Muidugi, ma rõhutan siin sõna „küpse“. Vari- arhetüüpide all kannatav ebaküps mees tahab naistelt valdavalt vaid saada. Ta otsibki Armastajaid, kellelt saada armastust. Või Perenaist, kes ema aseainena teda toidaks ja kataks. Või Tütarlast, kelle jäägitu imetlus paitab ta ego. Kuningannat ta pelgab, temast katsub ta kaugele eemale hoida.

      Küps mees tahab saamise kõrvalt ka anda.

      Tüdrukule pakub mees kaitset ja turvatunnet, põnevaid ettevõtmisi, seiklusi.

      Armastajale annab mees oma truuduse.

      Kuningannale oma jäägitu austuse, partnerluse ja pühendumuse luua ühine kuningriik.

      Perenaisele materiaalse kindluse, ühise kodu, jagatud vastutuse majapidamise (ja laste) eest.

      Andmise ja saamise vahekord mehe ja naise vahel peab olema tasakaalus, muidu tekib emmal-kummal varsti tunne, et „mina pean üksinda rabama“, aga vastu ma midagi ei saa.

      Naistel kipub see tunne sagedaimini peale tulema, kui nad on liiga kaua rüganud Perenaise energias, aga tahaks vähemalt natuke Tütarlapsena muretult ja lõbusalt aega veeta. Väsinud Perenaisel (eriti aga väsinud väikelapse emal) ei ole mingit jaksu Armastajana hullata, ent ometigi on just see arhetüüp naise juures meestele oma stressi mahalaadimiseks ja emotsionaalseks ning füüsiliseks rahuloluks väga oluline.

      Nii jõuavadki paljud paarid ummikusse. Julgen siinkohal väita, et mehed looksid oluliselt vähem kõrvalsuhteid, kui naisel kodus avalduksid kõik arhetüübid, mida mees vajab. Kõrvasuhtesse läheb mees otsima puuduvat arhetüüpi.

      Tujutute Täitmatute Naiste, kontrollivate Kanaemade, üliratsionaalsete Kuningannade või külmade Jääkuningannade juurest tahaks mees pageda Armastaja sooja rüppe või Tütarlapse vallatuse ja tänuliku imetluse juurde. Aga on ka juhtumeid, kus Tütarlapse muretus ajab mehe otsima Perenaise rahu, vastutusvõimet ja hoolt või kus Lumivalgukese infantiilsest naiivsusest väsinud mees tahab kogeda kuningannalikku tarkust. Amatsooniga koos olles tärkab mehes võistlustarve – kumb siis ikkagi on kiirem, tugevam või julgem – ei saa ju mees naisele alla jääda. Seda tunnet ei teki iial Tütarlapsega – teada ju, mees on tugevam.

      Naine, kellel on kõik arhetüübid oma elutervetes avaldumisvormides olemas, on küpsele mehele reeglina niivõrd atraktiivne, et tema juurest pole mingit vajadust kõrvale hüpata. Erandeid muidugi juhtub – et naises on justkui kõik paigas, ent mees otsib ilma pealt ikkagi midagi või kedagi muud – nii igaks juhuks, naljapärast. Jahikirest. Enesetõestuseks.

      Ka sellised juhud on seletatavad arhetüüpide kontekstis. Mees vajab ilmselt mingit naise arhetüüpi oma ellu, tal on selle järele kustumatu nälg. Tavaliselt on selleks ikkagi Armastaja arhetüüp – seal on uudsuse võlu, seksuaalne erutus, põnevus. Paraku iga uudsus kipub ammenduma. Ning siin peitubki üks hea pikaajalise suhte saladus – teineteisele pühendunud paarid süvenevad pinnapealse võlu ammendudes teineteise süvaolemusse. Kahjuks valivad paljud (oskamatusest või laiskusest) teise tee, kus teineteise ammendamatu süvamaailm jääb avastamata ning minnakse uuele avastusretkele.

      Üks inimlik aspekt, miks tasakaal arhetüüpide vahel oluline on, peitub järgmises tõsiasjas – tihti juhtub nii, et domineeriv arhetüüp, mis suhte algul tundub nii ligitõmbav, muutub mingi aja pärast eemaletõukavaks, sest teda pole tasakaalustamas teisi arhetüüpe.

      Nii võib naine, kes suhte alguses näis mõnusalt boheemlaslik kunstnikunatuur, kes ignoreeris vallatult paljusid reegleid, tõi mehe ellu säravaid emotsioone ja lõi pea peale kogu rutiini, tunduda suhte edenedes vastutustundetu plikana, kes teeb, mis tahab. Meest hakkab pikapeale vaevama, et tema on suhtes ainuke täiskasvanu.

      Või tutvumisperioodil naise juures nii atraktiivsena näiv kuningannalik terav pilk, analüüsivõime ja saneerimisjulgus saab mehe poolt tajutud kui pidev kriitilisus ja rahulolematus.

      Ja siis peaks veel arvestama inimloomuse selle poolega, et me kaldume pidama olemasolevat enesestmõistetavaks ning hakkame ihalema, mida parasjagu pole. Nähes seda, mida hing parasjagu salamisi ihaldab, kusagil silmapiiril, tundub see veel eriti ligitõmbav.

      Näiteks võib mehele tunduda, et tema algselt nii rõõmsameelne ja lahe partner, kellega sai toredaid asju ette võtta, on muutunud pisipere lisandudes toimetavaks Emaks ja nõudlikuks Perenaiseks, kes kukub öö saabudes niidetult väsinuna sängi. Ei mingeid armurõõme, ei mingit kahekesi veedetud aega – vaid lapsed ja nende vajadused! Kodu on küll korras ja pere on mehele väga tähtis, ent igatsus Armastaja järele närib hinge ja vaevab keha. Ent tänapäevane maailm pakub palju ahvatlusi. Nii reaalsel kujul kui virtuaalsel. Ei ole harvad korrad, kus mees leiab end arvuti taga kirjavahetuses virtuaalse Armastajaga, et hetkeks kogeda põnevust ja pageda rutiinse pereelu eest. Samamoodi võib see mees ennast unustada tööpostil intellektuaalselt stimuleerivasse vestlusesse targa Kuningannaga, endal kodus naine, kes samuti tahaks mehega vestelda, ootamas jahtuva õhtusöögiga.

      Tavapraktika näitab, et mõningatele meestele on üks või kaks arhetüüpi pisut olulisemad kui teised. Tark naine teab, mis tema meest inspireerib. Ja ega sellest piisa, et kord elus oled selle järele uurinud. Eelistused muutuvad seosed eluetappide, vanuse, kogemuse, väärtushinnangutega.

      On ju loogiline, et noormeeste esimesed unistused tiirlevad Armastaja ümber. Osadel vajadus vanuse kasvades (reaalse) Armastaja järele taandub, teistel mitte. Mõnede meeste jaoks pole Perenaise praktilised oskused mingi väärtus, ent aja jooksul hinnatakse just Perenaist tihti kõige kõrgemalt. On mehi, kes tahavad tunda end suure, targa ja tugevana, valides partneriks Tütarlapse, teistel ajab aga naise lapsemeelsus ja sõltuvus harja punaseks, nemad igatsevad enda kõrvale iseseisvat, tegusat Kuningannat. Ent siiski, enamik küpseid mehi, kui nad on naiste arhetüüpidega kurssi viidud, tahaksid kõiki nelja. Ilma varjupoolteta, kui võimalik. Variarhetüüpidest on toredad ainult Amatsooni ja Revolutsionääri energiad, aga needki vaid mõõdukas koguses.

      Nagu juba mainisin, on meestel oma erinevatel eluperioodidel vajadus erinevate arhetüüpide järele. Kui mehel on kõik hästi, asjad sujuvad ja elu on kui lill, oskab ta rõõmu tunda kõigist naise arhetüüpidest. Aga eriti suurt rõõmu tunneb ta sellegipoolest Tütarlapse rõõmsast meelest ning Armastaja soojast embusest. Kui aga asjad pole korras, siis näiteks just seesama Tütarlaps ei pruugi enam olla parim kaaslane. Tütarlapsega ei saa ju oma muresid arutada. Rasketel perioodidel vajab küps mees Kuninganna tuge ja usku oma võimesse