Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Читать онлайн книгу.
kuuletuma. Oleks ma teadnud, et Mary Dane – miks põrgu päralt sa talle selle nime andsid? – viibib selles maailmajaos, oleksin ta asukoha välja nuhkinud ka omal vabal tahtel. Ma teen seda, minu au nimel!”
“Vannu mõne muu asja nimel, mis sul on,” ütles naine kõvera muigega, “au pole sul kunagi olnud, nii kaua kui mina sind tunnen.”
“Olgu, olgu, Miriam,” ütles mister Walraven kimbatusse sattunult, “ära kurjusta. Las minevik jääda minevikku. Ma kahetsen seda, mis oli, tõesti kahetsen, ja mul on kindel plaan edaspidi paremaks saada. Istu palun, räägime, jutusta mulle sellest. Esiteks, kuidas sa teada said, et see laps teatrisse sattus?”
Miriam tõrjus pakutud tooli põlastavalt eemale.
“Ma jälestan seda, nagu jälestan ka sinu surnukeha, kui see mu jalge ees lebaks, Carl Walraven! Sinuga koos istuda ja juttu puhuda? Ei iialgi, kui see mulle ka elu maksaks! Laps läks näitlejaks sellepärast, et ma ei suutnud teda enam ülal pidada – ma ei suutnud ennastki ülal pidada –, ja sellepärast, et ta hääl ja nägu olid nagu inglil, oh seda vaest armetukest! Parajasti läbi küla rändavate näitlejate trupi peremees kuulis ta lapsehäält laulukest lõõritamas ja otsemaid nõudis teda. Me tegime lepingu ja ma müüsin ta, mister Walraven, jah, müüsin ta.”
“Sa närakas! Ja siis?”
“Ma nägin teda mõnel korral hiljemgi, aga mitte kuigi tihti, sest see hulguste jõuk oli kord siin, kord seal, kõikjal – ühest teibast teise postini. Aga ma ei kaotanud teda kunagi päriselt silmist ja nägin, kuidas ta kasvas piltilusaks, saledaks, särasilmseks neiuks, kes oli hästi riides, hästi toidetud ja õnnelik, täiesti õnnelik oma rändurielus. Tema vaarema, vana Peter Dane’i naine, oli mustlane, mister Walraven, ja ma julgen arvata, et metsik veri temas lõi välja. Plikale meeldis see elu ja temast sai kogu kamba täht, trupi printsess. Pidasin teda silmas isegi siis, kui ta möödunud aastal Atlandi taha läks, ja täna õhtul nädal tagasi käisin tal külas.”
“Oh!” pistis Carl Walraven vahele. “Niisiis, auväärne Miriam, oleks võinud ka hullemini minna; mina sind selle eest tänama ei hakka. Aga nüüd – kui palju ta ise oma eluloost teab?”
“Mitte midagi.”
“Mis?”
“Mitte midagi, ütlen sulle. Tema nimi on Mary Dane, ta saab seitsmeteistkümneaastaseks kahekümne viiendal novembril. Tema isa ja ema on surnud – vaesed, aga ausad inimesed, muidugimõista –, ja mina olen tädi Miriam, teenin ausat elatist pesu pestes ja põrandaid küürides. Seda ta teab. Kui palju sellest on tõsi, mister Walraven?”
“Ta pole siis minust midagi kuulnud?”
“Seda õnnetust tal seni pole olnud; see jäägu sinu mureks. Sa oled rikas mees, sa lähed K…sse, seal näed teda laval, ta hakkab sulle väga meeldima ning sa lapsendad ta nagu oma tütre. Siin on sulle jutulõng, mille pead ise keraks kasvatama.”
“Aga mis siis, kui ta keeldub?”
“Ta ei keeldu. Talle meeldivad ilusad kleidid ja kalliskivid nagu igale teisele seitsmeteistkümneaastasele tobukesele. Sa teed talle pakkumise, ja minu sõna selle peale, et ta võtab selle vastu.”
“Ma lähen, Miriam. Tõesõna, ma tahan seda nõida näha. Kelle moodi ta on, Miriam, ema või minu?”
Naise silmis välkus tuli.
“Mitte sinu moodi, saatanasigidik! Kui nii, siis oleksin ta hällis ära kägistanud! Lase mul nüüd minna, sest mind lämmatab õhk, mida sa hingad! Ja katsu sa veel eest ära joosta, kui julged!”
“Ma lähen K…sse hommepäev. Ta on siin minu lapsendatud tütrena, enne kui nädal läbi on.”
“Tubli! Ja see sinu vana ema, kas ta on tüdruku vastu kena? Ma ei taha, et teda halvasti koheldaks, saad isegi aru.”
“Minu ema teeb kõik, mida ta poeg tahab. Ta oleks väga kena ka noore gorilla vastu, kui seda käsiksin. Ära karda oma õetütre pärast, teda koheldakse hästi.”
“Olgu see nii, või hoia alt! Verekoer sinu jälgi ajamas oleks vähem hävitavam kui mina! Ma tulen siia tagasi, veel kord tulen tagasi, et ise veenduda, kas sa sõna pead.”
Miriam sammus ukse juurde, avas selle ja seisatas eredalt valgustatud saalis. Johnsonil oli napilt aega, et lukuaugu juurest kaduda, ei hetkegi rohkem. Laia treppi mööda tulvas alla Saksa valsi taltsutamatuid, melanhoolseid helisid, söögisaalist kostis hõbeda, portselani ja klaaside kõlinat-kilinat. Naise kuivetut nägu täitis jälestus ja põlastus, kui ta viimse pilgu selja taha heitis.
“Räägitakse, et taevas olevat karm, aga õiglane, ent Carl Walraven jääb alati peale. Rikkus, armastus ja au talle, nimetu haud naisele; tänavad, kõnts ja surmapiinad mulle. Jumalate veskid võivad jahvatada kindlalt, kuid nad jahvatavad kohutavalt aeglaselt – kohutavalt aeglaselt!”
Need olid viimased sõnad, mida Carl Walraven tema suust kuulis. Naine avas välisukse, mässis viledaks kulunud suurräti tihedalt enda ümber ja laperdas minema hirmsasse porisesse öhe.
II peatükk
TIRTSUKE
VÄIKE PROVINTSITEATER OLI põrandast laekuplini rahvast tungil täis, pikad tõusvad read nägusid, millel ilmed vaheldusid, silmad vilasid. Kõige üle lasus kolkunud tubakasuitsu, apelsinikoorte ja inimeste ihulõhnade vine, kõikjal liiguti, häälitseti, naerdi, kuni ebamäärane keelpillide seltskond saagis avalugu.
Trambiti jalgu ja hõiguti, et kassikullane eesriie avaneks, kuni ilmus keegi härrasmees, trügis esimesse ritta, võttis kavalehe ja hakkas seda lugema. See oli pikk, keskealine, üpris esindusliku välimusega kuju, habemik, päikesepruun, torkiv silmavaade, elegantne riietus, eriline aristokraatlik hõng.
Sumin rahva seas vaibus veidi, kui teda aina uuesti takseeriti, see mees oli siin võõras, aga keegi ei tundnud teda ära ning mister Carl Walraven uuris oma kavalehte täiesti segamatult.
Tüki nimi oli “Fanchon, Tirtsuke” ning kavaleht teatas väga suurte rasvaste tähtedega, et Fanchoni osas esineb “noor Inglise näitlejanna, imepärane kaunitar miss Mollie Dane”.
Mister Walraven ei näinud enam midagi; ta istus paberilipikut silme ees hoides ning üksisilmi seda nime põrnitsedes, nagu oleksid suured tähed ta ära nõidunud – “Fanchon, miss Mollie Dane”.
Kelluke trillerdas heledalt, eesriie veeti üles ning laval avanes isa Barbeaud’ maja sisemus. Rahvas leidis istekohad, kübarad ja kaabud võeti peast, kära vaibus, etendus algas.
Möödus minut või paar ning räbalates ja kaltsudes, juuksed lendlemas ja paljajalu, astus lavale Fanchon, Tirtsuke.
Teda tervitati rõõmumöirgega. Ilmselt polnud see miss Dane´i esimene esinemine selle publiku ees ning veel ilmsemini oli nimelt tema selle publiku esmane lemmik.
Mister Walraven pillas kavalehe peost, kohendas lornjetti ning valmistus vahtima küllastumiseni.
Teda oli ka väärt vaadata, seda heleda häälega Mollie Dane´i, närude ja sassis juuste alt võis mees täheldada tema ilu. Tähed jäises novembrikuu taevas ei saanud olla eredamad kui neiu tumedad säravad silmad; ükski hõbedane muusika, mida kõigi Walravenite pärija iganes kuulnud, ei saanud olla kirkam või sulnim kui see vaba, plikalik naer; ükski kuldne päikesekiirte vihk ei saanud olla kaunim kui metsikute blondide juuste lainetav meri. Mollie Dane oli nagu kehastunud kaunidus ise.
Iga erk Carl Walraveni ihus võbeles teda vaadates. Missugused võluvad palged! Kui tore on see hääl, see naer! Ja kui hästi ta oma osa mängis!
Mees oli näinud naisi sellessamas rollis, naisi, kellele maailm vastas ovatsioonidega, ent mitte kunagi, ei, mitte kunagi polnud ta näinud seda rolli paremini esitatavat kui tänasel õhtul.
“Ta paneb oma nime kogu maailmas helisema, kui ta teatrile truuks jääks,” pomises vaimustatud Carl Walraven endamisi, “ja ega ta kunagi midagi paremat mängikski kui seesama “Tirtsuke”. Ta ise ongi ju Fanchon – nipsakas, heidutav, helde, vastupandamatu Fanchon! Ja ta on