Sissejuhatuseks

      …sukeldume kohe ilma pikema sissejuhatuseta arhetüüpide ning nende varjupoolte müstilisse maailma.

      Hästi primitiivselt selgitades võiks öelda, et arhetüüp on mingi idee, millest kõik inimesed saavad ühtemoodi aru. See arusaam kerkib meie süvaolemusest.

      Mõistet „ilus päev“ saab tõlgendada mitmel erineval moel. Ühele on ilus päev soe ja päikseline, teisele kangastub hoopis karge lumine suusanõlv, kolmandale rahulik aeg lastega, neljandale lõbus oleng sõpradega, viiendale jalutuskäik tormisel mererannal ja nii edasi. Ilus päev ei mahu arhetüübi mõiste alla.

      Või „liiklusvahend“ – osadele auto, teistele kaamel, kolmandatele jalgratas.

      On aga terve hulk ideid, mida inimesed sarnaselt mõistavad. Kui lasta inimestel ette kujutada näiteks mõisteid: kuningas, ema, vaeslaps, sõdalane, nõid, narr, sünd, saame põhiolemuselt väga kattuvad pildid.

      Psühhoanalüütik Carl Gustav Jung6 on kirjutanud arhetüübi ehk algkuju mõiste psühholoogia kullavaramusse. Ta selgitab seda sünkroonset arusaamist kollektiivse alateadvuse terminiga. Ta seletab, et teatud kogus mõisteid ongi kõigi indiviidide juures ühesugused, et need mõisted on osa inimpsüühe kaasasündinud struktuurist. Need ideed kujundavad ja mõjutavad instinktiivselt inimeste taju, mõtlemist, tundeid ja käitumist, sõltumata sellest, kas inimene on need ideed endale teadvustanud või asuvad nad kusagil sügavas alateadvuses. Need algpildid rändavad pärilikkuse teel põlvest põlve.

      Jung sõnastab arhetüübi olemasolu järgmiselt: „Need algpildid, ürgkujud on iseloomulikud tervele inimliigile ja kui nad üldse kunagi on „tekkinud“, siis langeb see tekkimine kokku inimliigi tekkimisega. See on inimese inimlikkus. Arvamus, et see pole päritud, vaid tekib igas inimeses uuesti, oleks sama mõttetu nagu primitiivne arusaam, et päike, mis hommikul tõuseb, on hoopis teine kui see, mis õhtul loojus.“

      Arhetüübi hästi tuntud väljenduseks on muinasjutud, muistendid ja müüdid. Tänu nendele oleme kõik arhetüüpsete ideedega juba lapsepõlvest tuttavad.

      Vahet pole, kas me mõistet „arhetüüp“ tunneme, need üleinimlikud nähtamatud jõud mõjutavad me käitumist igal juhul iga päev. Niisiis, kui mingi jõud, mis on suurem kui me ise oleme, meie elu ja olu nii suurel määral juhib, kas siis poleks tark neid jõudusid nii endas kui teistes tundma õppida?

      Ka Naine on arhetüüpne mõiste. Esimeste assotsiatsioonidena tekivad pea kõigil selle sõnaga sarnaselt pehmus, hellus, soojus, viljakus, emotsionaalsus, ilu ja siis veel sadakond sõna vastavalt igaühe kogemusele naisena või naistega.

      Üks viis kirjeldamaks naise olemuse rikkalikku paletti on vaadelda selle müstilise terviku arhetüüpseid osi.

      Iga naise sees elab:

      elurõõmus, emotsionaalne, mänguline, naerune, muretu Tütarlaps

      sensuaalne, seksuaalne, tabamatult müstiline Armastaja

      hoolitsev, emalik, rahulik, korda loov Perenaine

      enda väärikust teadev, tark ja õiglane Kuninganna.

      See elutervete arhetüüpide palett on igale naisele kaasa sündinud. See on Ürgnaise kood, mis käivitub iseenesest sünni hetkel, sõltumata rassist ja geograafilisest asupaigast, käivitudes vaatamata ema vanusele, psüühilisele seisundile, füüsilisele tervisele või sünnituse kulule.

      Arhetüüpide standardpakett on mõeldud tagama täisverelise naise elu. Loodus (kellele sobivam – Jumal) on sünnihetkeks oma töö teinud. Järgnev on ema ja teda ümbritseva keskkonna kätes.

      Keeruline on määratleda, millal lapsel tekib kontakt arhetüüpidega, erinevad arhetüübid käivituvad täistuuridel erinevatel arenguetappidel. Aga kui vaadata juba ühe-kaheaastast tüdrukutirtsu, siis on temas ta vanusekohasele Tütarlapsele, kes muretult mängib ja hullab, lisaks ka selgelt äratuntavad Armastaja alged – kuidas ta oskab isale otsa vaadates kudrutada ja teda oma väikeste soovide täitmiseks ümber näpu keerata! Tüdrukud väljendavad väikest Perenaist, askeldades nukkudega, tehes koduseid toimetusi, valmistades toitu. Ja nad oskavad suurepäraselt Printsessina väljendada oma tahtmist või öelda „Ei!“ kui neile ei maitse söök või ei meeldi ema poolt valitud kleit.

      Väike laps on oma esimestel eluaastatel justkui švamm, imades endasse kõike, mis tema ümber toimub. Ta salvestab oma alateadvuse varamusse selle, kuidas vanemad temaga räägivad, teda hoiavad, aga ka selle, kuidas vanemad omavahel suhtlevad. Kas peres on soojad, armastavad suhted, kas üksteist väärtustatakse, kuulatakse, kas ema-isa naeravad koos ja näitavad välja oma vastastikust kiindumust kallistuste, suudluste, puudutuste, sülesolemise kaudu või on perekliima külm, pragmaatiline, kauge ja kogu suhtus toimub vaid logistilistel teemadel – millal kedagi kuhugi viia, mida vaja osta, mida vaja teha. Salvestub kõik – nii hea kui halb ja selle salvestuse põhjal hakkab laps rajama oma identiteeti.

Emade mõju

      Ka naiselikke arhetüüpe – mis hõlmavad endas nii soojust kui elutervet jahedust, nii tarkust kui ka lapsemeelset muretust, nii sensuaalsust, kirglikku seksuaalsust kui ka perenaiselikku rahu, nii kõigutamatut väärikust kui vallatut kavalust – seda kõike õpib väike tüdruk oma emalt ja teistelt olulistelt naistelt, kes on kodus ta ümber.

      Vanarahvatarkus sõnab, et tüdruku kujunemine algab päeval, mil eostatakse tema ema. Esiemadelt edasiantud eeskuju on naiselikkuse nurgakivi. Ehk siis see, mida üks naine oskab emana edasi anda oma tütrele, sõltub sellest, kuidas tema oma ema teda kasvatas.

      Juba sünnihetkeks on tüdrukul üheksa kuud emaüsa kogemust, olles mõjutatud ema rasedusaegsest seisundist. Pärast sündi kujundab ema tütre reaalsuse. Ema psüühiline seisund mõjutab last sada korda enam kui teda ümbritsev füüsiline reaalsus. Paraku sõltub ema psüühiline seisund väga palju just sellest ümbritsevast reaalsusest.

      Õnnelikud on need tüdrukud, kelle esiemad on olnud ühenduses oma ürgse naiseliku väega, kes hoolimata eluraskustest ja naiseks olemise valudest on leidnud ja alal hoidnud endas naiseks olemise ilu, rõõmu ja tarkust.

      Ürgne naiselik vägi algab suhtumisest endasse kui naisesse. Oma väärtuse teadmisest. Eneseaustusest. Enesearmastusest. Elu armastamisest. Oma sisehääle kuulamisest. Sisemisest rahust. Rahulolust iseenesega nii kehalises, hingelises kui vaimses plaanis. Enda kauniks pidamisest sõltumata vanusest, kehakaalust ja füüsilisest vormist.

      Kellegi elu pole probleemivaba. Väline maailm on stressirohke. 24/7 head tuju, muretut lusti ja lillepidu esineb harva. Kõigil on halbu aegu. Keegi ega miski pole täiuslik. Ent ometi oskavad mõned naised elada oma elu selliselt, et nad on kontaktis kõigi elutervete naiselike arhetüüpidega.

      Nende tütred on näinud oma ema Tütarlapsena vallatlemas, naermas, tantsimas, liblikaid taga ajamas, lumeingleid

---

Скачать книгу