Käsk tappa. James Dashner
Читать онлайн книгу.
siin,” hüüdis Mark Trinale, enne kui tüdruk jõudis midagi otsustada. Poisi hääl kostis läbi maski summutatult, kuid Trina kuulis teda piisavalt selgelt. Ta noogutas põgusalt ja lõi seejärel pilgu maha.
Mark pööras pilgu kahe puulipi vahelisele pilule. Karjumist ei kostnud enam, aga ta kuulis Darnelli nüüd vaikselt tihkumas, oigamas sama kaht sõna iga natukese aja tagant.
„Mu pea, mu pea, mu pea.”
Mark astus sammu lähemale, siis veel ühe. Pilu jäi tema näost nüüd vaid kümmekonna sentimeetri kaugusele. Ta sikutas riideriba kuklal, et suu ja nina oleksid täielikult kaetud. Seejärel küünitas ta ettepoole ja piilus sisse.
Loojuva päikese murdunud kiired joondusid üle muldpõranda, kuid enamjaolt valitses pimedus. Ta märkas ühes valgusvihus Darnelli jalgu, mis olid tihedalt keha vastu tõmmatud, kuid poisi nägu oli varjus. Ta oli surunud pea käte vahele, vähemalt nii paistis.
Ikka veel tihkumine ja pomisemine. Poiss värises pealaest jalatallani justkui lumetormi käes.
„Darnell?” alustas Mark. „Siin Mark … Ma tean, et see on paras katsumus. Mul … mul on tõesti kahju. Hei, aga me saime need närud kätte, kes sulle nii tegid. Lasime nende mäe alla ja puha.”
Sõber ei vastanud, vaid lihtsalt lebas, pooleldi varjus, värisedes ja oiates. Pomisedes kaht sõna.
„Mu pea, mu pea, mu pea.”
Marki haaras süngus ja ta tundis end sisimas tühjana. Ta oli näinud nii palju õudust ja surma, kuid vaadata oma sõpra üksi kannatamas laastas Marki. Eriti kuna see oli nii mõttetu. Asjatu. Miks peaks keegi niimoodi teistele tegema pärast kõike seda põrgut, mis maailmaga juhtus? Kas lood polnud siis niigi piisavalt halvad?
Teda haaras äkki raev. Mark lõi sara kareda laudise pihta, tehes nukid veriseks. Ta lootis, et keegi maksab selle eest kunagi.
„Darnell?” hüüdis Mark taas. Ta pidi midagi ütlema, tegema olukorra kuidagi paremaks. „Võib-olla … võib-olla oled sa teistest tugevam – sellepärast sa polegi surnud. Pea lihtsalt vastu. Oota ära. Küll …” Tühjad sõnad. Just nii see tundus. Justkui ta valetaks oma sõbrale.
„Igatahes, seersant, mina, Trina, Lana, kes iganes – teeme kõik korda, kuidagi. Sa lihtsalt –”
Darnelli keha tõmbus ühtäkki kangeks, jalad sirutusid otse välja ja käed jäigastusid külgedel. Järjekordne karje, hullem kui varem, vallandus tema piinatud kõrist – see kõlas nagu raevunud looma möire. Mark kargas üllatunult tagasi, kuid küünitas kähku jälle lähemale, silm avale nii lähedal kui võimalik, ilma et vastu läheks. Darnell oli põranda keskele veerenud, nägu nüüd päikesekiirte kumas nähtaval, ja muudkui vappus ja vappus.
Veri kattis poisi laupa, põski, lõuga, kaela. Tegi juuksed märjaks. Seda immitses tema silmadest ja kõrvadest, tilkus huultelt. Poiss sai käed viimaks kontrolli alla ja surus need pea külgedele, pöörates seda ühele ja teisele poole, justkui üritaks pead kaela küljest maha kruvida. Karjed aga jätkusid, katkedes nendeks kaheks sõnaks, mida ta paistis veel tundvat.
„Mu pea! Mu pea! Mu pea!”
„Darnell,” sosistas Mark, teades, et tal polnud oma sõbraga enam kuidagi võimalik rääkida. Ja hoolimata sellest, kui süüdi ja halvasti ta ennast tundis, teadis Mark ka seda, et ta ei saa mitte kuidagi sisse minna ja aidata. See oleks rohkem kui rumal.
„Mu peaaaaaaaa!” karjus Darnell pikalt ja venitatult huilates, kõlades niivõrd tigedalt, et Mark astus taas sammu tagasi. Ta ei teadnud, kas suudab enam vaadata.
Seest kostis liikumist, jalgade sahinat. Seejärel vali mütsatus vastu ust. Veel üks. Ja veel.
Müts. Müts. Müts.
Mark sulges silmad. Ta teadis, mis hirmus heli see oli. Trina oli ühtäkki kohal, tõmbas poissi enda käte vahele, embas teda kõvasti, ise nuuksetest vappudes. Alec protesteeris vaid poole vinnaga. Oli liiga hilja.
Kostis veel paar mütsatust ja siis viimane, pikk, kõrvulukustav karje, mis lõppes märja, krudiseva prõksatusega. Pärast seda kuulis Mark, kuidas Darnell varises välja hingates põrandale.
Tal oli enese pärast häbi, kuid Mark ei tundnud sel vaiksel hetkel muud, kui kergendust, et see katsumus oli viimaks läbi. Ja et see seal saras polnud Trina.
12. PEATÜKK
Mark polnud Alecit kunagi hellaks meheks pidanud. Kaugeltki mitte. Aga kui sõdur juurde astus ja Marki Trinast eemale tõmbas, oli ta näol hooliv ilme. Seejärel hakkas ta rääkima.
„Ma tean, et oleme koos palju läbi elanud.” Aleci pilk vilksatas sarale, kus oli Darnell. „Aga kuulda seda, mida just kuulsime, võis olla kõigest kõige hullem.” Mees vakatas hetkeks, enne kui jätkas. „Kuid me ei saa nüüd alla anda. Oleme esimesest päevast peale elamise peal väljas olnud.”
Mark noogutas ja vaatas Trina poole.
Tüdruk pühkis pisara ja saatis Alecile külma pilgu. „Mul on elamisest üsna kõrini. Vähemalt sai Darnell maailmaga ühele poole.”
Kõikide nende aastate jooksul, mil Mark oli Trinaga tuttav, polnud tüdruk veel kunagi varem kõlanud nii tigedana.
„Ära ütle nii,” sõnas ta. „Ma tean, et sa ei mõtle seda tõsiselt.”
Tüdruku pilk liikus poisile ja leebus. „Millal see lõpeb? Elame üle need kuud, kui päike laastab maad, nii et vähe pole, leiame koha, kuhu saame ehitada pelgupaiga, otsime süüa. Mõni päev tagasi me isegi naersime! Ja siis tulevad mingisugused tegelased mäega, tulistavad meie pihta nooli ja inimesed surevad? Mis see on, mingisugune nali? Kas keegi seal üleval naerab meie üle, mängib meiega nagu mõnes Virtneti mängus?”
Trina hääl murdus ja ta hakkas taas nutma, kattes näo kätega ja istudes kõvale maapinnale, jalad enda all risti. Tema õlad vappusid vaiksetest nuuksetest.
Mark vaatas Alecit, kelle silmad kissitasid talle vastu, justkui andes teada: ta on sinu sõber – ütle midagi.
„Trina?” sõnas Mark vaikselt. Ta astus ligi ja põlvitas tüdruku taha, sirutas käed ja pigistas ta õlgu. „Ma tean – just siis, kui mõtlesime, et enam hullemaks minna ei saa. Mul on kahju.” Ta polnud nii rumal, et hakkaks olukorda ilusamaks maalima. See oli mõttetu tegevus, kõik olid juba tükk aega tagasi lubanud, et nad seda enam ei tee.
„Aga ma luban, et jääme kokku,” jätkas ta. „Ja teeme kõik, mis meie võimuses, et mitte nakatuda sellesse, mis iganes Darnelli ja teised ka tappis. Aga selle jaoks …” Ta hõõrus tüdruku selga ja vaatas Aleci poole, et abi saada.
„Peame olema valvsad,” ütles mees. „Peame olema ettevaatlikud, nutikad ja halastamatud, kui vaja.”
Mark teadis, et Trina puudutamine võis olla rumal. Kuid talle ei läinud see korda. Kui Trina sureks, ei teadnud poiss tõsimeeli, kas suudaks edasi elada.
Trina laskis käed näo eest alla ja vaatas Alecit. „Mark, tõuse püsti ja astu minu juurest eemale.”
„Trina …”
„Tee seda. Kohe. Mine seisa Aleci juurde, et näeksin teid mõlemaid.”
Mark tegi, nagu tüdruk palus. Ta läks Aleciga ligi kolme meetri kaugusele ja pööras ringi, nägemaks, et vähimgi märk nutvast, abitust, ma-tahan-loobuda-Trinast oli kadunud ja asendunud rangelt vankumatu naisega, keda Mark oli harjunud nägema. Tüdruk ajas end püsti ja ristas rinnal käed.
„Ma olen olnud väga ettevaatlik sellest peale, kui te kahekesi mäele ronisite. Kombinesoonid, mida need tõprad kandsid, nooled, see, kui kiiresti inimesed, kes pihta said, maha varisesid ja haigeks jäid … Isegi enne seda, kui Lana meile midagi rääkis, oli ilmne, et miskit on teoksil. Ainus, kellega neist kokku puutusin, oli Darnell, kuid ta teadis, et tasub eemale hoida. Tema sulges end ise sinna sarasse ja käskis mul selle kinni lüüa.”
Tüdruk vakatas, et hinge tõmmata ja silmitses mõlemat. „Tahan öelda seda, et minu arvates ma pole haige. Eriti