Nõiakeerus. Novell Tallinna elust. Johannes Üksi
Читать онлайн книгу.
kinni.
„Noh, pojad, läheme wäheks ka kaupmehe-saksa waatama. Ega’s loomad seeaeg kuhugi lähe.“
Tõnu ja Jaan sidusid heinamärsid aiste otsa. Siis astusid nad hoowiwärawast sisse, sest poe uks oli weel kinni. Üle hoowi, otse wärawate kohal, oli pikk katusealune; sinna alla olid paar-kolm maameste wankert asetatud. Uniste nägudega mehed rakendasid hobuseid ette.
„Tere, tere!“ terwitas Tõnu.
„Jumalaime!“ wastati lühidalt.
„Kas ka kuiwawa ajaga wäljas?“ päris Tõnu wäikselt kamsolis wanamehelt, kes wankris istudes noore tüdukukesega hommikueinet – peenikest leiba, räimi ja külmi kartuleid – wõttis, kuna nad kordamööda lähkrist piima peale rüüpasid.
„Jah jah!“ wastas wanamees sõbralikult. „Ajasin wälja jah! näe, heinateoga sain walmis – paljukse mul teda ongi, paar tiinu – ja rukis tahab weel mõned päewad walmida… Tõin wõid ja mune… kas kaugelt, wõi…?“
Meeste wahel algas jutt, misajal Jaan ja Hans hoowis ümber nuuskisid. Ühest wihmatõrrest leidsid nad surnud nahkhiire, kes üleni tõrwane oli. See wõitis kõik nende tähelepanemise, kuni Tõnu nad wiimaks tuppa kutsus. Lahke, jutukas kaupmees mõõtis nendele Tõnu tellimise peale suured tükid liha ja sepikut ja tegi kaks pudelit kwassi lahti; sel ajal awas kaupmehe sulane ka poeuksed.
Kui liha ja kwass kõhus warjul olid, ostis Tõnu poistele weel „niki-näkkisid“; lahke kaupmees andis Tõnule wana tuttawa poolest jämeda sigari, mille see suure heameelega tossama pani. Siis läksid nad kõige lõbusamas meeleolus edasi.
Tõnismäest üles minnes kuulsid poisid äkiste kõlinat, millel mõisa lõunale kutsuwa kella kõlaga sarnadust oli. Suur oli aga nende imstus, kui eemalt üksik raudtee-wagun, mida wilets hobusekronu wedas, neile wastu wuras. Waguni eespool otsas seisis wasknööpidega mees, kes hobust tihtilugu piitsaga plaksis.
„Isa, mis see on?“ ruttas Hans küsima.
„See on konka,“ wastas Tõnu. „Selle peal sõitmine maksab wiis kopikat. Oota poja, kui palgid müüdud ja hobused uluall, siis sõidame sellesamaga tädi juure. Siis läheme ka Kadrintali, näete merd ja laewu.“
Nad jõudsid heina- ja palgi-turule, kus juba mitmed koormad ees olid. Tõnu ja teiste koormaomanikkude wahel tekkis warsti sõbralik jutuajamine.
Poisid waatasid ümber. Otse üle turu walgendas kirik, mis oma torni kõrgele üle puude latwade sirutas. Kiriku ümber oli mitmeharuline puiestee, mida laialadwalised kastanid ümbritsesid. Pahemat kätt paistis teine, kahe torniga kirik ja jälle puiestee; sealt läks ka maantee järsult mäe otsa. Jalakäijate jaoks olid laiad kiwitrepid, mille mõlemal pool ääres suures imelikud (nagu mõisa pere theemasin, – wõrdles Jaan) kiwiriistad ilutsesid. Edasi läks lai, uhke uulits, mille algul mõned woorimehed seisid.
Poistel tuli kange tahtmine mitmeid asju, iseäranis kiwitreppi, lähemalt waadata.
„Onu, kas sa ei lubaks meid natukeseks siia ligidale käima minna?“ palus Jaan.
Tõnu lubas, kuid hoiatas, et nad mitte wäga kaugele ei läheks ja ära ei eksiks.
Poisid jooksid wõidu treppide juurde. Wähe aega imetlesid nad iseäralisi kiwinõusid, siis pööras mühinal möödasõitew mootorratas nende tähelepanemise oma peale, mis paarkümmend sammu nendest eemal kõrge kiwimaja ees seisma jäi. Poisid jooksid seda waatama. Selle järele kütkestas nende pilkusid suure klaasruudu taga seisew päkapiku-mees, kes muhedal naerul kahte suurt pudelit kaenlas hoidis; jalge ees oli tal terwe wirn teisi pudeleid. Siis jooksid nad üle uulitsa, kus akna peal wahast kujud just kui elusad, toredad riided seljas, seisid. Nõnda sammusid nad edasi, waadeldes, imetledes ja arutades.
Linnas läks aegajalt ikka elawamaks. Woorimehed kihutasid – poiste arwates tuhatnelja – edasi-tagasi ja mitugi korda pidid poisid üle uulitsa jookstes surmahirmus nende eest kõrwale põikama. Uhked saksad kõndisid, ruttasid läbisegamini.
Kui poisid wiimaks tagasimineku peale hakkasid mõtlema, said nad aru, et ära olid eksinud. Usu peale sammusid nad aga edasi, lootes niiwiisi palgiturule wälja jõuda.
Nõnda sattusid nad wiimaks kuhugile raudtee äärde, kus wedurid edasi-tagasi sõitsid ja hulk inimesi ülemineku-koha lahtitegemist ootasid.
Jaan ja Hans wahtisid kohkunult üksteise otsa. Nad olid hoopis eksinud. Ümber waadates nägid nad oma seljataga suurt rohuplatsi, kus kari poissa jooksis. Nad läksid sinnapoole.
Jaani ja Hanssu nähes hüüdis üks suurematest poistest:
„Poisid, waadake, kus maamatsid on! Waadake maamatsa!“
„Kas te ei teaks juhatada, kus palgiturg on?“ küsis Jaan kohmetult.
„Mis? Mis on?“ hüüdis üks wähem, tatise nina ja lõhkise pluusega poiss, kellel suur walge pall käes oli, ligi jookstes.
„Mats küsib, kus palgiturg on! Poisid, juhatage palgiturgu!“
Jõnglased kogusid kõik hunnikusse maa „imeloomi“ waatama.
„Palju säärikud maksawad?“ küsis üks punase mütsi ja walge kraega uhke poiss, Jaanile kepiga wastu jalga lüües.
„Kas te siis ei tea, kus palgiturg on?“ küsis Jaan uuesti, waewaga oma pahameelt alla suruda püüdes.
„Sa ütle enne, palju säärikud maksawad!“ kärkis poiss kepiga jaani nina all wehkides.
„Mine metsa!“ ütles nüüd Jaan päris pahaselt. „Tule, Hans, oskame ise üles otsida.!“
Kuid uulitsajõnglased ei tahtnud nõnda lühikese naljaga leppida.
„Poisid, mats saatis meid metsa! Kas jätame! Anname matsidele kiwa!“ kisendas üks.
„Anname kiwa, anname kiwa!“ kordasid kõik ja hakkasid kiwa korjama.
Jaan ja Hans, nähes, et asi kirjuks ähwardab minna, pistsid jooksu. Nendele järele lendasid mõned kiwid, mis aga õnneks ei trehwanud.
„Mis on, poisid, kas linna nooredherrad kipuwad naha kallale?“ küsis sammu sõitew woorimees naerdes.
„Me ei teinud neile midagi, küsisime ainult, kus palgiturg on,“ ütles Jaan. „Kas te ehk wõiksite teed juhatada?..“
„Palgiturg? Oo, sinna on keeruline tee!“ ütles woorimees. „Wõite aasta läbi ümber kõmpida, enne kui sinna juhtute.“
Poisid waatasid kohkunult üksteise otsa. Hansul oli juba nutt kurgus.
„Kas teate, poisid,“ jatkas woorimees, „kui teil kakskümmend kopikat maksta on, siis wiin teid natukese ajaga sinna! Kakskümmend kopikat ja – uhti!“
Jaanil oli wiiskümmend kopikat, mille ta linnatulles Tõnu käest oli saanud – lubaga, et ta selle ükskõik mis asja peale wõib kulutada. Jaan maksis rõõmuga woorimehele nõutud summa; siis ronisid nad troskasse, woorimees naksutas keelega, lahutas ohje ja sõit läks…
Pehmes wedrutawas, kiiresti edasiwurawas troskas istudes oli poistel korraga iseäraline tundmus. Neile näis, nagu waataksid kõik wastutulejad ainult nende peale. Nad hoidsid oma pilgud hoolikalt jalgade peal, kuna nad nägudelt kuidagi häbelikku, muhelewat näeratust ära ei suutnud hoida.
Tõnu oli selle wahe peale oma palkidest juba lahti saanud. Lähedalt majaperemees, kellel parajasti ehitused käsil, ostis kõik turul olewad palgikoormad ära. Kui Tõnu palgid majaperemehe hoowi maha oli ladunud, tulid talle poisid meele. Ta sai aru, et nendega midagi oli juhtunud ja siunas ennast, et neid nii kergemeelselt hulkuma oli lubanud.
Murega waatas ta ümber, kui poissa korraga woorimehe peal oma poole nägi kihutawat.
Tõnu ajas silmad suureks.
„Tohoh, poisid, õige mul saksteks hakanud!“ ütles ta pool pahaselt, pool rõõmsalt, kadunuid jälle oma ees nähes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст