Naistürannid. Helmut Werner
Читать онлайн книгу.
avastati, siis andestas Semiramis pojale selle teo ja taandus vabatahtlikult võimust. Ühel päeval ta kadus salapärasel viisil. Rahvas jäi uskuma, et ta võeti elusana jumalate juurde ja seepärast austas teda edasi tuvi kujul.
See antiikajaloolase muinasjututaoline jutustus on kaugel ajaloolistest faktidest. Eelmise sajandi arvukate arheoloogiliste leidude alusel on täiesti võimalik seda võimukat naist legendide hämarusest välja tuua ja temast täpsemat pilti luua.
Semiramis, arvatavasti sündinud aastal 844 eKr, oli Babüloonia printsess, kellega abiellus Assüüria kuningas ·am-šiadad V aastal 824 eKr. Assüürlased olid liitnud Babüloonia oma riigiga, seega näib, et seda ühendamist taheti kindlustada abiellumisega Babüloonia kuningakoja printsessiga. Vaatamata sellele abieluliidule pidi kuningas üsna sageli sõjaväega seda maad ikka ja uuesti vallutama, kuna Babüloonia kõrgkiht seda ühendust ei tahtnud tunnistada. Et babüloonlaste vastuseisu murda, deporteeriti nendest tuhandeid oma kodumaalt.
Pärast mehe surma hakkas Semiramis oma 12-aastase poja Adadnirari III regendiks kuni poja 16-aastaseks saamiseni, sest alles sellest vanusest loeti Assüürias meest täisealiseks. Tema kuni 805. a eKr kestnud asevalitsemine on põhjuseks sellele, et Assuri linnas pandi kuningasammaste ritta püsti sammas ka tema jaoks. See kannab järgmist raidkirja:
„Kuninganna ·ammuramati sammas, kes oli maailma ja Assüüria kuninga ·amšiadadi naine ja palee perenaine, maailma ja Assüüria kuninga Adadnirari ema, maailma ja Assüüria kuninga Salmanassari minia.”
Oma valitsusajal kandis ta ainuisikuliselt vastutust Kesk-Assüüria riigi eest, mis pidi pidama sõda kahel rindel. Vaenlasteks olid ühelt poolt aramealased, kes olid Süüria põhjaosas moodustanud oma riigi ja teiselt poolt tema riigi põhjaosas, Armeenias asunud Urartu riik. Assüüria allikatest järeldub, et Semiramisel tuli nende vaenlaste vastu ette võtta vähemalt kolm sõjakäiku, mida ta võib-olla ka isiklikult juhtis. Pärast seda kui ta poeg oli asunud alates 805. a eKr kuningana riiki juhtima, ei tõmbunud Semiramis tagasi eraellu, vaid tegutses arvatavasti elu lõpuni kaasvalitsejana. Babüloonia printsessina võis ta pojal aidata seda riiki tihedamini oma riigiga siduda ja senini säilinud vaenulikkust kõrvaldada, et poeg saaks täielikult pühenduda probleemidele riigipiiride kaitsmisel. Kindlasti ema nõuandeid järgides saatis noor kuningas isa valitsemisajal Babülooniast deporteeritud kodumaale tagasi ja uuendas sealse kuningaga oma ülemvalitsuse lepet.
Tõendiks kuninga ema ühiskondlikust rollist on ka babüloonia jumala Nabu sissetoomine assüürlaste religiooni. Jumal Nabu (sõnatähenduslikult „asutaja”), üks peajumala Marduki poegadest, oli babüloonlastel jumalate saadik, kes vahendas inimestele jumalate tahet ja ilmutusi. Mõlemad millalgi vaenutsevad rahvad pidid nüüd olema ühenduses mitte üksnes riigiõiguslikult, vaid moodustama ka ühtse kultuuriruumi. Seejuures oli babüloonlaste kaugemale arenenud maa andjaks pooleks. Et selle organiseerimine Semiramise ülesannete hulka kuulus, võib lugeda assüüria raidkirjadest uue jumala Nabu skulptuuril, kus Semiramis on ära märgitud kuninga nime kõrval kui „paleeperenaine”.
Üheks seitsmest maailmaimest nimetatud Semiramise rippuvad aiad olid terrassaiad kunstliku niisutussüsteemiga, mis valmisid siiski alles 200 aastat pärast tema surma. Võib-olla omistati nende varjuliste katusaedade ehitamine temale ekslikult, kuna ta oli varem lasknud püstitada mitmeid suurehitisi, eriti tamme, et kaitsta maad Tigrise ja Eufrati üleujutuste eest.
Tema diplomaatilise talendi ja targa sisepoliitika abil õnnestus kindlustada Assüüria riiki. Tema lõi eeldused selleks, et mõned aastakümned pärast ta surma üks mees Babülooniast, Tiglatpilesar III (keda piiblis nimetatakse Puuliks) lõi suurriigi, kus hävitati täielikult välispoliitilised vastased, kellega Semiramisel ja ta pojal oli eluaeg tulnud võidelda.
IV PEATÜKK
Kanged naised Draakonitroonil: keisrinnad Daji, Wu ja Cixi
Juba Hiina ajaloo kõige varasematel aegadel, millest jutustavad pärimused segamini reaalsuse ja müütidega, oli üks kuninganna Nü Kua, naismonstrum, kes segamini paisatud maailma uuesti olevat korda sättinud. Rahutus rahva seas olla võtnud sellised mõõtmed, et isegi taevas olevat koos taevakehadega laiali lagunenud. Üks vanadest ennustustest kuulutab, et Keskriiki valitsenud dünastiate pika rea lõpus asub Draakonitroonile – keiserliku võimu sümbolile – naine, kes taevaliku riigi alatiseks hukutab.
Ajalooliselt olevat keisritel olnud peaaegu piiramatu võim nii aadli kui rahva üle, nagu väljendasid nende tiitlidki: Püha Taevapoeg, Kogu Maailma Valitseja või Maakera Ainuvalitseja. Keisri tahe oli ainus seadus ja tema käskudele ei tohtinud olla mingit vasturääkimist, sest sellega pandi kaalule oma elu. Küll pidid ka keisrid seadustest kinni pidama ja aeg-ajalt riiginõukogult nõusolekut küsima, aga kuna nendel oli seaduste väljaandmiseks ainuõigus, siis oli neil ikkagi peaaegu piiramatu võim oma alamate üle. Keisri võimupositsioon ei olnud sugugi meeltmööda võimsale aadlike kihile ja veel vähem olid sellega rahul vabad inimesed. Aga suurem osa keisri alamatest olid ei keegi muu, kui igasuguste õigusteta orjad.
Hiina keisririigi pikas ajaloos mängisid naised keisri kõrval üsna tähtsat rolli. Kuigi vaid kolmel neist (Lü – 180. a paiku eKr, Wu – 8. saj ja Cixi – 19. saj) õnnestus valitseda ka iseseisvalt, määrasid naised kas keisri kõrval olles või siis pärast keisri surma alaealise troonipärija regendina poliitikat üsna kestvalt. Hiina riigi esimesest 180 keisrist vajasid tervenisti 78 tuge regendilt, kelleks enamasti oli ema. Pärast seda kui filosoof Kong Fuzi (6. saj eKr) õpetus, mis nõudis, et poeg teeniks ema, oli ühiskonnas normiks kujunenud, jäid paljud keisrid oma emade eestkoste alla ja ei saanudki valitseda ilma naiste osalemiseta. Keisrinna Lü puhul tõmbus poeg, kellel sai pidevast eestkostest ja hooldusest villand, valitsemisest tagasi ja andis kõik valitsusasjad emale üle.
Hiinas oli komme, et keisril oli abikaasa kõrval veel arvukalt liignaisi ehk konkubiine. Nemad olid täieõiguslikud keiserliku õukonna liikmed, sest nemad võisid keisrile sünnitada poja, kui keisrinna sellega ise hakkama ei saanud. Keisri konkubiiniks saamine ei tähendanud seetõttu mingit alandust, vaid osutumine väljavalituks nagu keisrinnagi, oli peaaegu sama suur au. Väärikamad perekonnad võistlesid omavahel selle nimel, kelle tütrele see suur au osaks saab. Konkubiinide valikul ei omanud sedavõrd suurt tähtsust seksuaalne atraktiivsus kui just tema võimed, tervis ja haritus. Valitses kindel usk, et keisri jõulise potentsi tagavad paljud ja võimalikult sageli vahelduvad noored konkubiinid.
Keiserlike konkubiinide järelevalve nõudis suurt eunuhhide arvu, keda oli veel 19. sajandil Pekingi keisripalees üle 3000. Keiserlikus majapidamises on tõendatud eunuhhide olemasolu juba 1100 aastat eKr. Nende ülesannete hulka kuulus ka konkubiinide ettevalmistamine keisriga kohtumisteks. Tütarlaps, kelle kätte oli jõudnud järjekord, viidi põhjaliku tualeti järel tekkidesse mähitult keisri magamistuppa.
Keiserlike konkubiinide vahel valitses kindel hierarhia, mille tipus oli keisri lemmiknaine või momendi favoriit. Konkubiini lastel oli keisrinna lastega sama seisus. Kui keisrinna juhtus surema, siis oli võimalik, et tema koha võttis sisse keisri lemmiknaine. Poja sünnitamisega avanes konkubiinile isegi võimalus veel keisri eluajal tema abikaasaks saada. Ka vanaduses oli liignaiste eest hoolt kantud. Varasematel aegadel tuli neil oma eluõhtu veeta kloostris, aga Pekingi pealinnaks saamisest peale ehitati igaühele neist elamiseks väike paviljon.
1818. a paiku eKr kehtestas keiser Jie eriti raske hirmuvalitsuse rahva üle. Et oma ehitamis- ja omamiskirge rahuldada, mõtles ta välja üha uusi vahendeid, et alamatelt ettevõtmisteks raha välja pumbata. Kes oli piisavalt rikas, hukati peagi. Sama kurikuulus oli tema abikaasa Mo Xi, kes olevat teda kantseldanud kui väikest last. Et naisele meelehead teha, lasi keiser kaevata tiigi ja selle veiniga täita. Seejärel sunniti 3000 meest ja naist põlvili laskuma ja tiiki koerte kombel kuivaks lakkuma. Kui nad purju jäid, siis lohistati nad lähedalasuvasse metsa, kus praetud loomakered olid riputatud puude okste külge ja nad pidid seda liha siis koerte kombel sööma. Kuid sugugi mitte alati ei lõppenud alamate jaoks niisama ladusalt need meelelahutused, mida keiser oma abikaasale organiseeris. Mõnikord aeti alamaid sugugi mitte metsa, vaid järve, et keisripaar saaks uppujate surmaga võitlemisest ja karjetest lõbu tunda. Naudingute tegevuspaigaks oli sageli keisripalee ise, sest sinna oli ehitatud suur bordell, kus sajad noored