Meelis. Enn Kippel
Читать онлайн книгу.
nüüd, kus rahvas on ümberringi otsa saamas, ära kurda üksnes oma poja pärast, vaid nuta siis juba nende kõikide eest!” lausub Lembitu järsult ning ruttab kantsi teisele servale.
Kui siis raudrüütlid olid lagendikule mitmed oma telgid üles seadnud, tuli nende leerist kümmekond meest veelgi lähemale ning vasemat kätt puusale pannes tõstsid nad parema käega punasest vasest taotud pasunad suu juurde ning hakkasid neist puhuma. See oli võigas ning kole jõrin, mis nende pasunate kõridest kostis.
Kui pasunapuhujad oma vasksed torud suu juurest ära võtsid, tuli linnusele veelgi lähemale üksik preester, kel oli seljas tumepruun laiade käistega ülerüü ja peas laiaäärne viltmüts. Teinud enese kohal ristimärgi, hüüdis ta paremat kätt taeva poole tõstes:
“Eks ole see sina, autu ja võlts Lembitu, kes oma sõgedas meeles meile veelgi vastu paneb!”
“Kuidas julgeb säärane mees nimetada minu isa autuks!” hüüdis Meelis seda kuuldes ja vihapisaraid tungis talle silma. “Minu isa on üle kihelkonna kõige ausam – tema juurde käiakse õigust otsimas!”
“Tasa, Meelis, tasa,” manitses teda nüüd Ivo, “las see sõge mees räägib, mis ta tahab!” Märgates aga siis, et Meelis oli pistnud kivi lingutuppe ning hakkab seda hööritama, haaras ta tal käest kinni ning küsis ärevalt:
“Poiss, mis sa tahad teha?”
Kuid talle oli küsimatagi selge, mida Meelis oli nõuks võtnud, ning seepärast ta lisas noomides:
“Meelis, pea meeles, et ta on tulnud saadikuna linnuse alla… saadikuile ei tehta aga kunagi häda!”
“Lembitu ja teie kõik, kes te praegu selles linnuses varjul olete,” jätkas preester, “vaadake ise meie otsatut hulka ja vägevust, juba seegi peaks teile hirmu peale ajama!”
“Laula, laula papp!” naersid mehed linnuseserval.
“Meie ei lahku siit paigast enne, kui te oma linnuseväravad meie ees avate!” kinnitas preester. “Kui aga sina, Lembitu, lased seda alandliku südamega teha, siis kingime teile kõigile ja ka sinule elu, kui aga julged vastu panna, siis meie ei halasta…!”
Mehed kuulasid vaikides, Lembitu aga, kelle kulmud olid meelepahast kokku tõmbunud, hüüdis preestri poole:
“Ei mina ega mu rahvas ole teile paha teinud. Miks tulete siis oma rautatud hobustega tallama meie põlde ning kahjutulega hävitama meie külasid?”
“Teeme seda sellepärast, et sa oled pime pagan ega lase ennast ristida!” kisendas preester. “Nüüd aga ütlen ma sulle selle ristiväe eesotsas seistes: lase ennast ja oma rahvast ristiveega kasta. Ning et sa ka edaspidi meie vastu truu oled ega loputa ristimist eneselt jällegi maha, siis anna oma poeg meile pandiks!”
“Vaiki, sa alatu mees!” hüüdis seepeale Lembitu kibedalt. “Mis õigusega tuled sina tahtma minult poega, kellele mina olen elu andnud! Mina hoian teda enam kui iseennast, ja kui tulevikus ei ole enam mind, siis asub ta minu asemel maleva etteotsa ning võitleb teiega.”
“Lembitu,” hüüdis preester ja tõstis otsekui manitsuseks sõrme, “ära unusta, et sõdagi on ainult õnnekatsumine ja et selle verine liisk võib ühele või teisele poole langeda, lõplik võit jääb aga ikkagi sellele, kes usub elavat Kristust!”
“Preester, sa sööd omaenda sõnu. Sina, kes sa kuulutad elavat Kristust, räägid ühtaegu ka verisest õnnekatsumisest!”
“Lembitu, ära keeruta kavalaid sõnu, vaid lase väravad avada, anna ristivanne ja oma poeg…!”
“Ei, oma poega ma ei anna! Pigem juba surman ta omaenda käega, kui et luban teil oma kavalate väärõpetustega ta mõistust segi ajada ning panna vihkama oma isa, ema ja kogu suguhõimu!”
“Ma olen rääkinud,” ütles nüüd preester oma kinnastatud käega ristimärki tehes ja tõmbas siis oma laiad mantlihõlmad koomale. “Meie sõjavägi ongi juba ootamisest kärsitu ja tapluse järele näljane – ta alustab kohe kallaletungi!”
Jällegi tõsteti lipukestega ehitud kuuekandilised pasunad huultele, ning nende koerapeakujulistest otstest puhuti välja võigast jõrinat, märgiks, et läbirääkimised on lõppenud.
Nüüd hakkas aga ristirüütlite laager kihama otsekui vaablaste pesa: mehed jooksid seal oma raudrüü kolisedes ringi, kostsid valjud käsuhüüded, mitmes paigas seati harkjalgadele kiviheitekatapulte ja voorivankritelt toodi piiramistornide üksikuid osi, mida hakati kokku naelutama. Ratsahobused köideti aga mitme kaupa kokku ning viidi kaugemale, sest linnuse ründamisel polnud neist mingit kasu. Laagri keskpaika püstitati suur ning nägus telk, mille harjale pandi lipp lehvima. Ordumeister ise, üleni rauaga kaetud, istus aga kogu aja oma mustal hobusel ning jälgis sulaste ja sõjameeste ettevalmistusi lahinguks. Isegi ta nägu oli kaetud raudkiivriga, mille vaatepilude vahelt võis näha ainult ta vilkuvaid silmi. Ordumeistri kõrval seisis aga rüütlivendade preester Otu, kes andis talle Lembituga peetud läbirääkimise üle aru.
Lõpuks, kui rüütlite laagris olid ettevalmistused tormijooksuks tehtud, anti pasunahelidega kallaletungiks märku. Kohe seejärel tõstsid jalameesteks muutunud rüütlid oma rasked pronksist ja rauast pikergused kilbid pea kohale ning hakkasid mööda linnusevalli nõlvakuid üles ronima.
“Oo, Gott, Gott mit uns!” karjusid nad seejuures oma võõras murrakus ja püüdsid linnusetarale ikka lähemale rühkida.
Ühtlasi püüdsid nad kogu aja varjata end kilpidega, mille pihta kivid aina kolisesid, kui neid ülalt pilluti. Mitmes paigas ajasid nad ka tormiredeleid püsti ning püüdsid nende varal üles pihttara servale ronida. Aga samuti pildusid nad pikkade köite otsa kinnitatud raudkonkse linnuse ülemisele servale, et nende kinni jäädes hakata end köisi mööda üles vinnama. Kuid redelid murdusid allaveerevate kivimürakate all ragisedes kokku, või siis jällegi tõugati need lihtsalt ümber, kuna köied raiuti pooleks. Nõnda suurelt kõrguselt alla langedes said paljud rüütlid oma raudkooriku sees tõsiselt häda või koguni otsa. Osa Sakala mehi oli aga ülal tarapealsel heitnud kõrvale oma mõõgad ning haaranud pihku pikad puuhargid. Nendega olid nad nüüd hakkamas ja niipea kui mõni rautatud rüütlipea valliserva tagant nähtavale ilmus, võeti see kohe harkide vahele ning tõugati kolinal alla.
Kuid kõigest hoolimata muutus rüütlite kallalekippumine üha ägedamaks, sest neid oli otsatu palju, nii et mahalöödute asemel tormasid ikka uued hulgad peale. Lembitu vend, nimega Õnnepäeva, kes samuti oli sõdimisel väga vapper, oli oma mõõga ühe rüütli raudrüü servade vahel pooleks murdnud. Kuid seepärast ei tõmbunud ta teiste seast veel tagasi, vaid, haaranud pihku rautatud puunuia ehk kärbi, jagas hoope sellega. Seejuures märkas ta oma rõõmuks, et kärp on veel koguni palju tublim relv, sest seal, kus mõõgatera rauda puudutades kõverdus, lõi kärp raudrüü koguni mõlki.
Ägedast kähmlemisest olid kõigil Lehola meestel silmnäod üleni higised, mille mahapühkimiseks ei olnud aga neist kellelgi mahti. Ja siis, kui jultunud vaenlane ikka ägedamalt peale rõhus ning tahtis juba oma lipu üles Lehola vallile lehvima panna, võttis Lembitu alla linnuseõuele hüüda:
“Kuum vesi ja tõrvakatlad üles vallile tuua!”
Seda kuuldes tõstsid sulased katlad tulelt ning vinnasid need kähku üles. Selleks oli ka just viimane aeg, sest ühes paigas oli ordurüütleid üsna tihedalt ja paksult juba üles ronimas. Nüüd aga valati mitmed katlatäied tulist vett ja kuuma tõrva neile kaela, nii et nad tõmbusid valjusti röökides ja silmnägu kaapides omade sekka tagasi.
Muidugi, kuum ning tuline tõrv, tungides nende raudrüü liigendite ja peakatte vaatepilude vahelt sisse, tegi neile tõelist põrgupiina. Kuid Lembitul oli see ka viimseks hädaabinõuks, et kaitsta oma rahvast, perekonda ja vara võõraste kallalekippujate eest.
Tõmbunud siis linnusevallidelt pisut eemale, nii et neile ei saadud enam tõrva kaela valada, hakkasid rüütlid seda ägedamini lennutama Lehola kantsi oma teravaotsalisi ning raudkidadega nooli, tehes nendega linnusekaitsjaile üsna palju häda. Seepeale vastasid ka Lembitu mehed noolterahega, nii et neid