Ämmaemand. Katja Kettu
Читать онлайн книгу.
et pidin kiiruga aluspüksid lambakääridega lapse teelt eest lõikama. Kuidas ma pumpasin ja tõmbasin liigsed pärad nõela abil välja ning imesin ja sülgasin plasmat. Olin teinud puhkamata tööd kaksteist tundi. Kogu Parkkina ja Liinahamari ala oli minu hooleks pärast seda, kui Näkkälä Aune oli suve hakul hakanud end halvasti tundma, heitnud aida taha saepuru sisse ega soostunud sealt enam välja tulema. Nüüdsel ajal pidi veel rattaga sõitma, sest bensiinitalongid läksid kõik vallavelskri, Etelän-Hulkko puugeneraatori parandamiseks.Tööd oli palju, sest nagu Näkkälä Aune saksmanni tulles tähendas:
„Ku kaitssadatuhat jõmmi tundrus vabasti ringi ulgub, ei tule tost keskile miskit iad. Muudku nuumkari ja karskemad näitsikud saavad otsa.”
Pöykkö perenaine ei olnud kunagi olnud karske näitsik, isegi mitte sõja alguses või enne seda, kui sai vaesteabina oma aita vabakäiguvenelase. Perenaine oli kohmitsenud kuni lõpuni välja oma vabakäiguvenelasega võsas narmassamblikku punti siduda, ta keetis neist lehmadele silo, ja neist käikudest ta omal ajal selle lapsegi põlle alla sai. Perenaine käis mullu virmaliste aegu pärimas, et kas ma saaksin appi tulla. Saatsin ta Näkkälä Aune juurde. Pöykkö perenaine kurtis, et tal pole millegagi maksta.Vastasin, et lapsed on Jumala kingitus.
Pöykkö peremees oli eelmisel nädalal Karjala kannasel langenud ja pääses nii sarvekandja häbist. Kõhus keeras samblikust küpsetatud petuleib. Mõtlesin Pöykkö perenaise kuhtunud kujule, hämarale tarele, tarakanide krabinale tapetite all. Prihagi oli tema juurest ära jooksnud ja maha lastud. Lapsed sagisid põrandal ringi, kahvatud nagu kartuliidud.Viimasel kui räbalapuntral skorbuut, võib-olla ka rahhiit. Suunurgad lõhki, villid kurgulaes, hambad pudenesid juba kümneaastaselt.Võid ja piima oleks neile vaja ja Ovomaltinet1. Homme panen soovituse tervishoiuametile posti, aga vaevalt sest tolku on, pole ju neilgi midagi jagada.
Parkkina teeristis tuli kinni pidada. Tee oli sakslastest umbes nagu tavaliselt, kuigi, kui täpne olla, siis roheliste kokardidega alpijäägreid, veoautosid ja muulakaravane roomas nüüd itta vähem kui enne. Ainult et nüüd kippusid need öösiti saabuma.Viimati oli läbimurret laiendatud alles üleeile ja ma olin arvanud, et täna öösel on vaikne. Aga ei.
Keskimölsä taat porises teeveeres, et tulijate tase hakkab langema, kõik vaevu mähkmetest välja kasvanud piimahabemed või siis põdurad nässid, kellele vaja varsti uuesti mähkmed alla panna. Kolme aasta eest oli Keskimölsä mökitaja neid vallutajateks sõimanud puhtalt opositsiooni mõttes, aga nüüd oli inimeste suhtumises sakslastesse miski muutunud, nii et taat ei teadnud enam, kas peaks kintsu kaapima või sülgama. Möödas olid ajad, mil Perkamo mehepojad seisid teeveeres ja ülistasid AK20 inimjõudu. Kiitsid Juhi tarkust, et too oli saatnud alpijäägrid, mägede pojad:
„Ei noid esimene külm ää võta.”
Tollal tundus rohelistes kuubedes alpijäägrite armee võitmatu. Nüüd oli teisiti. Enam ei tormanud pisilotad sõduritele lilli viima. Seevastu välgutasid mõned Salmijärvi hiinalinna tüdrukud kõrtsitoa aial sääri ja Keskimölsä väike Anette seisis pühapäevakleidis kerjamas nagu tavaliselt. Ja muidugi Alakunnase Jaakkima, kelle vend oli 1942. aastal Ukrainas vabatahtlike SS-Wikingi üksuses langenud ja kes seepärast arvas ennastki SS-laste hulka. Juhtis liiklust, käsi püsti ja karjus mind nähes:
„P-p-punaste sohilatsed tielt iest, kui V-v-veermahhi mehed marsivad.”
Oli teadagi saanud kuskilt Näkkälä Jouni ussiviina.
Pomisesin enda ette:
„Ää sä Ja-ja-jaakkima moole ninna karga, olen mä omal ajal soogi persele plaksand ja karjumised kuuld.”
Siis hakkas kahju.Tuli meelde, et see olin mina, kes oli üleüldse Jaakkimavaesekese lasknud pea peale kukkuda.
„Vigasilm,” hüüdis Jaakima mulle järele ega kokutanudki seekord.
Minu esimene titt oligi see Alakunnase Jaakkima, see, kelle elule tagasi võitsin, kui minust 1920. aastal Jumala armust ämmaemand sai. Jaakkima, kelle pärast olen sestpeale oma risti kandnud. Alguses hakkas ta tagurpidi roomama, siis tuli kõneviga ega aidanud seegi, et keelt tangidega venitati ja suhu topiti ümmargusi kive. Kokutamine jäi. Ja viisteist aastat hiljem tulid saksmannid. Seal ta nüüd sehkendas.
Läksin edasi ja katsusin halba tunnet saksmannide sirgeid ridu imetledes maha suruda. Noored süütud poisinäod, ööta öös helkivad suurtükitorud, kotkakokardid, mustad nahkkuued ja haakristidega lipud. Taoline pilt vaigistab mõtteid. Oli kuidagi hea mõelda, et Lapimaal on tuhandeid ja veel tuhandeid võõraid mehi, kes ei tea minu häbist midagi. Ometi hammustas hinge, mu kallis Johannes. Kas sa mõistad mind? Et nad ikka veel viitsisid, need kohalikud, naaksuda toda punaste sohilast, veel kolmekümne kuue aasta takka. Vigasilm, punaste sohilaps. Minu kasuisa, Iso-Lamperi majas tuletati aina meelde, et olin häbitu orvumeelne olevus, kellele tema isa pärast ei soovitud vastu tulles issanda õnnistust. Ei võetud mind isegi viieteistkümnendaks varuliikmeks Lotta Svärdi2, ei, kui võeti isegi Näkkälä Lispet, kes siiamaani lota vormis mööda küla saba keerutas, kuigi tal ei olnud selleks mingit õigust pärast seda, mis paari aasta eest Mannerheimi sünnipäeval juhtus.
Enne kui jõudsin sügavamale enesehaletsusse vajuda, juhtus kaks asja.
Esiteks kuulsin seljataga puugaasiauto turtsumist ja korinat. Pöördusin vaatama. Näkkälä Jouni törtsutas seal oma Hävitaja-Fordiga ja karjus, et ma temaga kaasa tuleksin:
„Ratas kasti ja kähkusti! Lissul on titt tulekul!”
„Messä Etelän-Hulkkole ei elista?”
Etelän-Hulkko oli vallavelsker, kelle jutule läksid kõik paremad pered.Või sellised, kus mind näha ei tahetud. Nagu Näkkälä. Aga nüüd keerutas Jouni oma puugaasil sõitva Fordi vänta ja toppis klotse ahju. Kirus, et liin on tumm. Keskjaama kõverjalg oli kahe nädala eest koha üles ütelnud, sest palka ei olnud juba ammust aega makstud, ja läinud tulusamale tööle ehk saksmanni juurde.
Uudis oli säärane, et võttis õhku ahmima. Näkkälä Aune tütar saab vallaslapse. Näkkälä Aune, kes nägi naise keele pealt, millal too rase on. Aune, kes oli õpetanud mulle taimede ja karbolilahuse saladusi, Aune, kes ei eksinud kunagi, vaid oskas ennustada lapse sugu ema kõhu kuju järgi ja nõiduda virmalisi taevasse, millal aga tuju tuli. Jouni kukkus seletama juba enne, kui jõudsin imestada:
„Ema ei saa praegast.Tal on jällegist alb, on aida taga saepuru sies külleli.”
Nüüd mõistsin, kust Aune rinnahaigus pärit on. Häbi eest oli ta aida taha pugenud, et polnud õigel ajal märganud, kuidas tüdruk käima peale sai. Ei julgenud küla peal nägu näidata.
Lispet oli Aune nõrkus. Niipalju armastas too terassilm Lispetti, et oli tema suhtes pime nagu päeva kätte toodud ööliblikas. Näkkälä Lissu ilu oli tuntud kogu alevis ja taolistel juhtub kergesti õnnetus. Lissu näitlejaannet ja karakterit oli kiidetud isegi Lapplands Kurieris, kui Lissu oli mänginud tudengiteatri laval „Suveöö unenäos”.Varakevadel hakkas Lispet paisuma ning sadamas paadisildade all savi ja liiva sööma. Näkkälä Aune pilutas silmi ja väitis, et tüdrukul on igemetes mäda ja kõht kinni ning ravis tal tungalteramürgistust oblikast tehtud kuristamisvee ja leesikaga.
Jouni huuled muigutasid hääletute solvangute taktis. Kõhklesin. Näkkälässe minek oli mul ära keelatud. Seal elati viltuse risti järgi. Iso-Lamperile see ei meeldiks, ja eriti veel Untole.Tolle arvates olid Aune ravitsejavõimed Saatanast, mitte Jumalast.
Ei tea, miks ma nõusse jäin. Ehk tahtsin Aunele näidata, et teen Jumala tööd ka siis, kui Aune ei suutnud. Pealegi söödi Näkkäläs aganaleiva asemel piimapudi ja kasteti plaadisaia piimaga kohvi sisse, samal ajal kui muu rahvas oli läinud üle võilillejuurtest röstitud ersatsi peale. Aga peamine põhjus oli siiski see, et nägin sind.
Esiteks vaatasin ainult, et üks poisinaga on saksmannide koormaauto kastist teele volksanud.Tolmust hoolimata puhtad saapad. Õlal filmikaamera. Paelte järgi mingisugune ohvitser, kuigi ega ma neist tol ajal midagi ei taibanud. Gestapo mantel ja välgunooled õlgadel. Kuklasse lükatud sirmiga müts, sellel too pelutav ja
Šveitsis välja töötatud joogipulber, koosneb põhiliselt munast ja linnastest. (
Lotta Svärd oli aastatel 1920-1944 Soomes tegutsenud naisvabatahtlikest koosnev riigikaitse tugiorganisatsioon, mis sai nime Runebergi isamaalise luuletuse järgi.