Jüriöö. Enn Kippel
Читать онлайн книгу.
veel elab ja liigub, ei taha me enam sakslaste sõna kuulda!
Nõnda tõotati vastastikku ning pakuti üksteisele külalisleiba. Palju mehi ruttas aga kaevude juurde, et kustutada jahu.
Kui siis mehed olid söönud ja pisut puhates leiba luusse lasknud, hakkasid nad muutuma kärsituks, et miks ei asuta teele. Kuid teeleasumisega tahtsid ülikad siiski seni veel viivitada, kuni ka Rapla ja Juuru mehed on Hagerisse pärale jõudnud. Et aga mehed muutusid seepärast üha kärsitumaks ning et seni polnud ju veel õieti ühtki vanemat valitud, kes kõigi tahtmisi oleks ühendanud, siis osa neist kinnitaski oma vööpaelu, et asuda Rävälä poole teele. Nähes seda ratsutas aga Neljusepoeg Leino nende juurde ning hakkas kõnelema nõnda:
– Oodake, mehed, ärge hakake oma väge jälle koost lõhkuma, et pärast siis võidaks hakata neid üksikult lööma. Kui meie nüüd Rapla ja Juuru omasid ei oota, siis võidakse tagant järele tulles lüüa neile selga, kuna aga kõigi koos olles ei söanda keegi meisse puutuda. Pealegi on nende sõnatoojad siia pärale jõudnud ning ütlevad, et sealtpoolt ollakse juba teel.
Säärased manitsevad sõnad tõid meestele aru tagasi ning nad olidki ootamisega nõus. Istudes trobikonniti igas paigas ümber kiriku rusude, nurmedel ja külaõuedes, kuulasid nad torupillide hüürgamist või laulsid ning leelutasid neile kaasa. Isegi palju naisi, emasid ja tütreid oli nüüd tulnud oma mehi, poegi, isasid ja vendi saatma või neile teemoona tooma. Kõik nad õhutasid nüüd omakseid, et need oleksid sõdimises vaprad ega tunneks muret kodude pärast. Aga samuti laulsid ning leelutasid nad koos meestega vanu sõjalaule, mida nüüd unustusest jällegi välja toodi.
Ratsutades oma varesekarva hobusel selles määratu suures talupoegade laagris ringi, tundis Iku kahtluste rõhuvat paina. Need olid otsegu mustad kaarnad, mille eest ta ei leidnud kuskiltki varju. Olgugi et kogu selles ootamatult pealehakanud mässus ei teadnud ta midagi laita, aimas ta oma südames siiski, et kõigest sellest ei tule midagi head. Muidugi, ta vihkas sääraseid rumalaid kahtlusi, vihkas nende pärast ka iseennast. Aga ta aimas sedagi, et kogu see südamemure ja rahutus on temas tekkinud ainult tütre kadumise pärast ja et õieti see polegi rahutus, vaid ainult lein, mis nüüd ta südant vaevab. Pärast oma rahva kokkuajamist oli ta kohe rutanud siia, Hagerisse, lootuses, et vabastab ta Erasmus von Hahnensporni meelevalla alt. Kuid nagu Neljusepoeg Leino ise oma suu läbi talle kinnitas, polevat ta peale mõne sulase ja ümmardaja mitte kedagi enam lossist leidnud. Oleks tal vähemalt õnnestunud tabada Hahnensporni noort abielunaist, siis tema vastu oleks ta suutnud oma tütre ikkagi välja lunastada. Kuid sedagi ei juhtunud ja nüüd ei jäänud tal enam muud üle kui uskuda, et tema tegude pärast peab ta tütar Ulvi raske kannatuse läbi surema. Ja siis on ka lõppemas ning täiesti otsa saamas ta sugu – tema on viimne.
Lastes hobusel aeglast sammu astuda kuulatas Iku aeg-ajalt, kuidas meeste torupillid ja sikusarved aina hüürgasid. Aga samuti jäi ta vahel kuulatama ka sõjalaule, mida nüüd ühtepuhku ka juurde sepitseti ning leelutati. Nõnda edasi ratsutades ning oma kahtlustega kembeldes tuli Iku ringiga tagasi oma rahva juurde ning, hüpanud sadulast, istus Henrikupoeg Vaido kõrvale.
– Isand, küsis talt Vaido, – oled sa juba saanud oma tütre viijate jälile?
– Ei, pomises Iku oma nahkset ning rauaga vitsutatud kiivrit peast võttes. – Susi jätab ka jälje järele, kuid saksa rüütel mitte…
– Siis sinugi tütar on soekarjas, nõndasama nagu minu Ellu, keda kogu talv Nissis kinni peeti ning narriti! ohkas Metsupoeg Kaano. Kuuldes seda tõmbusid Iku kulmud kibestunult kurdu ning ta lausus rusikaid kokku surudes:
– Ennem ta siis olgu juba surnud, kui et säärane teotus peaks minu pealaele langema!
– Tõsi, Leenaripoeg Iku, et teotus on kibedam kui surm, ja seepärast ei soovi minagi oma tütrele enam muud kui surma! ütles Kaano.
– Ei, Metsupoeg Kaano, miks peaksid sa soovima talle surma, kui oled lubanud ta mulle naiseks! sõnas Vaido äkki vahele,
– See oli mullu suvel… enne tema mõisaviimist…
– Olgugi… aga kas sa siis niikaua oma sõna enam ei peagi?
– Kuidas ei pea sõna, ja Kaano laotas käsi, – ega siis sina ei taha teda nüüd enam kosida!
– Oma sõnast ei ole ma taganenud!
– Aga Vaido, ära unusta, et ta on teotatud tüdruk, kelle ihu sees on hakanud idanema võõras tõug! hüüdis Metsupoeg Kaano, sattudes nõnda suurde meeleärevusse, et ta oma käed pea kohale püsti ajas.
– Ma ootan… ootan, kuni ta ihu sellest hirmsast roojusest jällegi puhtaks saab, siis kosin ta enesele naiseks!
– Oh Vaido, on neitsikesigi sul valida, miks pead sa siis kosima ühe ärateotatud tüdruku! lausus Kaano kibedalt.
Äkki kostis laagri teisest servast kisa ja karjumist, mis kord-korralt ikka suuremaks paisus. Sinna ilmus nüüd paar ratsasulast, kes olid käinud ümberkaudsetes külades mehi kokku ajamas. Teel olid nad tabanud ühe saksa soost rüütli, kes kandis veel praegugi toredaid rõivaid, mis aga nüüd olid määrdunud ning mitmest paigast rebenenud. Ta oli kaelapidi köidetud ühe sulase sadula külge ning oli kogu aja pidanud ta hobuse kõrval sörkima. Kui ta nüüd laagrisse toodi, siis oli ta näost nõnda heitunud, et ei suutnud sõnagi lausuda. Kuna laagris oli parajasti mitmest maailmakaarest rahvas koos, siis tunti ta õige peagi – oli Kohila mõisa saksa soost lääniisanda poeg. Kui temalt aga hakati järele pärima ta vanemate ja vendade asupaiga üle, siis raputas ta ainult pead ning ajas suust üsna segaseid sõnu.
– Silmus kaela ja oksa, et see pöörane tõug maa pealt väheneks! hüüdsid mehed ja hakkasid vangistatud rüütlipoega üksiku tamme alla lohistama.
– Vater, Mutter, nad ei teagi, kus ma pean surema! kisendas see noor rüütel ning püüdis viimses hädas olles silmusest lahti rabelda.
Kuid ei – verega oli see võõras tõug oma õigused siin saanud ja verega pidi ta nad jällegi käest andma. Ja silmusnöör heideti üle tammeoksa ning surmalemääratu vinnati üles. Kui aga viimne korin ja kramplikud tõmblused olid kadunud tal ihust ning surm selle pikaks venitas, siis vaibus meeste kisa, ning olles jälle ühe ohvri lisaks saanud, läksid nad vaikides eemale.
Sääraseid hukkamisi ei tahtnud Iku kunagi pealt vaadata, kuid ta ei saanud seepärast süüdistada ka rahvast, kes ainult sel kombel võis võõrastest ning ülekohtustest maaisandatest vabaneda. Ainult siis, kui mehed hukkamistel kippusid tooreks minema ning tahtsid oma ohvritele valmistada ühtlasi ka piinarikast surma, astus ta alati aruka sõnaga vahele.
Ja siis – ei läinudki enam kuigi palju aega, kui lõuna poolt hakkas õige kaugelt juba kostma kisa, laulu, torupillide vägevat jõrinat ja sikusarve huikamisi, – tulid Rapla ja Juuru mehed. Kõige ees tulid ratsastatud talupojad, liikuda kahel pool maanteed, kuna nende vahel ja taga sammusid jalamehed, kelle vikatid ja kirveterad päikese paistel särasid. Kõigi nende ees aga veeti kõrgete ratastega vankrit, millel istus üksik talupoeg, punasekirju mantel seljas ja lai kahe teraga lahtine mõõk lapiti põlvedel. Kahel pool vankrit ta kõrval jooksid aga mehed sikusarvedega, mida nad kogu aja puhusid.
Säärase määratu pika rongkäigu lähenedes koondusid mehed oma laagritest kõik maantee äärde kokku ning hüüdsid hõisates ja naerdes:
– Ennäe, väge tuleb meil aina juurde!
– Tuleb väge ja rammu neh, vastati. – Aga miks siis teie siin Hageris lasete leiba luusse ega liigu ka Rävälä poole edasi?
– Ootasime teid. Aga keda te seal vankril eneste ees nõnda suure auga veate?
– Oo, see on Tõnni Jaak. Tema lõi omaenda käega kaksteistkümmend sakslast maha, kolm heitis tulle ja neli naelutas risti; ta on vägev mees, ja seepärast valisime ta enestele sõjavanemaks. Näete, tal on purpurikirju mantelgi seljas, ja see ei ole muud kui puha sakste veri.
– On tõsi, ja isegi kuldse vööga olete teda ehtinud…
– Seda on ta ka väärt.
Tulijate