Enne Soome sõitmist olin suvi otsa vanu James Bondi filme vaadanud. Mulle meeldis tohutult, kuidas James ohtlike naiste taltsutamiseks oma seksuaalset andekust kasutas. „Sean Conneryt peab austama,” mõtlesin endamisi, kui ühel õhtul üksinda „Kuldsõrme” vaatasin. „Pussy Galore’ist ei ole talle mingit vastast.”

      Ent järgmisel hommikul pärast seda, kui me Inari majakeste taga põdra eest maapaos olime, sisenesin närviliselt söögisaali ja piidlesin Eppu salamisi üle laua. Meie pilgud kohtusid ning ma tardusin. Ta tundus vähemalt samavõrra segaduses olevat kui mina. Seejärel pilgutas ta mulle silma, täiesti ootamatult. Mu kõht tõmbus krampi. Kuhu jäi sellistel puhkudel minu sisemine James Bond?

      „Vahel tundub mulle, et ta on tundeline ja kaunis,” pihtisin ma oma päevikule. „Tema armastus on külgetõmbeline kese, omamoodi kodu, keskus. Teinekord tundub see aga liiga tugev. See hirmutab mind.”

      Meie Lapimaa-retke jätkudes tundsin end Epu seltskonnas kohmakalt. Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda. Ma ei tahtnud tema kõrval istuda, et mitte anda materjali Matjazi tiirasele kuulujutumasinale. Kui me Helsingisse tagasi lendasime, ei istunud Epp minu kõrvale. Ta ajas hoopis Jevgeniga lennuki eesotsas juttu. Istusin armukadedalt lennuki tagaotsas ja kuulasin muusikat. Olin viimaks omaette, va kurva kuju rüütel.

      Päevad libisesid mööda põhjamaiste suveõhtute hämaruse ja Lapin Kulta õlle tähe all. Helsingis korraldatud hüvastijätuõhtusöögil – mis toimus ühe sadamasaare restoranis – otsustasin istuda lauda Epu vastas. Tal oli käes Mihhail Gorbatšovi kadunud abikaasa Raissa elulugu.

      „Ma kirjutan artiklit nende omavahelistest suhetest,” selgitas Epp oma huvi.

      Võtsin raamatu ja lehitsesin paarist tehtud fotosid. Viimasel leheküljel oli ülesvõte Gorbatšovist pärast Raissa surma.

      „Vaene Gorba, ta näeb nii kurb välja.” Ma naersin närviliselt.

      „Seal pole midagi naerda, kui su elu suurim armastus sureb,” ütles Epp.

      „Ma ei öelnudki, et see on naljakas.” Meie pilgud põrkusid ega tahtnud enam teineteisest lahti lasta, õhus oli pinevust.

      „Lähme välja,” sõnas Epp. „Ma pean pisut jalutama.”

      Jätsime ülejäänud nokastanud ajakirjanikud lauda istuma ning laskusime pikast restoranitrepist alla saarele. Helsingi kuldsed tuled helendasid meie ümber ning laevad möödusid meist öhe. Oli eriline tunne. Viimaks olin leidnud paiga, mis tundus olevat just minu jaoks.

      „Mida sa kavatsed teha, kui tagasi lähed?” küsis Epp.

      „Ma ei taha tagasi minna,” sõnasin tulesid vaadates pühalikult. „Ma tahan siia jääda.”

      „Miks sa tagasi minna ei taha?”

      „No vaata seda,” ütlesin ma Helsingi poole viibates. „See on nii ilus.”

      „Võib-olla peaksid sa homme koos minuga Tallinnasse tulema,” pakkus Epp. „See ehk aitaks sind kuidagi?”

      „Tallinnasse?” küsisin ma öös kumavaid tontlikke laevu silmitsedes.

      Olin Eestist varemgi kuulnud. Kui olin veel väike, andis vanaisa mulle raamatu, milles olid laste lood Teise maailmasõja päevilt. Üks lastest oli pärit Eestist. Mäletan siiani, kuidas too väike tüdruk kirjeldas toidunorme ning seda, kuidas talle meeldis nohune nina, sest siis mekkis muidu maitsetu supp natuke soolasemana. Eestile mõeldes mõtlesin ma tollele loole.

      Ühel reisipäeval teatasid aga meie rühma prantslased Sara ja Florent, et nemad olid Tallinnas käinud. Kui nemad sellega hakkama said, saan ka mina. Olin ka kuulnud, et Eesti „saab varsti Euroopa Liidu liikmeks”, mis tekitas kuidagi turvalisema tunde.

      Ma polnud Tallinna nime varem kuulnud ning tundsin pisikest rahutust, kui mõistsin, et Eesti – seesama Eesti, kust Epp pärit oli – on vaid poolteise tunni pikkuse praamisõidu kaugusel teisel pool Soome lahte. Teadsin, kus mõlemad maad asuvad, ent millegipärast paiknesid Soome kui „põhjamaa” ja Eesti kui „Ida-Euroopa” minu peas teineteisest väga kaugel.

      Sel hetkel, kui ma mõistsin, kui lähedal need pealinnad teineteisele tegelikult on, toimus mu geograafiatajus revolutsiooniline pööre. Jah!? Ma lähen päriselt Eestisse!? Eesti näis varem teistsuguse tsivilisatsiooni osana. Mulle heiastusid kirillitsas sildid ja linnade kohal kõrguvad sibulkuplitega õigeusu kirikute tornid. Kujutlesin igal tänavanurgal seisvaid taskuvargaid ning umbusaldusväärseid naisi, kes üritavad mult raha välja petta. Ehk on isegi Epp selline. Ses mõttes, et kui hästi ma seda malai-eesti-mongoli naist ikka tundsin? Kindla peale teadsin ainult seda, et ta oli kummaline.

      Kui ma seal seisin ja endamisi arutlesin, kas minna Epuga Tallinna või mitte, ühines meiega Prantsuse ajakirjanik Sara meie kursuselt.

      „Justin, sa meeldid mulle,” tunnistas sigaretti läitev Sara oma armsa prantsuse aktsendiga. „Ütlen ausalt, et enamasti ma vihkan ameeriklasi, aga sina oled teistsugune. Paistab, et sina otsid midagi.”

      Tänasin Sarat komplimendi eest. Kuukiired läbistasid uduloori.

      Hilisööl istusin ühisruumi teleka ees ja vaatasin lollakaid saateid. Lootsin, et äkki tuleb ekraanile seksikas Kicki või keegi temasugune. Olin õnnetu, sest meie Soome väliskorrespondentide programm oli läbi ning pidin naasma koju, kus mind midagi ei oodanud.

      Inglanna Natalie astus ruumi ning nägi mind diivanil istumas. Ta oli just baarist tulnud.

      „Justin, mida sa teed?”

      „Ei midagi,” vastasin ma.

      „Justin, mine Epu juurde,” lausus Natalie pead vangutades. „Ma tean, et sa tahad minna. Ta on kindlasti oma toas tagasi. See on meie viimane öö siin. Mõistad?”

      Sisimas teadsin, et Natalie’l oli õigus. Embasin teda ning jalutasin toast sõnagi lausumata välja. Seejärel läksin trepist alla teisele korrusele. Jalutasin Epu toani ning koputasin närviliselt uksele, lootes, et ta on veel ärkvel.

      Uks paotus ning läbi prao paistsid Epu silmad ja tema juuksepahmakas.

      „Ma otsustasin homme sinuga tulla,” ütlesin ma lootusrikkalt.

      „Ma teadsin, et sa tuled,” sosistas ta. „Tule sisse.”

      Lebasin terve öö tema voodis ja kuulasin, kuidas teised osalejad üksteisega õues pimeduses hüvasti jätsid. Paljude lennud väljusid öösel.

      Samal ajal sättis Epp oma pealtnäha väheseid isiklikke asju ning tõstis need siis kõik jälle ümber. Terve tuba oli täis käsitsi täis kirjutatud paberilehtede hunnikuid. Kuidas ta küll nii kaua korraldada jaksab?

      „Mida sa teed?” sosistasin ma talle kannatamatult umbes kella nelja paiku hommikul.

      „Ikka veel sorteerin,” vastas ta.

      Arvasin, et asjade sorteerimine on üks Epu veidrusi. Hiljem selgus, et see on eestlaste rahvuslik meelelahutus.

      Kui me järgmisel päeval ühikast Tallinna poole teele asutasime, hoidsin dokumente käepärast. Kes teab, äkki varastatakse need mu, kergeuskliku ameeriklase taskust ära, kui ma peale ei passi. Kui Tallinna siirduvale praamile läksime, lasid Soome piirivalvurid mind pikema jututa läbi.

      Eppu aga hakati ebamugaval moel peedistama.

      „Mida te olete Soomes 30 päeva teinud?” haukus piirivalvur.

      „Osalesin väliskorrespondentide kursusel,” vastas Epp.

      „Kas te saate oma osalust kuidagi tõestada?”

---

Скачать книгу