Kui Alice läbi küülikuaugu Imedemaale sattus, leidis ta sealt maagilisi jooke ja sööke sõnumiga: „Joo mind!“ „Söö mind!“ Sõõm ühest pudelist pani ta kasvama, ampsuke seenest oli kahandava toimega. Mõlemad kogemused osutusid õigel ajal, õiges koguses rikastavaks, et mitte öelda elupäästvaks.

      Naise süvamaailmas valitsevaid allhoovuseid, mis juhivad ta mõtlemist, tundmusi ja käitumist, võib kutsuda naise arhetüüpideks. Mõned arhetüübid muudavad naise väeliseks, suuremaks, teised kahandavad ta väetiks.

      Alice õppis pikapeale Imedemaa võlujookides orienteeruma, võttes piisava lonksu õigel ajal. Nii ka naistel on võimalus tundma õppida enda sees olevaid väeallikaid – arhetüüpe. Õigel ajal, õiges kohas on vaja kasutada parajas doosis õiget arhetüüpi. Väge andvate arhetüüpide saatel on naisel võimalik kogeda elu kui Imedemaad. Väetute variarhetüüpide mõju all elava naise jaoks võib elu tunduda hädaoruna, kust pääsemiseks kuluks tõepoolest ära üks küülikuauk, mille põhja kukkudes leiaksid raamatu sildiga: „Loe mind!“, et samuti pääseda Imedemaale.

      Ma pühendan selle raamatu oma armsale, targale, vaprale ja ilusale emale, keda olen näinud elurõõmsa Tütarlapse, müstilise Armastaja, hooliva Perenaise ja väärika Kuningannana. Sisemine nõtkus ja graatsia, millega ta on osanud endas vastavalt olukorrale üles otsida sobivaima arhetüübi, on imetlusväärne.

      Tänusõnad

      Ma tänan oma raamatu muusat Kadrit, kes raugematu innuga veenis mind sulge võtma ja ulatas sule hoolitsevalt tagasi iga kord, kui olin selle nurka visanud. Aitäh Sulle, paikene.

      Oma suurimaks inspiratsiooniallikaks pean ma oma imelisi sõpru – Kaiat, Mai-Liisi, Kadret, Tiinat, Maarjat, kelles avalduv sügav sisemine naiselikkus nii küpsetes arhetüüpides kui ka oma isikupärastes varjupooltes on andnud lõputut ainest meie ühiseks kasvamiseks ning võimalusi kogeda nii eluterveid arhetüüpe kui nende varjupooli omal nahal. Tänan teid, sõsarhinged.

      Erialaselt on minu arengut enim mõjutanud kolm naist – psühholoogi, kelle suunas tahan tänuliku kummarduse teha. Kohtumine Jane Alopiga 1995. aastal andis mulle kindla veendumuse, et just hingeabi andmine on valdkond, kus mina tahan inimesi teenida. Sellest kohtumisest praeguse hetkeni on kestnud minu elukestev psühholoogiaõpe. Marina Paula Eberth lisas 2002. aastal mu klassikalisele psühholoogilisele orientatsioonile holistilise ja maagilise dimensiooni, avardades mu maailmavaadet uskumatute horisontideni. Larisa Renar sattus mu ellu ajal, mil elus karastatuna olin sisimas mehelikult tugev, ratsionaalne, sihikindel ja sirgjooneline. Kokkupuude Larisa õpetusega muutis mind pehmemaks, paindlikumaks ja ka kavalamaks – naiselikumaks. Aitäh teile, mu head teejuhid ja õpetajad.

      Soojad tänud tahan öelda ka Õiele ja Evele, kehastunud headele haldjatele, kes on andnud mulle aega sõba silmale lasta, hinge tõmmata ja luua. Ilma teie abita poleks see raamat saanud sündida.

      Minu kõige sügavam tänu kuulub aga loomulikult mu armsale perele. Taavi, kallis, tänu Sinu armastusele olen ma naisena õide puhkenud. Kallid Oliver, Norman ja Eleanora – te olete mu elu Armaskivid :).

      Saatesõnadega…

      … soovin teha sügava kummarduse inspiratsiooniallikatele, kellega kokkupuude kas raamatu vahendusel või isiklikult pani mind kirjutama oma raamatut. See peatükk on naise arhetüüpide huvilisetele marginaalse tähtsusega, pakkudes pinget pigem neile, keda huvitab minu enese teekond, kuidas ma enda jaoks elumuutva naise arhetüüpide teema juurde üldse jõudsin. Teised võivad selle heietuse rahumeeli kõrvale jätta ja süveneda kohe sissejuhatusse.

      Minu kirgas ja siiani põlev huvi naise arhetüüpide maailma vastu sai alguse hoopis meeste juurest. 2004. aastal sattusin lugema Robert Moore’i ja Douglas Gillette’i raamatut „Kuningas, Sõjamees, Maag ja Armastaja. Teekond küpse mehelikkuse lätetele“. (Huma, 2000, Pilgrim 2013)

      Hakkasin nägema mehi teise pilguga, adudes, et iga naine tahaks, et tema mees oleks kui Kuningas – võimas, õiglane, väärikas, kes kannaks vastutustundlikult hoolt oma kuningriigi eest, olgu selleks siis perekond või ettevõte. Kõik naised unistavad, et mees oleks kui Maag – loov ja tark, kes leiaks lahenduse igale probleemile ja väljakutsele. Naised soovivad näha enda kõrval Sõjameest – julget, tugevat, vastupidavat, kes vapralt võitleb oma eesmärkide eest ja oma kallima nimel läheb kasvõi lohega kartmatult silmitsi. Ja milline naine ei igatseks koos olla Armastajaga – truu ja pühendunud partneriga, kes tunneks armukunsti nii kehalist kui hingelist poolt?

      Need neli arhetüüpi1 moodustavad kokku küpse mehe hingeelu põhistruktuuri, luues justkui nii erinevatest algkujudest ühtse meheliku terviku. Tasakaalus ja pühendunud Kuningas loob Maagi teadmiste varal riigi, mida Sõjamees Kuninga juhtnööride kohaselt laiendab ja kaitseb ning kogu seda pragmaatilist asjaajamist hingestab Armastaja loovus. Jah, Armastaja impulsid panevad mõnikord ka täiearulistel meestel katuse sõitma, ajalugu on rikas sääraste näidete poolest.

      Filmikangelased, kes paljudele naistele meeldivad, kehastavad just neidsamu jooni. Mõnikord seotakse need arhetüübid kõik ühte tegelaskujusse kokku – näiteks James Bond – Kuningana alati väärikas Inglismaa ja inimkonna huve teenides, Maagina, leides plaani ka võimatu missiooni täitmiseks, Sõjamehena, kel luba tappa, on temas julgus ja suutlikkus hakkama saada iga kurikaelaga ning kirglik Armastaja on ta filmis samuti, väga ebapüsiv ainult.

      Paraku on igal arhetüübil olemas ka oma ebaküpsed varjupooled.

      Tasakaalustatud Kuningaenergia variüksuseks on Hirmuvalitseja, kes ei ole huvitatud oma kuningriigi isetust teenimisest. Teda on vallanud türanlik soov tunnetada oma võimu, ta on teiste suhtes jõhker ja ebaõiglane ning hoolib vaid iseenese vajadustest. Selle aktiivse pooluse vastandina varitseb kuningat Nõrgukese passiivne arhetüüp, kes ei oma kontakti oma vägevuse ja jõuga ning kel pole mingit teadmist, oskust ega tahtmist kuningriiki hallata.

      Elutervet Sõjameest ohustab Sadisti varjukülg, muutes Sõjamehe julmaks ning kättemaksuhimuliseks, kes pärast võitlejakohuse täitmist tahaks vallutatud alad rüüstata, põlema panna ning naised ära vägistada. Sõjamehe arhetüübi puudujääk avaldub seevastu väärtalitusliku Masohhisti või teovõimetu Argpüksi näol, kes isegi hiirt ei suuda kinni püüda, rääkimata siis suuremate väljakutsetega silmitsi olemisest või oma naise eest võitlemisest.

      Armastaja ürgne energia hõlmab elavust ja kirge. Vari-Armastaja kannatab Don Juani sündroomi käes. Ta otsib ülimat ja kestvat orgastilist seisundit, muutudes Sõltlasarmastajaks. Või siis ei tunne ta mingit kirge ja eluiha ning jääb saamatult Suutmatu Armastaja varirolli mängima. Lihtsalt väljendudes – vari-Armastaja kas eksleb täitmatult ühe naise embusest teise manu või siis on memmepojana vagur ega söanda naistele üldse ligineda.

      Nutikast ja oskuslikust Maagist saab aktiivselt üle võlli minnes variserlik Tüssaja, kes kasutab oma teadmisi kurjalt ära, lubab kokku maad ja ilmad ning tahab oma äri- või elupartneritel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata. Tüssaja kõrgpilotaaž avaldub poliitikute retoorikas ja demagoogias. Oma ala suurmeistrid suudavad laiad rahvamassid panna uskuma, et naaberriigi territooriumi annekteerimine on tegelikult vaid oma kaasmaalaste õiguste kaitse. Maagi passiivne varivorm on Süütuke, kes ei saa millegagi hakkama, sest tal endal puudub elujõud ja – tarkus. Ei saa ta hakkama kraani parandamisega, loovust ei jagu, kuidas raha teenida ning nutikust pole temas just ülemäära palju. Ta on luuser, kellel pole head plaani.

      Küsimus pole mitte selles, kas variarhetüübid mehes end ilmutavad, vaid millal ja kuidas. Nad on peidus igas mehes. Kas nad domineerivad või juhivad meest vaid aeg-ajalt?

      See raamat inspireeris mind mõtlema, milline on siis teekond küpse naiselikkuse lätetele ja millised on naiste arhetüübid.

      Sellest küsimusest kantuna leidsin palju mõtteainest Clarissa Pinkola Estesilt. Ta pühendab oma imetabase raamatu „Naised, kes tantsivad huntidega“ (Huma 1997) pärimustes ja muinasjuttudes elavale Ürgnaisele ja nendib: „Traditsiooniline psühholoogia jääb jänni, kui peab sügavamalt käsitlema