Naistürannid. Helmut Werner
Читать онлайн книгу.
Mehed nende juures pidid villa ketrama ja ka teisi koduseid töid tegema, mida muidu teevad ikka naised. Mehed olevat alandatud kõige madalamasse sulaseseisusse. Vastsündinud poistel sandistati nii käsi kui jalgu, et nad sõdimiseks kõlblikud poleks. Relvade kandmine olnud seal eesõigus eranditult naistele, kellel oli juba varases nooruses eemaldatud parem rind, et see ei segaks vibunööri pingutamisel ja mõõga keerutamisel. Amatsoonide kuninganna hoidnud sõjakäikudel ranget korda. Ta asutanud Thermodoni jõe suudmes Thermiskyra linna ja leidnud hiljem oma otsa lahinguväljal. Tema kuninglikud funktsioonid võtnud üle tütar, kes valitsejaomaduste poolest ületanud isegi oma ema. Tüdrukuid olevat karastatud juba varastest eluaastatest peale, et nad suudaksid taluda sõjakäikude katsumusi. Sõjajumal Arese ja jumalanna Artemise (keda nemad Tauropoliseks kutsusid) auks korraldas kuninganna hiilgavaid pidustusi ja ohverdamisi ning andis oma rahvale välja häid seadusi. Ta allutas kõik teisel pool Doni jõge elanud rahvad ja vallutas maid kuni Traakiani välja. Sõjakäikudelt naastes pühendus ta „rahuaegsetele kunstidele”, lasi nimetatud jumalustele ehitada luksuslikke templeid ja võitis silmapaistva valitsemisega rahva suure armastuse. Aga üsna pea võttis ta ette uue vallutussõja oma maast lõuna poole. Ta allutas Väike-Aasia ja Süüria. Kuningannakroon anti edasi valitsejanna järgmisele naissugulasele ja amatsoonide kuulsus kasvas üha suuremaks.
Oraator Lysias kirjutab 5. sajandil eKr amatsoonide kohta järgmist:
„Amatsoonid olid minevikus sõjajumal Arese tütred, kes elasid Thermodoni jõe ääres. Kõigist naaberrahvastest olid üksnes nendel rauast relvad. Nad istusid esimestena hobuste selga ja sellega oma kogenematuid vastaseid kohutades peletasid need põgenema ning kui vaja taanduda, siis jätsid endi jälitajad kaugele seljataha maha.”
Kõige põhjalikum kirjeldus pärineb Herodotoselt:
„Kui kreeklased amatsoonidega sõda pidasid, siis pärast võitu purjetasid nad nende pealinnast Thermodonist välja. Kolmel laeval võtsid nad kaasa kõik amatsoonid, kelle olid elusana kätte saanud. Need aga tungisid merel olles meestele kallale ja heitsid nad üksteise järel merre. Kuna ei osatud laevu juhtida, siis sõitsid nad sinna, kuhu tuul nad ajas. Nii jõutigi sküütide maale. Amatsoonid läksid laevadelt maha ja leidsid eest asustatud maa. Niipea kui nad sattusid esimesele hobusekarjale, püüdsid nad loomad kinni ja rändasid rüüstates maal ringi. Sküüdid uskusid kindlalt, et nende ees on mehed. Aga kui nad nende vastu lahingusse läksid ja mõni amatsoon tapetuna nende kätte langes, siis said nad teada, et tegemist on hoopis naistega. Nad ei pidanud sobivaks elusalt kinni võetud amatsoone tappa, vaid saatsid endi seast terve hulga noori mehi naiste juurde, et nood elaksid nende läheduses ja õpiksid tundma nende käitumist ning tegutsemist. Kui amatsoonid peaksid nendele kallale tungima, siis ei tohtinud mehed võitlusse asuda, vaid pidid põgenema. Sküüdid tahtsid nimelt saada nendelt naistelt lapsi. Noored sküüdi mehed täitsid ülesande ja elasid rahumeelselt amatsoonide lähedal, kes nendest esialgu välja ei teinud. Aga noorte meeste ja amatsoonide vahel arenes usalduslik vahekord. Lõpuks võttis iga noor sküüt naiseks selle amatsooni, kellega oli juba intiimvahekorras olnud. Kuid amatsoonid tõrkusid meestega nende küladesse asumast, sest nendel olid hoopis teised kombed kui sküüdi naistel. Nad ütlesid meestele: „Teie naistega ei suuda meie koos elada, sest meie kombed ei lähe nende omadega kokku. Meie laseme vibudega ja viskame oda ning ratsutame hobustel. Meie ei ole õppinud tegema teie naiste töid. Teie naised ei tee midagi sellist, mida meie üles lugesime, vaid teevad omi naiste töid ja jäävad vankrite juurde, minemata jahile või kusagile mujale. Seetõttu ei suuda me teiega ka kokku leppida. Kui te aga tõepoolest tahate meid naisteks võtta ja olla meie suhtes õiglased, siis minge oma vanemate juurde ja laske loosiga endile oma varanduseosa välja mõõta. Siis tõmbate loosi ja hakkate elama vaid meie jaoks.” Sküüdid täitsid amatsoonide soovi. Amatsoonide juurde naastes nõudsid nad selle maa mahajätmist, kuna amatsoonid olid oma röövkäikudega teinud ikkagi nende isadele kahju. Ja seetõttu pole rahulik kooselu enam võimalik. „Me läheme koos sellelt maalt ära ja ületame Doni jõe ning hakkame elama sealpool jõge.” Nad ületasid jõe, matkasid kolm päeva itta ja seejärel kolm päeva Mustast merest põhja suunas. Kui olid jõudnud kohale, kus asuvad siiamaani, siis asustasidki selle ala. Sestpeale harrastavadki sauromaatide naised vanu eluviise. Nad lähevad jahile hobustel, kas koos meestega või ilma. Nad lähevad sõtta ja kannavad meestega sarnaseid riideid. Sküütide keelt räägivad sauromaadid vaid puudulikult. Nende pulmadega on seotud tava, et noor naine ei lähe mehele, enne kui on tapnud vähemalt ühe vaenlase mehe. Mõned neist surevadki vanadusse mehele saamata, sest pole saanud seda tingimust täita.”
Seda Herodotose kirjeldust võib täiendada veel muistenditega, mis jutustavad amatsoonide tegudest Kreekas.
Kui amatsoonide kuningannaks oli Hippolyte, sai kreeka kangelane Herakles kuningas Eurystheuselt ülesande tuua tema tütre jaoks ära kuninganna kuldne vöö. Herakles lõi Thermiskyra lähedal, kus asus kuninganna kindlus, üles oma laagri ja nõudis temalt vabatahtlikku vööst loobumist. Selle häbematu nõudmise lükkas Hippolyte kohe tagasi. Algas võitlus, kus Heraklese vastu astusid välja kuninganna parimad amatsoonid. Aella ja Phillipis, kes kohe esimesel rünnakul said surmavalt haavata, Proloe, kes kahevõitluses oli seitse korda võitnud, Euryboe, kes võitluses kunagi polnud toetust vajanud – kõik nad langesid kreeka kangelase käe läbi. Suurepäraste odaviskajate Celaeno, Euybia ja Phoebe odakaared ei tabanud seekord märki. Olgugi et nad üksteist oma kilpidega katta üritasid, said nad ikkagi Heraklese mõõga läbi surma. Lõpuks leidsid kõik amatsoonid oma otsa peale nende juhi Melanippe, kelle Herakles vangi võttis ja kes hiljem ihaldatud kuldse vöö vastu välja vahetati. Sellest peale oli amatsoonide võim murtud ja naabrid nendele enam erilist tähelepanu ei pööranud.
Üks teine amatsoon, Penthesileia, võitles troojalaste poolel kreeklaste vastu. Penthesilea oli pidanud oma kodumaa maha jätma, sest oli sooritanud mõrva. Troojalaste lahingus kreeklastega astus ta vastu kreeka kangelasele Achilleusele. Selles kahevõitluses asus ta ennast vapralt kaitsma, kuid Achilleus torkas ta lõpuks ikkagi surnuks. Kui Achilleus temalt kiivri peast võttis ja nägi ta imeilusat nägu, siis armus ta surnud amatsooni.
Sküütide ühest suguharust sauromaatidest toob kuulus arst Hippokrates (460–365 eKr) ära veel mõned detailid:
„Euroopas Aasovi mere ümber elab sküütide suguharu, kes teistest omataolistest erineb. Neid kutsutakse sauromaatideks. Selle suguharu naised ratsutavad, lasevad vibu ja viskavad oda otse ratsutamise pealt ja neitsitena võitlevad ka vaenlase vastu.
Nad jäävad neitsiteks ja ei oma õigust abielluda, kuni pole tapnud kolme vaenlast. Abiellumiseks peavad nad tooma selle seadusliku ohvri. Kes omale mehe on leidnud, see lakkab ratsutamast, kui pole just hädavajadust minna sõtta. Nendel naistel pole paremat rinda. Kui nad on alles väikesed tüdrukud, siis asetab ema nende parema rinna kohale hõõguvast rauast instrumendi ja kõrvetab rinna ära. Ja kogu jõud läheb nüüd paremasse kätte ja õlga.”
Selles osas kriitilise hoiaku võttis eespool mainitud ajalookirjutaja Strabon oma raamatus „Maateadus”:
„Amatsoonide lugu näib liiga veidrana; kõigil teistel juhtudel on tõde valest küllaltki lihtsalt eraldatav. Sellele vaatamata kirjutatakse amatsoonidest ikka sedasama, mida kirjutati ka vanaajal, olgugi et need jutustused on nii seikluslikud ja eemalduvad tõepärasusest niikaugele kui vähegi võimalik. Kes küll võiks uskuda seda, et üks sõjavägi, linn või kogu rahvas võiks koosneda üksnes naistest, see tähendab olla olemas ilma meesteta ja suudaks isegi valitseda oma paljude naabrite üle ning laiendada sõdadega oma võimu kogu Väike-Aasiale ja Atikale? Väike-Aasia linnad Efesos, Smürna, Kyme, Myrina, Paphos ja paljud teised olla ehitatud ja saanud ka oma nimed nende poolt. Mis puutub Themiskyra linna ja Thermodoni jõe alasid, siis kutsutakse neid kõikjal „amatsoonide maaks”.”
Kõik kirjanikud nõustuvad selles osas üksmeelselt, et amatsoonid on sellelt alalt välja aetud. Kuid vaid vähesed ütlevad meile midagi nende hilisemast asukohast.
4. sajandist eKr mainib Strabon Aleksander Suure kolme kohtumist amatsoonidega, mis laseb arvata, et tollal amatsoonid ikka veel eksisteerisid. Kaspia mere lähistel asuva Horezmi kuningas Pharasmenes ilmus oma 15 000 ratsanikuga Aleksander Suure juurde ja nõudis kaasalöömise eest vastutasuks enda toetamist võitluses Kolchisega ja Musta mere äärsete