Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul
Читать онлайн книгу.
mõtlemist ja tegutsemist nõudvas olukorras, on mehelik pool see, mis suudab emotsioonid välja lülitada ning konstruktiivselt ja kainelt käituda. Naiselikkus valgub sellisel hetkel emotsioonidesse ega pruugi suuta mõelda ratsionaalselt. Küps mees läheb kriitilises olukorras Sõjamehe mehelikku energiasse ning liigse tundlemiseta hakkab olukorda lahendama. Naiste puhul, sõltuvalt sellest, kas naine on hetkel pigem mehelikus või naiselikus energias, toimub jagunemine. Mehelikus – Kuninganna – arhetüübis naine suudab samuti rahulikuks jääda ning tegutsema hakata. Naiselikus – Tütarlapse – energias naine aga satub emotsioonide meelevalda ning isegi kui Kuninganna temas küll otsib lahendusi, siis Tütarlaps murrab käsi, nutab ega oska kuidagi toime tulla ei iseenda ega kogu situatsiooniga.
Nagu enne öeldud, pidev viibimine mehelikus energias väsitab. Mehed peavad mehelikus energias mõõtmatult kauem vastu kui naised – see on neile loomuomane. Naisele on aga pidev või pealesunnitud mehelikus energias tegutsemine kurnav. Seega, kuigi Kuninganna ja Perenaise arhetüübid on väga tarmukad ja tegusad, on nad oma mehelikkuses väsitavad. Naised, kes põhilise osa oma ajast veedavad vaid mehelikes arhetüüpides, kurdavad tihti, et nende elu on väga kiire, nad peavad palju mõtlema, otsustama, nende kanda on tohutu vastutus, nad on stressis. Nende päevad mööduvad tegutsemise tähe all, lõõgastumine, muretu olemine on nende jaoks keeruline.
Ja kuigi me saame ka tegutsedes palju energiat (eriti kui tegeleda väga südamelähedase teemaga), on ühel hetkel akusse salvestatud energia siiski otsas. Olemine on imeline akude laadimise meetod. Võib olla on see Jumala kaval plaan – selleks, et energiat taastoota, peaks naine süvenema, sukelduma olemisse. Leidma üles, kuidas taastada jõud, mis meheliku askeldamise läbi hajub. Ühtedele on taastumiseks loodus, teistele liikumine, kolmandatele muusika, neljandatele sõbrad, viiendatele üksindus, kuuendatele iluprotseduurid, jne. Taastumise allikaid on terve müriaad.
Kõigi nende tegevuste ühine nimetaja on kontakt iseenda ja oma kehaga. Kui naine vaid mõtleb ja tegutseb, askeldab ta välises maailmas. Selleks, et tunnetada oma naiselikku väge, on vaja head ühendust ka oma kehaga, nende hoovustega, mis toimuvad naise sisemaailmas. Ja nende hoovustega saab naine palju paremini suhestuda olemise, mitte tegutsemise kaudu. Loomulikult, ka pidev viibimine naiselikus olemise energias võib muutuda tüütavaks.
Tegutsemiseks on vaja energiat. Seda energiat on vaja akumuleerida olemisest. Ehk siis mehelik tegutsemine saab energiat naiselikust olemisest. Loomejõud (mis on ju ka tegutsemine) vajab inspiratsiooniks olemise lõdvestatust. Mehelikkus ammutab inspiratsiooni naiselikkusest. See seaduspära kehtib mitte ainult meeste ja naiste vahel, vaid ka naise enda arhetüüpide vahel – Tütarlaps ja Armastaja oma kohalolemisvõimes, elunautimises ja mängulisuses annavad energiat Perenaisele ning Kuningannale, et need jaksaks tegutseda. Seepärast ka loodus – Emake Maa, naiselikkuse kehastus – inspireerib inimesi, aitab lõõgastuda, energiat koguda, et siis inimene saaks uuesti toimetama hakata.
Naiselikkus inspireerib. Mehed vajavad Armastaja seksuaalsust, Tütarlapse emotsionaalsust, Kuninganna intellektuaalsust. Perenaine mehi tavaliselt ei inspireeri, Perenaine kannab oma mehe eest head hoolt. Perenaise vastu tunneb mees austust, tänu, hoolimist. Mees vajab Perenaist võib-olla et kõigist arhetüüpidest kõige rohkem, ent paraku Perenaine ei sütita.
Et Perenaise arhetüüp ärataks mehes huvi ühise majapidamise ja laste vastu, kohusetundliku ja vastutustvõtva käitumise ning austuse ja tänu oma suure (tihti ennastsalgava) panuse eest, on tal vaja meest inspireerida Tütarlapse, Armastaja ja/või Kuninganna arhetüübist. Mõni mees vajab inspiratsiooniks, energia saamiseks Muusat kõigist neist kolmest arhetüübist. Teisele piisab vaid ühest või kahest. Mõni saab muidugi päris ilma naiseliku inspiratsioonita hakkama. Ent neid pole ülemäära palju.
Siit kasvabki välja võluv põhjus, miks naiselikkus on nii eriline. Naiselikkus oskab transformeerida olemist, ilu, kunsti, loodust, liikumist energiaks, mis tõstab naiselikku vibratsiooni. Ning see omakorda täidab naiselikkust ja lubab küllastatuna endast lahket väljavalgumist, andes energiat mehelikule tegutsemisele.
Kahjuks on paljude naiste praktiline maailm tegutsemise poole kreenis. Eriti kui väiksed lapsed seelikusabas veel kinni, jagub toimetamist päeva igasse tundi. Ent ometigi on naise püha kohus hoida eneses alal naiselikkust. Sest kui naine aina tegutseb ja mõtleb, ei jää tal olemiseks aega. Kuid just olemine laeb akusid, millega naised hoiavad kõrgel mitte ainult oma enda, vaid ka neist lähtuvate (mehelike) struktuuride energiat. Naiselikkus toidab enda energiast oma peret, riiki, kogu Universumit.
Enamik variarhetüüpidest ongi kõrvalekalded naiseliku olemise seisundist. Naine lihtsalt ei valda tasakaalu seisundit ega oska olla olemise tabamatus kerguses. Ta kaldub kas mehelikkuse – liigse tegutsemise – poole ja/või langeb variarhetüüpe tootvate negatiivsete tunnete küüsi.
Nii näiteks on Inetu Pardipoeg jäänud kinni kurbusesse, Kuivik viskleb hirmu küüsis, Laisk Peretütar on kadeduseussi pureda, Jääkuningannat kannustab põlgus, Vanatüdruk on häbi vangis, Täitmatut Naist kihutab tagant puudusteadvus, Must Lesk sirutab kombitsaid aplusest, Õel Nõid kehastab viha ja kurjust.
Paraku pikaajalised negatiivsed tunded on alati mõjutatud enesehinnangust. See on kas liiga madal (Inetu Pardipoeg, Müürililleke) või liiga ülepaisutatud (Jääkuninganna, Printsess Hernel), mis sisuliselt on ju üks ja seesama. Liigkõrge enesehinnangu taha ja alla on enamasti kuskile peidetud madal enesehinnang. Üleolev hoiak aitab oma alaväärsust pikka aega edukalt varjata – see nõuab vaid oskuslikku maskeraadi. Tihti maskeerivad üleolevad inimesed oma puudujääke nii osavalt, et nad hakkavad ise ka uskuma, et nad on teistest paremad.
Kui arhetüüp avaldub üle võlli läinuna, lisandub ta algupärasele sisule argessiivsus, mida üldiselt kogetakse maskuliinsusena. Seega – nii Amatsoon, Mässaja, Prostituut, Must Lesk, Jääkuninganna, Rongaema kui ka Täitmatu Naine kalduvad tänu oma tugevusele ja aktiivsusele meheliku energia poole.
Kui vaadelda ja võrrelda näiteks Tütarlapse ja Kuninganna arhetüüpe mõningate isikuomaduste teljel, siis näeme, et Tütarlaps on arhetüüpidest kõige sõltuvam, abitum, avatum, lühinägelikum, püsimatum, naiivsem, ebakonkreetsem, otsib füüsilist lähedust, näitab tundeid välja. Ja ta on väga armas. Tema juurde läheks kohe ja aitaks.
Kuninganna seevastu on arhetüüpidest kõige sõltumatum, ise hakkama saav, konkreetsem, otsusekindlam, järjepidevam, strateegilisem, kinnisem ja oma tundeid ta välja ei näita. Armsus ei ole kindlasti mingi kategooria, mille abil keegi Kuningannat kirjeldada võtaks. Ehk siis on need kaks arhetüüpi paljuski teineteise vastandid – üks üdini naiselik, teine võluvalt mehelik.
Huvitav on jälgida, mis toimub nende kahe arhetüübi varjupooltel. Amatsoon saab juurde Kuninganna mehelikke omadusi nagu sihikindlus, püsivus, strateegiline planeerimine ning liigub mehelik-naiselik teljel mehelikkuse poole, Printsess Hernel aga võtab Tütarlapse energiast lapsikuse, emotsionaalsuse, oskamatuse ja liigub teljel naiselikkuse poole.
Paljud naised tunnevad end kodusemalt ühes või kahes arhetüübis, teised jäävad kuidagi võõramaks. Sagedamini juhtub, et naisele on omased rohkem mehelikud arhetüübid ehk siis Kuninganna ja Perenaine ning ta ei tunne end Tütarlapse ja Armastajana. Või on just vastupidi – naine on kodus naiselikes arhetüüpides ning ta kontakt mehelikumate – ratsionaalsemate ja tegutsevamate arhetüüpidega – on nõrk.
Milleks on aga üldse vaja, et kõik arhetüübid naises tasakaalukalt esindatud oleksid? Kas ei võiks olla nii, et ühed on targad Kuningannad, teised ilmestavad elu Tütarlastena, kolmandad on Perenaiselikud ja mõned Armastajad?
Vastus on eelnevast tuletatult lihtne – mida enam on naine osanud endas integreerida eluterveid arhetüüpe, seda laiem on ta ampluaa tegutseda erinevates olukordades.
Teiseks võib sellele küsimusele vastata samamoodi nagu Moore ja Gillette meeste arhetüüpe analüüsides. Konks pole mitte selles, kas variarhetüübid end naises ilmutavad, vaid millal ja kuidas. Nad on peidus igas naises. Kui arhetüüp ei avaldu elutervel moel, siis ta ilmutab end varju kujul. Ning tavaliselt on see pikaajalise