Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
suuremaks!” hädaldas rebane. „Varsti on terve mets teda täis ja ta litsub meie majad laiaks! Kas sa, kulla võlur, ei võiks teda siit minema võluda? Ja peale selle paluksin maendale ühe vaniljejäätise.”
„Jäätis on siin,” vastas Siim ja ulatas rebasele suure tuutu. „Ja küll me ka prügielukaga toime tuleme.”
Prügielukas lösutas otse keset metsa ja tema juurde viis tohutu rida järjekorda võtnud loomadest, kellel kõigil olid prügiämbrid ja prügikotid käes.
„Ei tea, kas ta vanu kingi ka sööb?” küsis üks karu teise käest murelikult. „Mul ei olnud kodus muud prügi.”
„Ta sööb kõike,” vastas too. „Ma viisin eile tühje pudeleid, ta nätsutas neid nagu marmelaadi ja lakkus veel varbadki üle.”
„Oh sa heldus!” imestas esimene karu ning üks koer haukus tema selja taga:
„Mul pole üldse kodus muid vanu asju kui mu vanaema.
Toppisin ta kotti, aga küll rabeleb!” Kotist, mida ta seljas hoidis, kostis hirmsat ähkimist ja kisa. Siim jõudis prügieluka juurde. See oli õige kole loomtohutute lõugadega, mil e vahelt tolknes välja igasugu rämpsu – vanu sokke ja ajalehtija tühje piimapakke ning surnud hiirte sabasid. Ta vaatas Siimule otsa ja nõudis:
„Kus sinu prügiämber on?”
„Kohe saad,” ütles Siim. Järgmisel hetkel oli koletis muutunud pisikeseks punaseks prügiämbriks, mis oli ääreni prügi täis. Aga sellel ämbril olid silmad ja suu ja see suu karjus:
„Kuidas ma saan iseennast ära süüa? Kas sa sellele oled mõelnud, lollakas?”
„Proovi, äkki õnnestub,” andis Siim nõu. Elukas ajas huuled torusse ja imes, püüdis oma pikka keelt ümber iseenda kaela keerata ja ennast kägistada. Lõpuks läks tal korda oma lõug suhu saada ja kiire lurinaganeelas ta end alla.
Prügikoletist polnud enam ja loomad seisid, võtsid prügiämbritest prügi, loopisid seda nagu serpentiine ja hüüdsid Siimule elagu.
11
Järgmine päev oli viimane enne kooli algust ning Sirli hakkas juba närviliseks muutuma. Siim seevastu oli rahu ise.
„Mis sa pabistad!” lohutas ta Sirlit. „Ega esimesel koolipäeval ikka kahte ei panda.”
„Küll sa oled veel väike ja loll!” käratas Sirli. „Mina õpin nii hästi, et mul e ei panda kunagi kahte! Ega ma sellepärast ei pabista! Lihtsalt… ah, sa ei saa aru! Sina lähed ju homme lasteaeda, kas sa üldseselle peale ei mõtle?”
„Eks ma homme mõtlen,” arvas Siim. „Aga ma ei muretse. Ma muretsen ainult enne sünnipäeva ja enne jõule – et kas saab ikka palju kinke. Ega need seal lasteaias ei anna kunagi mingeid kinke. Isegi kui sul on sünnipäev, pead sina viima teistele komme, aga ise ei saa sa mitte kui midagi. Jah, lasteaias on kõik tagurpidi,” lisas ta haigutades.
„Väikesed lapsed muretsevad ainult kinkide pärast,” seletas Sirli üleolevalt. „Koolitüdrukutel on aga hoopis teised mured.”
„Tasa, lapsed,” manitses ema. „Teid peab valvama nagu keevat piima ja õigel ajal jaole saama, enne kui te päris tülli lähete.”
„Aga mis see piim siia puutub?” ei saanud Siim aru.
„No piima peab valvama, et see üle ei keeks,” õpetas Sirli. „Sa ei saa ka millestki aru!”
Nüüd jäi Siim seisma, ajas silmad tigedalt punni ja karjus:
„Ma ei tahagi piimast aru saada, sest ma ei joo piima! Sina oled paras piimast aru saama! Mina saan aru limonaadist, morsist ja mahlast! Kui ema oleks limonaadist rääkinud, poleks sina mõhkugi taibanud!”
„Rahu, Siim!” keelas ema. „Hea küll, õhtul enne magamist räägime limonaadist, kui sa tahad.”
„Nii et Sirli aru ei saa.”
„Jah, nii et Sirli aru ei saa.”
Siim läks võidukalt naeratades õue.
Seal seisis kõrvaltrepikoja Moonika, näris küüsi ja ütles Siimu nähes kohe:
„Minu isa rääkis, et kommid tuleb enne söömist soola sisse kasta, siis on palju magusam.”
Ise vahtis ärevalt – et kas Siim usub?
„Mul on sust kahju, sest sul on loll isa,” vastas Siim. Moonika põrnitses teda pahaselt, kuid naeratas kohe, sest õue oli tulnud ka väike Aare koos vanaemaga. Moonika tegi sedamaid Aarega juttu ja see kuulasteda tähelepanelikult ning noogutas vaimustunult. Mõtle – veel magusamad kommid! Sedatuleb toas kindlasti proovida!
Kui Moonikal oli õnnestunud väikesele Aarele kärbsed pähe ajada, läks ta rahulolevana koju. Siim istus maja ette. Kojamees tuli trepikojast välja ning jälle oli ta kuidagi märg. Siimu märgates pilgutas tasilma.
„Kas te käite riietega vannis?” küsis Siim viisakalt.
„Ma ei käi kunagi vannis,” vastas kojamees. „Ma lihtsalt elan vee all.”
Siim oli üllatunud. See, et Moonika vahetpidamata valetas, oli tavaline asi. Aga et täiskasvanud inimene niisugust juttu ajab – see oli kummaline. Kuidas saab vee all elada?
Seda ta kojamehelt küsiski.
„Tule vaata,” ütles kojamees.
Siim ei teadnud, mida kosta. Mis nalja see kojamees teeb!
„Ma upun ju vee all ära,” tähendas ta ettevaatlikult.
„Minuga koos mitte,” vastas kojamees ja võttis Siimul käest kinni. „Tule, tule, ära karda!”
Kojamehe käsi oli niiske ja külm nagu konn, aga Siim ei kartnud millegipärast põrmugi. Näiteks kurja Lammast kartis ta juba eemalt, see veel puuduks, et too tigedik teda katsuks!
Huvitav, kuhu kojamees ta viib? Vee alla? On see kaugel?
Aga nad ei läinud kuigi kaugele, kõigest luuakambrini. Kojamees avas ukse.
„Astu sisse,” lausus ta Siimule.
12
Siim astus luuakambrisse ja sattus otsekohe vette. Tegelikult ta esimese hooga ei mõistnudki, et on vette sattunud, sest kui näiteks suvel kivi otsast merre karata, käib kolekarsumm ja seejärel oledki sa, ütleme, nabast saadik vees. Või rinnust saadik. Ja see, mis rinnust kõrgemale jääb, on kuiv.Aga praegu ei käinud mingit karsummi, Siim ei saanud õieti sellestki aru, et ta oleks märjaks saanud, lihtsalt korraga nägi enda ümber kalu ujumas. Sellest siis Siim mõistiski, et ta on vee all .
„Miks ma hingata saan?” küsis ta kojamehelt. „Inimene ei saa ju vee all hingata?”
„Sest sa oled siin koos minuga, aga mina olen Vetevalla Prints,” vastas kojamees, kellel oli nüüd korraga peas rohelisest mererohust kroon ja seljas havinahast mantel.
Tema silmad läikisid nagu heeringapead.„Minuga koos pole sul vee all midagi karta.”
Siim vahtis kojameest hämmeldunult. Nojah, tema käis muidugi ise ka läbi põrandaluugi oma võlumaal ja töötas seal võlurina, aga see oli ikkagi hoopis teine asi. Tema ei saanud kedagi oma võlumaale kaasa võttanii nagu kojamees. See oli väga veider lugu. Kojamees sai aru, et Siim on imestunud, jaküsis:
„Tahad, ma seletan sulle, milles asi? See pole nii keeruline. Siim, ütle, sul on ju unistusi? Täitsa salajasi unistusi, millest keegi ei tea?”
„On,” vastas Siim.
„Ja vahel sa unistad neid unistusi ja siis sa satudki selle unistuse sisse, kas pole nii?”
„On,” vastas Siim uuesti.
„Aga