Esseed. Oscar Wilde
Читать онлайн книгу.
korke. Ometi paisatakse linnaväravad igal hommikul lahti ning sõdalased lähevad kas jalgsi või hobustega sõjavankrites lahingusse ja pilkavad vaenlasi oma raudsete näokatete varjust. Võitlus möllab terve päeva, ning kui saabub öö, kumavad telkide juures tõrvikud ja saalis põleb rasvatungal. Need, kes elavad marmoris või maalitud seinatahveldisel, tunnevad elu üksnes üheainsa oivalise silmapilguna, mis on tõesti igavene oma ilus, kuid piirdub kõigest ühe kirenoodiga või ühe võimalusega rahu tunda. Neil, keda poeet elama paneb, on lõpmata palju rõõmu ja hirmu, julguse ja meeleheite, naudingu ja kannatuse varjundeid. Aastaajad tulevad ja lähevad rõõmsas või kurvastavas reas ning aastad mööduvad nende eest tiivulisel või tinaraskel sammul. Neil on nende noorus ja meheiga, nad on lapsed ja nad saavad vanaks. Pühal Helenal sellisena, nagu Veronese teda aknal nägi, on alati koidik. Vaikses hommikuõhus toovad inglid talle Jumala valu sümboli. Hommikune jahe tuuleõhk kergitab kuldniite ta laubal. Sellel väikesel künkal Firenze linna lähedal, kus lebavad Giorgione armastajad, on alati keskpäev, keskpäev, mille suvine päike teeb nii raugeks, et sale alasti tütarlaps jaksab vaid hädavaevu läbipaistvast klaasist kera marmorbasseini kasta ja lautomängija pikad sõrmed puhkavad jõude keeltel. Neile tantsivatele nümfidele, kelle Corot Prantsusmaa hõbedaste paplite vahele valla päästis, kestab videvik igavesti. Need haprad läbipaistvad kogud liiguvad igaveses hämaruses ja tundub, et nende võbelevad valged jalad ei puudutagi kastemärga rohtu, millele nad astuvad. Kuid need, kes kõnnivad eeposes, draamas või romantilistes teostes, näevad vaevarikaste kuude jooksul, kuidas noorest kuust saab vana, nad jälgivad öö kulgu õhtust koidutähe tõusuni ning võivad vaadata päeva varjundirohkust päikesetõusust loojanguni kogu selle kulla ja varjudega. Neile, nagu ka meile, puhkevad lilled õide ja närtsivad, ning Maa, see roheliste juuksekiharatega jumalanna, nagu Coleridge teda nimetas, vahetab nende rõõmuks rõivaid. Kuju on keskendatud ühele täiusehetkele. Lõuendile värvidega kantud kujutisel pole kasvu ega muutuse vaimset elementi. Kui nad ei tea midagi surmast, siis tuleb see sellest, et nad teavad väga vähe elust, sest elu ja surma saladused kuuluvad neile, ja ainult neile, keda puudutab aja kulg, kellel pole mitte üksnes olevik, vaid ka tulevik, ja kes suudavad tõusta või langeda kuulsusrikkast või häbiväärsest minevikust. Liikumist, seda visuaalsete kunstide probleemi, saab tõeliselt teostada ainult kirjanduses. Just kirjandus näitab meile keha kogu selle väleduses ja hinge selle rahutuses.
ERNEST: Jah, ma saan nüüd aru, mida sa mõtled. Kuid mida kõrgemale sa asetad loovkunstniku, seda madalamale asetub kindlasti kriitik.
GILBERT: Miks nii?
ERNEST: Sest parim, mida ta meile anda saab, on üksnes kõlava muusika kaja, selgete piirjoontega kogu hägune vari. Võib-olla on elu tõesti kaos, nagu sa mulle kinnitad, ning selle märtrisurmad on alatud ja kangelaslikkuses pole midagi õilsat ning kirjanduse funktsioon on luua tegelikkuse toormaterjalist uus maailm, mis on imelisem, kestvam ja tõelisem kui maailm, mida vaatavad tavalise inimese silmad ja mille kaudu tavalised inimloomused oma täiust otsivad. Kui aga see uus maailm on suure kunstniku vaimu ja puudutusega loodud, siis on see nii täielik ja täiuslik, et kindlasti ei jää kriitikule enam midagi teha. Ma mõistan nüüd täielikult ja olen ka tõesti valmis möönma, et mingist asjast rääkida on tõesti palju raskem kui seda teha. Mulle tundub aga, et see kindel ja mõistlik elutarkus, mis mõjub tõepoolest tunnetele väga lohutavalt ja mille peaksid võtma oma motoks kõik kirjandusakadeemiad terves maailmas, kehtib üksnes suhete kohta, mis on kunsti ja elu vahel, aga mitte suhete kohta, mis võivad olla kunsti ja kriitika vahel.
GILBERT: Aga muidugi on kriitika ise kunst. Ja samamoodi, nagu kunstiloome tähendab kriitikavõime rakendamist ning ei saa ilma selleta öeldavasti üldse eksisteerida, on ka kriitika loov selle sõna kõige ülevamas tähenduses. Kriitika on tegelikult ühtaegu nii loov kui ka iseseisev.
ERNEST: Iseseisev?
GILBERT: Jah, iseseisev. Kriitikat ei tohi sugugi rohkem mingi jäljendamise või sarnasuse madala standardi kohaselt hinnata kui luuletaja või skulptori tööd. Kriitikul on arvustatava kunstiteosega samasugune suhe, nagu on kunstnikul nähtava vormi- ja värvimaailmaga või nähtamatu kire- ja mõttemaailmaga. Tal ei ole oma kunsti täiuseni viimiseks isegi parimaid materjale vaja. Tema eesmärgiks kõlbab mis tahes. Ja nii nagu Gustave Flaubert oli võimeline looma Roueni-lähedase Yonville-l’Abbaye viletsa aleviku maa-arsti naise räpastest ja sentimentaalsetest armulugudest klassika ja stiili meistriteose, võib ka tõeline kriitik luua selleaastasest Kuningliku Akadeemia näituse töödest või ka ükskõik millise aasta Kuningliku Akadeemia näituse töödest, härra Lewis Morrise luuletustest, härra Ohnet’ romaanidest või härra Henry Arthur Jonesi näidenditest teose, mis on oma ilus ja vaistlikus intellektuaalses elegantsis veatu, kui talle teeb rõõmu oma mõttetöö selline rakendamine või raiskamine. Miks mitte? Igavus on hiilgavale mõistusele alati vastupandamatu kiusatus ning rumalus on see igavene Bestia Trionfans, mis kutsub tarkuse tema koopast välja. Mida tähendab ainestik nii loovale kunstnikule nagu kriitik? Ei rohkem ega vähem kui see tähendab romaanikirjanikule ja maalikunstnikule. Nagu nemad, nii võib ka tema kõikjalt ajendeid leida. Aine käsitlus on proovikivi. Pole olemas midagi, milles ei peituks vihje või väljakutse.
ERNEST: Aga kas kriitika on tõesti loov kunst?
GILBERT: Miks see ei peaks olema? Kriitika töötab materjaliga ning annab sellele vormi, mis on ühtaegu uus ja nauditav. Mida rohkemat on võimalik öelda luule kohta? Ma nimetaksin kriitikat isegi loominguks loomingu sees. Sest niisamuti nagu suured kunstnikud Homerosest ja Aischylosest Shakespeare’i ja Keatsini ei ammutanud oma ainestikku otse elust, vaid otsisid seda müüdist, legendist ja rahvapärimusest, tegeleb ka kriitik materjaliga, mille teised on tema jaoks niiöelda puhastanud ning millele on juba lisatud kujutlusvõime abil kuju ja värvi. Ei, veel enam, ma ütleksin, et kõrgeim kriitika, mis on isikliku mulje puhtaim vorm, on omal kombel loovam kui looming, see viitab kõige vähemal määral välistele normidele ja on tegelikult iseenda olemasolu õigustus, nagu kreeklased seda väljendaksid, ning eesmärk iseendas ja iseendale. Kindlasti ei kammitse seda kunagi mingid tõepärasuse kütked. Seda ei mõjuta kunagi madalad tõenäosuse kaalutlused, need argpükslikud vastutulekud koduse või avaliku elu tüütule rutiinile. Ilukirjanduses võib faktid appi võtta. Kuid hingel pole kellegi poole pöörduda.
ERNEST: Hingel?
GILBERT: Jah, hingel. Just see ongi kõige kõrgem kriitika tegelikult – omaenda hinge ülestähendus. See on huvitavam kui ajalugu, sest see tegeleb lihtsalt iseendaga. See on nauditavam kui filosoofia, sest selle aine on konkreetne ja mitte abstraktne, reaalne, mitte ähmane. See on ainus tsiviliseeritud autobiograafia vorm, sest see ei tegele mitte sündmustega, vaid inimese elu mõtetega, mitte elu juhuslike tegude ja olukordadega, vaid hingeliste meeleolude ja meele fantaasiaküllaste kirgedega. Mind lõbustab alati nende meie aja kirjanike ja kunstnike narr edevus, kes näivad kujutlevat, et kriitiku esmane funktsioon on nende teisejärgulisest teosest lobiseda. Parimal juhul saab enamiku moodsa loomingu kohta öelda, et see on ainult natuke vähem labane kui tegelikkus, ning nõnda eelistabki kriitik oma peene eristamistajuga ja hõrgu rafineerituse kindla vaistuga vaadata hõbepeeglisse või läbi kootud loori ning pöörata pilk kõrvale tegeliku elu kaoselt ja lärmilt, olgu peegel pealegi plekiline ja loor rebenenud. Tema ainus eesmärk on omaenda muljete kirjapanemine. Tema jaoks maalitaksegi pilte, kirjutatakse raamatuid ja tahutakse marmor kujuks.
ERNEST: Mulle näib, nagu oleksin ma kuulnud ka üht teistsugust kriitika teooriat.
GILBERT: Jah, see, kelle kaunist mälestust me kõik austame ja kelle vilepill kunagi ahvatles Proserpina tema Sitsiilia väljadelt ja ei pannud neid valgeid jalgu ilmaasjata liigutama Cumnori nurmenukke, olevat öelnud, et kriitika peamine eesmärk on näha objekti sellisena, nagu see tegelikult on. See on aga väga tõsine viga ning nõnda jääb märkamata kriitika kõige täiuslikum vorm, mis on oma põhiolemuselt täiesti subjektiivne ning püüab ilmutada omaenda saladust, mitte aga kellegi teise saladust. Sest kõrgeim kriitika käsitleb kunsti mitte ekspressiivsena, vaid puhtakujuliselt impressiivsena.
ERNEST: Aga kas see on tõesti nii?
GILBERT: Muidugi on. Kes hoolib sellest, kas härra Ruskini seisukohad Turneri suhtes on usaldusväärsed või ei? Mis tähtsust sel on? Tema võimas ja suursugune proosa, nii kirglik ja tulekarva oma üllas kõneosavuses,