Käsk tappa. James Dashner

Читать онлайн книгу.

Käsk tappa - James Dashner


Скачать книгу
talle otsa. Mark taipas alles siis, et oli õudusega peatunud, kui Lana käskis karjudes tal edasi liikuda.

      Tulistajate sihik oli ilmselgelt täpsemaks muutunud. Nooled tabasid inimesi vasemal ja paremal ning õhus kaikusid valu- ja õõvahüüded. Mark tundis end täiesti abituna – polnud mingitki võimalust turmtule eest varjuda. Tal ei jäänud üle muud, kui võtta ette hale katse lendavast masinast kiiremini joosta, mis oli iseenesest võimatu ülesanne.

      Kus oli Alec? Karm kutt kõikide lahinguinstinktidega? Kuhu tema oli jooksnud?

      Mark liikus edasi, sikutades Darnelli kaasa ja sundides Trinat ja Lanat sama kiiresti tegutsema. Konn ja Misty jooksid nende kõrval ja üritasid aidata, ilma et ette jääksid. Ülalt sadas muudkui uusi ja uusi nooli, järjekordsed karjed, langevad kehad. Mark pööras ümber nurga ja tormas mööda teed, mis viis sara juurde tagasi, püsides paremale jääva hoone lähedal, et see osaliselt kaitset pakuks. Seal polnud palju inimesi ja nooli, mille eest kõrvale põigata, oli samuti vähem.

      Väike seltskond liipas oma teadvusetu sõbraga nii kiiresti, kui sai. Hooned olid asunduse selles osas üksteise otsa ehitatud, seega polnud ruumi, et lõigata ja põgeneda ümberkaudsetesse mägimetsadesse.

      „Oleme peaaegu sara juures!” hüüdis Trina. „Kiirustage, enne kui mägi on jälle meie kohal!”

      Mark pööras end ringi, nii et vaatas nüüd näoga ettepoole ja hoidis Darnelli särkipidi enese taga. Tagurpidi liikumine oli jalalihased viimase piirini ära väsitanud ja need tulitasid, hakates krampi kiskuma. Nüüd polnud ees midagi, mis oleks neid aeglustanud, seega tõstis Mark kiirust ning Lana ja Trina püsisid tempos, mõlemad Darnelli jalgu hoidmas. Konn ja Misty pressisid end samuti juurde ja kumbki neist haaras poisi käest, võttes osa koormat enese kanda. Nad lipsasid läbi kitsaste radade ja teede, üle turritavate juurte ja kõva mulla, pöörasid vasakule, paremale ja jälle vasakule. Mäe mürin, mida summutasid hütid ja puud, kostis paremalt.

      Mark pööras viimaks ümber nurga ja nägi sara väikese lagendiku kõrval. Ta hakkas juba lõpuspurdiga alustama, kui teiselt poolt tuiskas kohale põgenevate elanike hord, meeleheitlik ja metsik, hargnedes kõikjale, sihiks iga uks, mis vähegi silma all. Ta tardus, kui mägi üle pea kihutas, lähemal maapinnale, kui Mark veel kunagi varem näinud. Nüüd seisis aluse luugil vaid kolm inimest, aga nad avasid tule niipea, kui mägi hakkas taas ühe koha peal hõljuma.

      Väikesed hõbedased viirud sööstsid läbi õhu, langedes inimestele, kes tunglesid lagendikule. Iga nool näis sihtmärki tabavat, rammides end meeste, naiste ja laste kõridesse ja kätesse. Nad karjatasid ja varisesid sedamaid maha, teised koperdamas üle nende kehade, meeletus rutus varju leida.

      Mark ja tema väike grupp hoidis lähima hoone külje ligi ja asetas Darnelli maha. Valu ja väsimus andsid Marki kätes ja jalgades tunda, tekitades tahtmise teadvusetu sõbra kõrvale variseda.

      „Oleksime pidanud ta maha jätma,” ütles Trina, käed põlvedel, üritades hinge tõmmata. „Ta aeglustas meid ja on ikkagi omadega niikuinii metsas.”

      „Või isegi surnud,” kraaksatas Konna hääl.

      Mark heitis talle terava pilgu, kuid kutil oli arvatavasti õigus. Võimalik, et nad seadsid enda elu ohtu, päästes kedagi, kellel polnud lootust.

      „Mis toimub?” küsis Lana, kui astus hoone nurga juurde, et lagendiku poole piiluda. Ta heitis neile üle õla pilgu. „Nad notivad lihtsalt inimesi maha, vasakul ja paremal. Miks nad kuulide asemel nooli kasutavad?”

      „See ei ole loogiline,” vastas Mark.

      „Kas me ei saaks midagi ette võtta?” küsis Trina, värisedes pigem ärritusest kui hirmust. „Miks me laseme neil seda teha?”

      Mark astus Lana juurde ja nad piilusid koos nurga taha. Nüüd katsid lagendikku kehad, millesse tunginud nooled turritasid taeva poole nagu miniatuurne mets. Mägi hõljus endiselt pea kohal, põtkurid lõõmamas sinise kuumusega.

      „Kus on meie turvad?” sosistas Mark ei kellelegi konkreetselt. „Võtsid päeva vabaks või midagi?”

      Keegi ei vastanud, kuid liikumine sara ukse juures pälvis Marki tähelepanu ja ta ohkas kergendatult. See oli Alec, kes lehvitas meeleheitlikult, kutsudes neid enesega ühinema. Mees hoidis käes pealtnäha kaht suurt püssi, mille otstes suurte köite külge kinnitatud haardekonksud.

      Alati sõdur – ka pärast kõiki neid aastaid –, oli tal plaan ja ta vajas abi. Ta kavatses nendele koletistele vastu hakata. Ja seda plaanis ka Mark.

      Mark eemaldus seinast ja vaatas ringi. Ta märkas teisel pool teed puutükki. Ütlemata teistele, mida kavatseb, jooksis ta seda võtma ja sööstis siis lagendikule, suundudes otse sara ja Aleci juurde, kasutades puitu kilbina.

      Mark ei pidanud üles vaatama – ta kuulis juba tuttavat vuhinat, kui nooli tema suunas lennutati. Kuulis kõva mütsatust, kui üks neist puidu pihta maandus. Ta jooksis edasi.

      5. PEATÜKK

      Mark mängis sammudega, kiirendas ja aeglustas, põikas vasemale ja paremale, suundudes Aleci poole. Nooled rammisid mütsatusega maapinda ta jalge ümber; veel üks tabas tema kodukootud kilpi. Kui Mark läbi avaruse jooksis, rajas Alec, haardekonksudega püssid jätkuvalt käes, lagendiku keskele otsetee. Nad põrkasid mäe all kokku ja Mark küünitas sedamaid lähemale, et neid mõlemaid kilbiga varjata.

      Aleci silmis põles intensiivsus, sihikindlus. Hallid juuksed või mitte, aga korraga näis ta kakskümmend aastat noorem.

      „Peame kiirustama!” karjus ta. „Enne kui see asjandus otsustab uttu tõmmata!”

      Põtkurid põlesid nende pea kohal ja nooled rammisid inimesi. Karjed olid kohutavad.

      „Mida mina tegema pean?” hüüdis Mark. Teda läbistas nüüdseks juba tuttav adrenaliini ja hirmu segu, kui ta sõbra juhtnööre ootas.

      „Sina teed mulle katet, sellega.”

      Alec surus püssid käsivarre alla ja võttis pükste tagant välja mattmusta püstoli, mida Mark polnud varem näinud. Kõhklemiseks polnud aega. Mark võttis relva vaba käega pihku ja järeldas selle raskusest, et püstol on laetud. Kui ta püstolit vinnastas, rammis puitu nool. Seejärel veel üks. Mäel viibivad võõrad olid märganud kaht inimest, kes lagendiku keskel plaani pidasid. Järjekordsed nooled tungisid mütsatusega maapinda nagu ootamatu rahetorm.

      „Tulista, poiss,” urises Alec. „Ja sihi hästi, sest sul on ainult kaksteist kuuli. Ära mööda lase. Nüüd!”

      See öeldud, pööras Alec ringi ja tormas umbes kolme meetri kaugusele. Mark suunas relva inimestele mäe luugil ja tulistas kähku kaks korda, teades, et peab ruttu nende tähelepanu pälvima, et nad Alecit ei märkaks. Kolm rohelist kombinesooni taganesid ja langesid põlvili, kössitades, et metallramp jääks nende ja tulistaja vahele. Üks neist pöördus ja ukerdas tagasi laeva sisemusse.

      Mark viskas kilbi kõrvale. Ta haaras mõlema käega relvast, otsis kindla positsiooni ja keskendus. Pea piilus üle luugi ja Mark võttis selle ruttu sihikule, tulistas. Tema käed rappusid tagasilöögist, kuid ta nägi punast udu, verevihma õhus; keha varises üle rambi ja kukkus alla, kolmele inimesele kaela. Uus karjete laine vallandus kõikjalt, kui inimesed nägid, mis toimus.

      Käsi sirutus üle mäe luugi, hoides torujat relva, et sellega sihitult tulistada. Mark tulistas, kuulis teravat kilksatust, kui kuul metallist kaadervärki tabas, ja jälgis siis relva maha kukkumas. Üks naisterahvas korjas selle üles ja hakkas relva uurima, üritades taibata, kuidas seda kasutada, et vastu hakata. Sellest sai ainult abi olla.

      Mark riskis ja heitis kiire pilgu tagasi Alecile. Mees hoidis haardekonksuga relva justkui meremees, kes hakkab vaala harpuuniga laskma. Kostis plumpsatus ja järsku lendas konks mäe suunas, köis taga tiirlemas nagu suitsusammas. Konks kõlksatas hüdraulilise telje pihta, mis luuki lahti hoidis, ja keerdus selle ümber, jäädes pidama. Alec tõmbas köie pingule.

      „Viska relv mulle!” hüüdis sõdur talle.

      Mark tõstis pilgu, veendumaks, et keegi polnud mäest uuesti


Скачать книгу