Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul
Читать онлайн книгу.
ja muistendeist võib leida mitmeid müütilisi olendeid, kes on seotud loodusstiihiatega. Tuues need müütilised olendid arhetüüpide konteksti, saab iga arhetüüp endale muinasjutulise abilise, kes aitab tal kontakti oma loodusstiihiaga hoida ja vajadusel tugevdada.
L Vee elementi ja Tütarlapse energiat aitavad hoida merineitsid – merekuninga laulusuised, muretud tütred.
L Tule elementi ja Armastaja energiat valvavad tuldpurskavad draakonid.
L Maa elementi ja Perenaise energiat väestab ürgne Maaema.
L Õhu elementi ja Kuninganna energiat hoiavad tiivulised õhuvaimud – sülfiidid ja haldjad.
Isegi lilli saame vaadata arhetüüpide kontekstis.
L Tütarlaps armastab kevadisi metsalilli ja suviseid põllulilli. Sügisel jookseb ta, punt värvilisi vahtralehti käes, kuni talv joonistab Tütarlapse rõõmuks aknale jäälilled.
L Armastajale sobivad punased roosid.
L Kuninganna armastab eksklusiivseid iludusi nagu orhideed, ratsuritähed ja väärikad lillekompositsioonid.
L Perenaine aga hoolitseb suurima heameelega kõigi potilillede eest. Tal on rohelised näpud.
Siit varjukülgede teemal stiihiate väljendumisvormidest edasi mõeldes – mis juhtub, kui stiihia ei ole naises harmoonilises tasakaalus ja naine pole mingi ürgjõuga sõbrasuhtes?
Kui Tütarlapse energiat toitev veestiihia väljub oma tavapärasest rahulikust voolamisest, kui vetevood tormiliselt mäslevad, siis on Tütarlapsest saanud vitaalne Amatsoon. See energia võib saavutada lausa tsunami omadused – näiliselt eikuskilt ilmub purustav veemassiiv, mis on põhjustatud kusagil maakoore (naise) sees toimunud seismilisest aktiivsusest. Mäslev vesi uhub minema kõik takistused oma teelt.
Kui Tütarlapse energiat toitev veestiihia jääb ületamatu takistusena näiva tammi taha kinni ja vesi hakkab kogunema, ujutades ümbruskonna üle ning muutes haljendavad niidud sooks, muutub Tütarlaps liig vesiseks, temast saab Inetu Pardipoeg. Liigne vesi valgub ta pisarateks. Pisaratest on muinasjuttudes mitmeid järvi kokku nutetud.
Kui pisarad aga enam ei voola, elutervele Tütarlapsele loomuomane veevulin on vaibunud, kuivavad elumahlad kokku, päädides Kuiviku arhetüübiga.
Kui Armastajat toitev tuli enam ei soojenda, vaid põletab, muutub Armastaja liig tuliseks ja impulsiivseks ehk Prostituudiks.
Kui tuld on aga liig vähe, kaotab Armastaja talle nii omase soojuse. Tuli tõmbab maagilise jõuga inimesi enda poole. Kustunud tulease on kõle, nii on ka Vanapiiga rüpp külm ja troostitu.
Perenaine peab püsima kahe jalaga maa peal, et saada majapidamisega edukalt hakkama. Kui maa element teda liialt enda ligi tõmbab, muutub Perenaine liig maiseks ja tõsiseks ehk Täitmatuks Naiseks. Ta tahaks veel ja veel midagi omada, midagi juurde saada, ikka on tal vähe, naabrinaisel tundub alati rohkem ja parem olevat. Kratti oleks vaja, kes salved täis topiks. Ahnuses unustab ta sealjuures teised looduselemendid, mis teeksid ta elu mitmekesisemaks. Tule, mis soojendab, vee, mis lõõgastab, õhu, mis värskendab.
Tuhkatriinu Perenaise vastandina aga muudkui toimetab nii kiirelt, et maadki peaaegu ei puuduta. Selles tema häda seisnebki, tal pole mingit maist vara hinge taga. Saab ju hästi ka maise varata, ent siis on vaja vabadust, et kõndida oma teed, kuid seda võimalust Tuhkatriinul kahjuks pole, maised piirangud seovad teda Kurja Võõrasemaga.
Õhuenergia on selge, jaheda-vaheda pea jaoks eluoluline. Mõnel Kuningannal võib hakata aga pea värskest õhust ringi käima. Tegelik põhjus pole muidugi õhus, vaid naise kõrvade vahel. Kui Kuningannal on tunne, et vaid tema on siin maamuna peal väärt värsket õhku hingama, siis on Kuninganna läinud õhku täis ehk muutunud üleolevaks ja külmaks Jääkuningannaks. Liigne õhuenergia toob endaga kaasa vaimse jäikuse.
Müürilillekesel pole aga tunnet, et ta võiks kopsud julgelt õhku täis võtta ja kuulutada maailmale oma tõde. Teda vaadates näib, nagu oleks tal õhku liiga vähe. Hingamine annab kõnele kõla, jõu ja kandvuse, paraku Müürililleke ei julge hingata täiel rinnal. Kui õhku on liiga vähe, pole ka esinemisjõudu.
Teistest variarhetüüpe mõjutavatest stiihiatest pajatan rohkem iga variarhetüübi alguses.
Viljakuseks on vaja kõiki stiihiaid. Ei tule kaunist lille ülekastmise teel ega kuivas hoidmise läbi. Naine pole erinev lillest. Tasakaal on ka siin võtmesõna.
Tasakaal pole oluline mitte üksnes ühe arhetüübi raames. Tähtis on ka see, et eluterved arhetüübid omavahel samuti balansis püsiksid.
Idamaise tarkuse kohaselt valitseb maailmas tasakaal nais- ja meesprintsiibi vahel. Inimsuhete harmooniliseks arenguks on vaja nii naiselikku kui mehelikku külge. Paarisuhtes esindab naine tavaliselt naiselikku ja mees mehelikku poolt. Aga juhtub ka vastupidi. On mehelikke naisi ja naiselikke mehi. Naiselikult tundeline, naiivne, ebaratsionaalne mees äratab tavaliselt naises üles meheliku aktiivsuse, ratsionaalsuse ja konkreetsuse.
Vaatame hetkeks neid niinimetatud mehelikke ja naiselikke omadusi.
Kumbki tulp pole teisest parem, nad on lihtsalt erinevad. Osad olukorrad nõuavad mehelikku, teised naiselikku lähenemist.
Suhete maailmas toimub pidev tants naiselikkuse ja mehelikkuse vahel. Mehelikkus ja naiselikkus on nagu füüsikast teada + ja – laenguga osakesed, mis omavahel tõmbuvad. Mida naiselikum on naine, seda mehelikumat meest ta ligi tõmbab. Füüsikast teame ka seda, et samanimelised laengud tõukuvad. Kui vaadelda suhet kui tantsu, siis on selge, et tants tuleb hästi välja siis, kui mees juhib ja naine alistub juhtimisele. Mees astub sammu ette ja tantsu ilu huvides astub naine samaaegselt sammu tagasi. Kui mõlemad üritavad juhi rolli haarata ja üheaegselt ette astuda, muutub harmooniline tants pusklemiseks – vastastikuseks võimuvõitluseks.
Ehk siis väga meheliku naise ja meheliku mehe vahel võib tööalane koostöö sujuda hästi, aga koduses elus tekib neil paratamatult võitlus. Kumb on rohkem mees? Mehelik pool on orienteeritud võistlema, kui vaja ka võitlema ja siis loomulikult võitma. Nii tekibki suhtes tihti partnerite mehelike poolte vahel kaklus.
Kui naine võtab enda kanda meheliku rolli, siis astub ta ka justkui aktiivse sammu ette ning alistuval mehel ei jäägi muud üle, kui võtta naiselik roll ja astuda sammuke tagasi. Samas, paljud naised heidavad meestele seda ette, kui mees ülalmainitud mehelike omadustega kontaktis pole. Naised ei salli, kui mehed on passiivsed, väga emotsionaalsed, pehmed.
Samasugune polariseerumine naiselikkuse ja mehelikkuse teljel toimub ka naise enda sisemaailmas. Mõned arhetüübid kannavad endas rohkem naiselikku, teised mehelikku alget.
Armastaja ja Tütarlaps esindavad oma pehmuse, õrnuse, sõltuvuse, tundelisusega arhetüüpse terviku naiselikku poolt. Nemad on rohkem keskendunud olemisele, hetkes viibimisele. Elutantsus astuvad nemad mehe juhtimisel sammu tahapoole.
Perenaine ja Kuninganna esindavad oma konkreetsuses, jõulisuses, iseseisvuses naise arhetüüpide mehelikku poolt. Nemad on enam keskendunud tegutsemisele. Elutantsus astuvad need arhetüübid enesekindla sammu ettepoole. Perenaise arhetüüp on iseenesest mitmeplaanilisem – Ema algkuju kannab endas naiselikku alget ja tasakaalustab Perenaise mehelikku aktiivsust ja pragmaatikat.
Mehelik pool on tegutsev, ta loob nähtavat, käegakatsutavat maailma. Energia voolamise seaduspära järgi annab mehelikkus enda sees oleva energia ära sellele tööle, objektile, millega ta parasjagu tegeleb. Pikalt tegutsemine on väsitav.
Naiselik pool oma hetkes olemisega aga kogub energiat. Sellest kogutud energiast täiendab ta mehelikkuse poolt loodud nähtavat maailma ja täidab, hingestab selle oma energiaga. Nii moodustuvadki kodud – mehelikkus loob maja, naiselikkus teeb sellest kodu.
Ma räägin