ja poiss kooli samas lähedal. Mõnikord olen aknast vaadanud, kuidas nad teineteise sabas vastutuult pressivad nagu oleksid nad abielupaar ja möödunud ööl tülli läinud. Ei ole. Olen ka seda mõelnud, et kas see on mehel selle pärast, et ma ei ole suutnud talle enam oma poega anda. Mehed ju ikka unistavad oma seemne levitamisest ja minu oma ei ole neis asjus teistest erinev. Vanasti kirjutas ta mulle mõnikord luuletusi, kus öeldi, et minu naisel on kärbinahksed kaenlaalused. Algul avaldas see muljet. Hiljem leidsin sama rea ühest raamatust. Kui ma õigesti mäletan, oli see riiulis r-tähe all.
Memme hingeõhk kerkib kambris läbipaistva aurupilvena, tema kuju joonistub vastu akent kitsa ja kõverikuna. On tarretavalt külm. Ehmatan, kuigi peaksin olema harjunud. Ta ärkab viimasel ajal alati vara, istub juba valmis, piibel käes ja Laestadiuse jutlused kõrval ootamas, et kas keegi tuleb teenima. Tuli oli õhtul pliidi all kustunud ja siibrid lahti jäänud, memm ei ole jälle viitsinud neid kinni panna. Panen tule ukse kõrvalt rohelisest lülitist põlema, püüan mitte komistada Salora ja Siemensi pappkastidele, mis Vasja on põrandale kuhjanud. Memm soovib ilusat issanda hommikut. Ma ei vasta kummalegi, ei talle ega Jumalale.
Oleksin tahtnud kordki rahus ärgata, ilmetu kohmerdisena ilma kõrvaliste pilkudeta, kuigi tean, et see on tühi lootus. Et oleks saanud kordki rahus kohvi tulele panna ja alles seejärel pilgu aknast välja visata, ilma et memme ebameeldivalt tömp kuju ruutu varjaks. Tühi lootus. Jälle ei ole ta puid toonud. Peab kuuri minema. Nagu igal teiselgi hommikul võtan naela otsast Ahku vana villase jaki ega puutu teisi jakke. Nagu igal teiselgi hommikul võtan Ahku vanad, tuppa sooja jäetud kummisaapad ja tõmban jalga. Külm haarab pahkluu ümbert kinni nagu kellegi käsi. Välja eeskotta ja sealt läbi, saapaid kokku lugemata.
Hommikuhämarus lööb õue astudes vastu silmi. Öösel sadanud esimene lumi peegeldab seljandiku tagant terendavat koitu. Lund on maas imeõhuke kiht, üks helves teise peal tundub kui sääse hingeõhk. Valendus pehmendab metsa külmust, nii et puud meenutavad uinunud loomi. Käimla nurgal turritav kikkaputk on hämmastunud moega. Mõnikord lapsena oli esimese lumega samasugune tunne nagu pärast väsitavat päeva kergesse kosutavasse unne vajudes. Ahkul oli kombeks öelda, et esimene lumi on nagu ingli sülg inimese silmas.Või Jumala peer. Lapsena ajas see naerma, aitas unustada maised mured.
Täna hommikul ei taha mõtted kuidagi koos püsida.Viimane sigaret süttib neljandal katsel. Suits eksleb kopsudes ja sõõrmetes, nagu ei teaks, kuhu paigale jääda. Puulõhkumiskiil tundub koiduvalguses otsekui helendavat.
Käed värisevad esimest halgu pakule sättides. Pean pilku keskendunult suunama, naha all lihaseid pingutama, et kirve tera puud südamikku tabaks. Esimene halg kõlahtab pooleks. Siis teine. Hingeaur lookleb järverannas seisva sauna poole. Selle taga järvel paistab läbi hämu tõusva päikese puna. Juba hakkab kergem. Lihaste pingutamise ja lõdvestamise jõud tundub rahustav.
Kolmanda halu juures libiseb kirves käest. Kurat küll.
Vandesõna kandub õõnsalt piki orgu minema. See upub kaldavee jääkirmesse samal hetkel, kui silme ees läheb punaseks. Kurat, kuidas ma ehmatasin. Ja kohe sinna järele automaatselt: Anna andeks, et ma kurat ütlesin. Anna andeks, Jumal.
Aga ehmatamiseks oli ka põhjust.Tuleb meelde, kuidas memm pärast oma õnnetust vannutas:
„Ku üits teist on kottu ää ja teine jalast ilma jääb, siss seie Autinperukkasse me kärvame. Hoidke kokku! Mõelge, ennegu lööte, jõmpsikad. Sa kah, Mirka, ää rapsi!“
Toast kostab koputus. Hämarusest hoolimata näen memme udust nägu aknal, lakkamatult ettevaatlikkusele manitsemas.Tänan väga. Aga õige see on. Kui ainsaga, kes siin majapidamises omal jalal liigub, midagi juhtub, ei ole kedagi, kes jõuaks Inarisse abi järele. Kelgu, suuskade või uiskudega ei ole teedelagu ajal midagi peale hakata. Valla lumesahk käib korra nädalas, kui alumise tee tõkkepuu on üles tõstetud, ja praegu on auto Vasja käes. Koer on liiga vana, et seltsiks kaasa tulla, ei jaksa isegi puukuurini enam.
Esimese lume kalgis valguses paistab memm korraks võõras. Ta istub atsakalt kambris pingiotsal nagu kirikus, piibel peos, selg sirge nagu noorel tüdrukul.
Halud prantsatavad põrandale. Pind läheb sõrme, surub närvile. Peaaegu lipsab vandesõna üle huulte. Ei tohiks ärrituda. Peaks sukanõela kuumaks ajama, proovima pinnu välja urgitseda.Venna käes edenesid sellised asjad hästi, Lappigi silmanurgast sai okka kätte. Koer tuleb nüüd minu juurde, lakub haava pinnuga sõrmes, nagu tahaks keelega hinge puhastada. Käsi pakitseb. Memm saadab pilguga liigutust, nokutab hääletus rütmis pead.
„Va armetu käsi.”
Uurib, nagu tunneks tõepoolest kaasa. Aga see pole kaastunne. Ta mõtleb oma kätt. Hoiab žestikuleerides terve käe sõrmi konksus nagu linnupoeg. Teist, kummikätt hoiab küünarnukist üleval ja lunib kaastunnet nagu mõni kutsikas. Va armetu eit. Varem oli ta vähemalt põikpäine, tahtis puid lõhkuda, kuigi ta käsi on pärast õnnetust nagu ta on. Väiksena tahtsin mitu korda hüüda, et las mina, ma oskan küll, aga ega ta lasknud.
Sel ajal oli ta veel nii uhke, et vallast ei tohtinud abi paluda. Ja tugev oli ta. Talviti oli tal kombeks käia mööda jääd uiskudel poodides ja kirikus, kihutada seljakott seljas paarkümmend kilomeetrit Inari kirikusse. Nüüd ta ohib ja oigab ega taha enam õuegi minna. On säherdune olnud juba sügisest saati. Kahju hakkab teda vaadates. Mööda minnes pühin käega tema metsamehejaki hõlma. Selle külge on kuskilt takerdunud valge udusulg nagu lumehelves.
Siis juhtun heitma pilgu tema jalgadele. Ta on jalga pannud Ahku vanad saapad, samad, mis hetk tagasi veel minu jalas olid. Märkasin küll, kuigi proovisin esikus mitte vaadata, et venna uusi, möödunud kevadel ostetud saapaid ei ole enam ukse kõrval. Ja koos sellega meenub miski, millele ma ei ole tahtnud mõelda. Et siin ei aita esimene lumi, ei aita see Jumala peer. Tajun seda ärgates igal hommikul. Välja minnes ei vaata, kui mitu jopet ukse kõrval ripub või kui mitu saapapaari seisab esikus.Tean vaatamatagi.
Selle pärast ma ei muretse, et Vasjat pole mitu päeva näha olnud. Otsustasin juba ammu, et ei hakka tema pärast muretsema, las venelane tuleb ja läheb nagu heaks arvab. Ma ei muretse, et talle nagiks antud porosarv kõverdub seinal tühjalt konksus luise sõrmena. Ka selle pärast mitte, et vaibad voodis mehe puudumisest niiskeks tõmbavad ja et mu keha on hakanud jälle lõhnama sama vana tühjuse järele, selle millegi järele, mida ei tahaks tunda. Keegi teine teeb muret. Vend. Ei kaarti, ei tühisematki telefonikõnet. Eile öösel helises telefon, aga sealt kostis ainult mere kohinat.
Seal kambris seistes ja aknast äratrambitud maastikku vaadates hakkan lugema päevi lindude rändest esimeste külmadeni ja nüüd lumeni. Kalender seinal näitab jätkuvalt aastat 1975,