Mäeküla piimamees. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
väga harvad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks vaokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas vanahärra, et need vaokesed –just nemad – tema süütut uudishimu olid äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja et ta noorik oli ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatussõrmusest, mis tal parema käe sõrmes valendas.
Küsida, kes ta on? – Kremer tundis kõiki oma vallakese täiskasvanuid, iseäranis hästi kandimeeste perekondi kuni kaelakandjate lasteni, ja nüüd oli siin Prillupi õues pealtnäha koduses olekus inimene, keda ta mitte ei tundnud, – miks siis mitte küsida, kes ta on? – Aga Kremeri-härra keeras minekule, nagu ei viitsiks ta magajat äratada, ja küsimine oleks küsimata jäänudki, kui Prillupi saunal mitte uut ust ees poleks olnud.
Nüüd aga jäi ta mõne sammu järel seda uhkust silmitsema, toetades jalga mulgu latile ja ristluud kadakakepile; silmitses musta majakest mujaltki, veeretas vaate ka kapsaaiast ja põllusiilust üle ning leidis, hm, et Tõnu kui majapidaja pooltki mitte viimane ei ole Mäeküla pisirentnikkude seas. – Aga see seal murul? Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. – Ja siis mõtles ta: Ei tea, kus Leenu peaks olema? Kaks-kolm last on neil ju ka? Aknasilmake ei ilmuta midagi seesolijaist. – Kas see on ehk nende koduhoidja –? Punane körtsik aida kõrval ahvatas teda jällegi palet pöörama. – Ta pani lõpuks tähele, et mõned pütid ning vitsikud pistandi ees küürijat ootasid, kuna tuluke suure paja alt ära oli kustunud, ja oleks seepeale tõesti edasi sammunud, kui mitte kaks ärevalt kilkavat last, kes alt heinamaalt täie iiliga sauna poole jooksid, teda poleks veelgi sundinud seisatama.
“Mari, Mari, näe, mis meil on! Näe, mis meil on!”
Poisike kulu seest leitud käblikupesaga ees, tüdrukuke lehvivate salkudega tema kannul, mõlema ümber ringiratast ihas põlev koeranäss – nagu väike tuulispask vispeldati magaja kohta vastu aeda. Saksa mulgu ees ei näinud ükski.
Näikse teine õige noor olevat, mõtles Kremer ärkaja liigutustele järgnedes. See peatõstmine, see pöörak põlvile ja tõus jalule sisaldasid kopsakast aeglusest hoolimata sedasama kehalisele täiskasvule salaja vasturääkivat nagu vaadegi, millega Mariks hüütud noor naine linnupesale lähenes, ja nagu häälevärv, milles ta väikesele vargale tõsiselt ja õpetlikult seletas, see pidada pesa kohe ilusti tagasi viima, muidu kaduda linnud Prillupi ümbert ja minna kõik teistesse peredesse.
Aga munad?
Muidugi kõige munadega!
Kus sellega! Nii ilusad tähnilised ja pisitillukesed! Paar tükkigi võiks ehk –
Ei, ei, linnul olla nad loetud viimse kui üheni!
Näis aga ilmest, millega ta pesast võetud munakest pihu peal silmitses, nagu ei seisaks manitseja poisi seisukohast ise mitte liiga kaugel.
Kõik kolm nägid korraga saksa, kelle peale koeraklutt haukuma hakkas, ja vaidlus vaikis.
“Kas oled siitpere inimesi?” küsis Kremer ligemale astudes oma heas eesti keeles, millel kõlaliselt talupojalik laiusemõnugi ei puudunud.
Naine vaatas talle rahulikult otsa, aga ei vastanud. Kremer ootas.
“No miks sa ei räägi?”
Teda silmitseti mütsinokast saapaninani, aga suud lahti ei tehtud. Käbliku munakese pistis noorik hellalt pessa tagasi.
Rumal ta ei ole, mõtles Ulrich tema karge pilgu all ja tundis põses sooja. Ta tammus veidike, et uut pärimist vormida, arvas aga siis paremaks laste poole pöörduda.
“Kas see Mari teil elab?”
Nad seisid nüüd kolmekesi reas tema ees, naine kõhuga, poiss ja tüdruk seljaga vastu aeda, kõigil ninad püsti. Tema küsimise tõttu vaatasid väikesed vilksti suure peale, ja et selle suu vaiki jäi, märgatav virvetus nurkades, siis vastasid nemadki itsitava vaikimisega. Mõlemal hiilgas ninaalune rõõmsalt kaasa.
“Tainapead!” mõmises härra von Kremer, aga alles siis, kui ta neile selja oli pööranud.
Teel, juba mõnekümne sammu pärast, oleks ta müstilise Mari kohta võinud põhjalikku seletust saada, kui tal seks veel uudishimu oleks jätkunud. Künnimehed olid sarapiku äärest tööjärjega Kruusimäe kõrgendikule jõudnud, põllule, mille rinnaku alt Kremer praegu läbi läks, ja nende seas oli ka Prillupi Tõnu. Ta pööras saksa lähenemisel parajasti atra, kuna teised vaoga juba ülespoole liikusid. Aga Kremer võttis tema teretuse vastu, ilma teda peatamata; midagi, mille kohta ta selgusel ei olnud, hoidis teda järele kuulamast tagasi. Varsti kostis talle Prillupi tõmmult kumisev hääl selja tagant kõrvu:
“Päits – vagu! – Pugal – vagu! – Nät seal – Päits! – Nät seal – Pugal! – Pugal – Päits! Päits – Pugal!” Ja temast kõrgemal rõkkas Punudest ja Mustadest, Kirjutest ja Küütudest ning sekka sadas piitsaplakse ja mõnigi karune kurat ja prohvus.
Selle künnipastoraali kosutaval saatel jõudis Mäeküla mõisnik koju, veidike väsinud siiski ja endaga ebamääraselt mitte täiesti rahul.
Õhtul tuli valitseja mingi aruandega ja Kremer pidi jutu lõpul küsiva sõnakese pillama suuta naise kohta Prillupi õues, kuid sealtsamast tundus asi talle tühisena ja ta andis vaikimisega Reemetile minekumärku.
Ta oli juba voodis, kui talle muude mõtete vahelt äkki meelde pistis, et Tõnu Prillup olnud üks neist, kes jüripäeval talle mõne rubla renti võlgu jäid. See oli Mäekülas paraku nii sage nähtus, et ta nende vabandavaid põhjendusi harjumisi ainult poole kõrvaga kuulas. Aga kas ep olnud Prillup see, kes tol puhul matustest oli mosisenud, naise matustest? – Siis ehk oli see noor –? Kuid jüripäevast polnud kolme nädalatki ja pulmakuludest ei lausunud ta sõnagi. – Või oli see Kiilaste Rein, kes naise surma nimetas, ja Tõnu mosises matuste asemel siiski pulmadest? Leenu võis tal ju sügisel või pika talve jooksul – Aga – ja härra von Kremer tõmbas vaiba üle kõrvade –mis puutus see siis temasse?
Siiski, enne suikumist tuikas ta tahitsevast mälust veel läbi: Aga Prillupi lapsed hüüdsid teda Mariks. – Ja lõpuks, juba suletud silmil ja norskamiseks avaneval suul muigamisi: Narrid juuksed! Pulstunud kui vilt ja turbatuha kärva – pähh! –
Kui Kremer teisel hommikul käe värava külge pani, jäi ta aru pidades seisatama: Kuhu siis täna? Jälle karjamõisa? – Hm, võiks ju ka Kruusimäe poole, et vaadata, kui kaugele mehed keskhommikuks künniga on jõudnud. – Ja Kremer sõudis Kruusimäe poole, vaatas künni–järje peremehehuviga ära ning tuli saunade kaudu eilset põllurada jälle tagasi. Prillupi õue juhtumisi pilku lüües nägi ta seal ainult mõlemat väikest “tainapead”, kes aida läve ees veskikivil istusid ja lambaraudadega koera niitsid. Nad olid, üks penikest kinni hoides, teine raudu tarvitades, nii tiidsalt töös, et kummalgi möödamineja jaoks silma ei jäänud. Tarest aga kuuldus lahtise akna kaudu kangaspuude loksumine, ilma et akna väiksuse pärast näha oleks olnud, kes süstikut viskas.
Õhk oli sel päeval nii hõre, et soa korrapärane lõks – lõks! kaugenejale veel kaua kõrvu ulatus; Kremeri meelest oli koguni, nagu kuuleks ta seda toaski veel. Ta astus magamiskambrisse, avas akna ja jäi nagu kuulatades üle künni vahtima – sinnapoole, kus suur päevakoer põllupeenral roomas.
Paaril järgmisel päeval valas külma vihma sadada, nii et vana–saks jalgagi välja ei saanud. Esimese päeva kihutas ta aeldes ja haigutades mööda, teisel aga hakkas siunama, isegi vanduma, mis muidu tema kõmme ei olnud. Kolmandal hommikul pilvitas ja udutas veel, tuli hooti pihugi, kuid see ei suutnud kärsitut enam kõhutada, hoolimata valusast rebimisest paremas puusas ja pahemas pahkluus. Ja nõnda tüüris Kremeri-härra, kõrged kalossid jalas ja vihmakuub seljas, väravasse ja väravast aru pidamata välja ning otseteed karjamõisa poole, millest selgub, et vihmastelgi ilmadel oma mõistlik külg ei puudu. –
“Faeh,” ütles kokapiiga Fillemine Fahtrik, Kremeri ainuteenija, ta enda nimetust mööda Mäeküla “firtin”, kui saks paari tunni pärast tagasi tuli, “härra juba kõdu ja Mari põle akendega veel falmis! – Ütlesin teisele küll, et katsu fiks olla, aga nad on jo kõik nii pikalised siin – nii fäega pikalised!”
Härra