Veel sündimata, salapärasena,

      kesk aju säsi kuumenedes,

      ta äkki fosforiste toitudena

      lööb leegitsema värisedes.

      Ja puhkeb tulisena lõkatama,

      täis võimsa ilu loomisrõõmu,

      kui ümbrust sala tõrvas helendama

      kesk suitsvat, veretavat lõõmu.

      Ja, tiivuliseks sõnaks moonutuna,

      täis mehist kirge, sädemetes

      ta veereb esile ja võitmatuna

      siis süütab tule südametes.

      Kuis olid kaunid noorusrajad,

      mäed, kingud, murud, metsakajad!

      Ei eal unuma küll saa

      need ajad!

      Rand kuldne unistustega,

      mu kodumaa!

      Kui armas oli üksik palu,

      niit, männik, laas ja kauge salu

      ja vaikne hämar metsa tee,

      koivalu,

      mis kustus õhtul üle vee.

      Kuis unuks see!

      Täis õnne näitsid väinad, lahed,

      roo ääred, pangad, saarde vahed

      ja mere tuule kauged hood,

      nii mahed,

      ja vete valge, tüüned vood.

      Kui kallid nood I

      Oh kuldsed ajad, õnsad päevad,

      mis meele kustumata jäävad,

      või olgu muutusi, mis ka

      kõik näevad.

      Ei eal unustama saa,

      sind, noorusmaa!

      Kuis mäletan ma veelgi Lõpe kaunid randu

      ja aegu, millal silm neid esimest kord nägi!

      Veel nüüdgi tahaks nende iludele andu

      ja kuulda, kuida rannal kurdab vainukägi,

      ja näha sama vett ja tunda mere haiku;

      neist hoovab imeline nõidlik sala vägi!

      Mis hurmav tunne valdab, nähes vanu paiku

      ja väina, mere kääru, kauget maade viiru

      ja kuuldes viireste ja kajakate kaiku,

      kui siia jõuan lõpetades päevast tiiru.

      Ja sama värskus, sama vete laik ja sine

      ei lase pidada mind enam endisi kiiru.

      Nii kuida ammu mitu korda ennemine

      ma olin tulnud vana vaikist tutvat rada,

      mis saadab Leedu mäelt tee mulla roopaline

      Säält võisin vanu tutvid kohti tervitada:

      all metsa ladvul merd ja vaikist ranna talu

      ja noorusmälestusi lugemata sada.

      Kuis olime siin viitnud päivi püüdes kalu

      ja olnud öid ja kannatanud tuuled vilud!

      Mu süda tundis kahju, kaotuse valu.

      Ja vana põllu aid, kesk kive augud, pilud,

      viis kohe muistse rannakõrtsi ahevare;

      aidveeres hõitsid rukkililled, põllu ilud.

      Kuid teispool kõrtsi küündis lilleline kare,

      mis metsa pardani ja allikani laius.

      Maa alanes, merd varjas lepa võsa hare.

      Ei tea mis haldja käsi kord siit metsa raius?

      Sest teispool soont ja teisal, kivisaia ligi,

      taas tõusis kõrge, tume metsa piir ja laius.

      Vist sest et maa siin mäda raba, puid ei sigi.

      Eel viimaks pehme hülliv allikane veermaa

      ja mere valge, jahe tuul; see võtab higi,

      mis kuumus oli pannud mööda palgeid veerma.

      Pead käima mättaid mööda, piki vesiaidu

      ja päästma jalad, sammu ringi keerma.

      Siis näed taas kaugel sinetavat Kesse laidu.

      Ja tausad kilgutavad, kurtvad tildrid, viired,

      kui tahaks keegi nende pesi raidu;

      mil juhtud nende poole seadma sammud kiired.

      Nad hädas lendvad rahutumalt siia sinna

      ja täitvad halinaga roo ja ranna piired.

      Just nagu seaksid surmaks tuleriista vinna

      nad tõstvad hädakisa, lendvad, põgenevad.

      Kuis oleksgi neid tahtnud eksitama minna!

      Su ees on meri, väinad, lajud, ümber kevad,

      rooäärsed, käärud, lõukad, tutvad rajad,

      mis lõuna tüünes rahulikult unelevad

      ja tutvad neemed, külad, valgmad, vesiajad.

      Need loovad ilmsiks mälestused meelest läinud

      ja elustavad kauged unustatud ajad,

      ja päevad, mil neil rannul väikselt olid käinud,

      mil pühapäises selges tõstatatud tujus,

      ah lapselisel meelel, olid näkki näinud,

      roo ääres, päeva veerul, hõrnas kuldses ujus!

      Kuis olid kauged hooled, mured, valud, vaevad!