Härrana sündinud. Agu Takis
Читать онлайн книгу.
korda suures linnas – Viljandis. Kõik oli Ainile uus ja tundmatu. Unustamatu mulje jättis muidugi järv. Ain kasvas üles paari kilomeetri kaugusel merest. Emapoolse vanaisa maa piirnes merega, aga paadiga sõuda sai ta esimest korda alles Viljandi järvel. Selle eest kandis hoolt Nõukogude piirivalve, kes tegi mere äärde pääsemise võimatuks.
Jalgrattasõidul oli sadakond võistlejat, ja kui välja arvata mõni hiidlane, olid kõigil käikudega jalgrattad. Esimene 25 läks libedalt, aga tagasi tuli sõita vastutuules, lisaks mäed – selleks oli ülekanne liiast.
Mõne päeva pärast ootas krossisõit lossimägedes. Ilm oli võistluse päeval vihmane ja soe. Selline ilm sobis Ainile väga. Võistlusrataste piduriklotsid muutusid libedaks, aga vähemalt Ainil seda muret polnud – tema pidur oli kanna all.
Start õnnestus, mägedes andis Ain talda ja esimese viiekilomeetrise ringi järel lõpetas ta kolmandana. Pealtvaatajatele tegi Aini sõit kõvasti nalja, sest kõik nägid, millise rattaga ta võistles. Hiljem pani loodus asjad paika ja kolmandal ringil lendas Ain võssa. Ratas ise jäi terveks ning finišis oli ta lõppkokkuvõttes seitsmeteistkümnes. Selle tulemusega jäi Ain rahule. Isegi teiste võistlejate treenerid patsutasid talle tunnustavalt õlale.
Mõne päeva pärast veoauto kastis kodu poole loksudes, mõtles Ain tulevikule. Praamilt maha sõites torkas sadamakail silma miilitsa tibukollane auto. „Huvitav, keda nad ootavad,” mõtles Ain. Võmmid tulid otsejoones sportlaste auto juurde ja küsisid midagi võistkonna esindajalt. Seejärel käsutati Ain miilitsaautosse. Trellitatud kongis sõitis poiss Kärdla poole, ise juhtunu üle nuputades.
Juhtus see, et kojujõudmise asemel visati Ain kartserisse. Selgituseks ütles üks spordilembeline miilits, et kohe tuleb ülemus ja selgitab asja.
Ülemuseks osutus Napoleoni kasvu ning arvatavasti ka sama mentaliteediga miilitsamajor. Ain viidi ülekuulamisele. Et ta oli äsja saanud 16-aastaseks, pidi ülekuulamise juures viibima ka keegi täiskasvanutest. Selleks isikuks osutus kaubakoorma otsimisest tuttav miilitsakapten Rebane. Püstol pandi demonstratiivselt lauale ja läks lahti. Ainile oli toimuv uus ja arusaamatu. Hiljem elukoolis taipas ta, et mehed olid palju sõjafilme vaadanud. Rebane röökis ja ähvardas, ülemus mängis esialgu head onu. Kui kurja rolli etendav Rebane kisamisest väsis ning toast väljus, ütles ülemus Ainile usalduslikult, et püüab Aini aidata, kui see vaid kaubakoorma veo ja varguse üles tunnistaks. Koorem olevat leitud ja Aini isa süü üles tunnistanud. Selle väitega tegi ülemus suure vea. Olematut kaubakoormat ei olnud võimalik ju leida. Kui Ain sellele tähelepanu juhtis, kadus kohe ka hea onu. „Rebaseonu” tuli tagasi ja nüüd ähvardasid ja röökisid nad koos. Füüsilist vägivalda otseselt ei kasutatud, peale kerge raputamise. Lõpuks visati Ain kartserisse tagasi. Nii toimus see neli või viis korda öö jooksul, hommikul kästi Ainil kaduda.
Ain kõmpis spordikomitee juurde, leidis sealt oma jalgratta, istus sadulasse ja startis 50 kilomeetri distantsile. Seekord koju.
Kaubakoorma otsingud jätkusid, kuid proovi leida olematut. Kaupluse juhataja üle toimus kohus, kuid kaebealune oli rase ja talle määrati seetõttu tingimisi karistus. Tegelikud süüdlased naersid pihku ja eesti vanasõna „Õige hõlma ei hakka keegi”, leidis taas kinnitust.
Hiljem, Eesti vabariigi ajal, mõtles Ain sageli, millega tegeleb jospelmajor nüüd. Arvatavasti peab loenguid alaealiste ülekuulamisest.
Elu läks edasi. Ain töötas nüüd Emmaste kaupluses juba täiskohaga. Liikusid jutud kooperatiivide ühendamisest Hiiumaa Tarbijate Ühistuks. Selleks, et kooperatiive ühendada, oleks see idee järgi pidanud olema nende liikmete üksmeelne otsus. Tegelikult piisas vaid kommunistliku partei soovist. Nii ka läks.
Aini elu muutus nii palju, et nüüd oli ta Hiiumaa Tarbijate Ühistu töötaja. Kaupluse juhatajaks sai Aini isa ja see polnud poisi jaoks just parim variant. Isa oli nõudlik mees ja Ainil tööpuudust polnud.
Emmaste meeldis Ainile. Hiiumaa on kinnine koht ja siin teab igaüks, mida naaber teeb või mõtleb. Sama lugu oli Emmastega, kus sageli elati rohkem teiste kui enda elu. Et Emmaste on mereäärne vald, sõitis toona peaaegu igast perest keegi merd. Saarele tagasi jõudsid maailma näinud mehed, kes oskasid ja tahtsid nähtut ka kodus kasutusele võtta.
Merel oli võimalus raha teenida ja seda kasutati korralike elamute ehitamiseks, laste koolitamiseks, tehnika soetamiseks. Rahvas hoidis kokku, võõrasse suhtuti ettevaatlikult ning igaüht omaks ei võetudki.
Küsimustele vastati hiidlasliku huumoriga, millest võõral oli raske aru saada. Kui aastaid hiljem esitati Eesti Televisiooni otsesaates ühele Emmaste mehele otsene küsimus, kas targemad mehed on Hiiumaal või Saaremaal, jäi mees sügavalt mõttesse. Pärast pikka pausi vastas vanahärra, et seda on väga raske kindlaks teha. Nimelt toodi igal kevadel Saaremaalt Hiiumaale seapõrsaid ja teenijatüdrukuid. Sead jäid Hiiumaale ja nendega oli asi selge, aga tüdrukud viidi sügisel Saaremaale tagasi – ning pole sinna veel ükski tühjalt läinud. Ju seal peab ka ikka midagi olema.
Kumb saar on vanem, see on samuti selge. Hiiumaa kõrgeim osa Kõpu tuli merest palju aega enne Saaremaad. Ja kõik teavad ju niigi, et ajal, kui hiidlased Kõpus tõrva põletasid, hingasid saarlased lõpustega.
Et Saaremaale on Emmastest üle Soela väina seitsme kilomeetri ringis, suhtlesid sealsed inimesed omavahel tihedalt. Hiidlased teadsid vankumatult, et kui välku lööb, kogunevad saarlased Pammana pangale lootuses, et neid pildistatakse. Saarlased olid kindlad, et sama teevad hiidlased ja kogunevad Sõru sadamasse.
Emmastes tehti ka kõvasti isetegevust ja sporti ning valla võrkpallimeeskond oli aastaid Hiiumaa parim. Isegi Kärdla tankipolgu meeskonnast saadi jagu.
Omamoodi legend oli Aini „elukooli õppejõud” Rein. Tema oli võrkpallimeeskonna kapten ja tugev teistelgi aladel. Võrkpallis ründas Rein tagaliinilt ja pärast paari õlut lennutas ta staadioni taha võssa viimase granaadi. Lagedat maad oli staadionil 72 meetrit, millest granaat enne maandumist üle vuhises. Kui see mees oleks saanud treeneri ja oda…
Emmastes elas fantastiline pillimees Johannes, kes mängis peaaegu igasugust pilli. Johannes meisterdas ise muusikariistu ja kirjutas laule. Emmastes tegutses vist ka Eesti ainus mandoliiniorkester. Vahelduseks kutsus Juss, nii teda hüüti, orkestrisse ka Aini oma akordioniga. Nüüd oli Ainil abi keskkooli puhkpilliorkestri kogemusest, sest mängida tuli noodist. Vatti ja valu sai Ain kõvasti, aga mõned lood saadi ka selgeks. Ühe looga tuli orkester Tallinnas isetegevuse ülevaatusel suisa esikohale – Ainil õnnestus lugu ühel korral puhtalt mängida ning see juhtus just žürii ees.
Et Emmastes ilusaid tüdrukuid jagus, kutsuti pillimees Aini ka igasugustele pidudele ja sünnipäevadele. Nii sai alguse Aini huvi naissoo vastu. Raha liikus, alkohol oli odav, muud ju osta polnudki. Kärakat võeti aga kõvasti. Ka Aini varitses oht alkoholi küüsi sattuda. Õnneks tuli loodus vahele – pärast kangema tarbimist oli poisil nii paha olla, et peaparandus tundus võimatu. Juba siis mõistis Ain, et kui mees hakkab jooma teiste soovil, on asi halb.
Hiiumaal oli ka päris palju Vene vägesid: lisaks tankipolgule piirivalve-, mere- ja KGB väeosad.
Saarel oli suur naiste ülekaal. Paljud noored, nii poisid kui ka tüdrukud läksid mandrile õppima. Noormehi ootas lisaks Vene kroonu, millest päästis ainult surm või surmatõbi. Saare tüdrukud olid kenad ja töökad ning enamik neist läks pärast kooli lõpetamist mehele ja jäi mandrile. Samal ajal saadeti koolidest saarele spetsialiste, kes pidid seal sundkorras vähemalt kolm aastat töötama. Peamiselt olid need noored neiud.
Et helgemad pead läksid kooli ja parimas eas noormehed kroonusse, oli pidudel tüdrukute pink pikk. Aga veri vemmeldas ja „abi” tuli saarel asuvatelt sõduritelt. Selline abistamine ei meeldinud muidugi siitrahva noormeestele ja sageli kiskus pidudel asi lööminguks.
Palju oli segaabielusid ja vallaslapsi, aga et saarel puudus vene kool, õppisid väikesed poluvernikud eesti koolis, said eestlasteks ja nii muutusidki rahva geenid tugevamaks.
Ain „vägistas” laval akordionit ja jälgis ühtlasi saalis toimuvat. Kuni aeglase pealehakkamisega maapoisid julgust kogusid, tegid sõdurid pingi kenama osa puhtaks ja kohalike viha kasvas.