Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
see lõpu kogu valule. Nii lihtne. Oli vaja vaid veidi ettepoole kummarduda ja lahti lasta. Verity kössitas voolu kohal, higi tilkus ta näolt ja kadus voolu sisse pudenedes tillukeste aurupahvakutena. Ta pea oli langetatud, õlad liikusid raskete hingetõmmete rütmis üles-alla. Siis anus ta mind järsku vaevu kuuldavalt: „Tõmba mind tagasi.”
Tema sihikindlusele polnud mul jaksu vastu seista. Aga kui ma lisasin oma tahte tema omale ja me võitlesime üheskoos väe kohutava lummuse vastu, sai see kaalukeeleks. Ta suutis oma küünarvarred ja peod sellest kraamist vabaks tõmmata, kuigi tundus, nagu kisuks ta need välja kõvast kivist. Vägi lasi tal tõrksalt minna, ja kui Verity tagasi tuikus, tajusin hetkeks täielikult viivu, mida ta oli jaganud: see, mis seal voolas, oli maailmaga ühekssaamine, nagu üksainus sulnis noot, mis jääb kõlama igaveseks. See polnud laul inimkonnast, vaid palju iidsem ja vägevam laul hoomamatutest tasakaaludest ning puhtast olemisest. Oleks Verity sellele alistunud, oleks see lõpetanud kõik ta piinad.
Selle asemel ajas ta end vaarudes püsti ja pöördus voolust eemale. Ta hoidis käsi väljasirutatult enda ees, peod ülespidi, sõrmed kõverdatud kausikujuliseks nagu kerjates. Käte kuju polnud muutunud. Kuid nüüd hiilgasid käsivarred ja sõrmed hõbedaselt väest, mis oli tema ihusse imbunud ja sellega üheks saanud. Kui Verity hakkas jõest eemale sammuma samasuguse mõõdetud sihikindlusega, nagu ta oli sellele lähenenud, tundsin ma, et ta peod ja käsivarred kirvendasid justkui külmanäpistusest.
„Ma ei mõista,” ütlesin ma.
„Ma ei tahagi, et sa mõistaksid. Mitte veel.” Tajusin temas vastuolu. Taid leegitses temas nagu ääsituli uskumatu kuumusega, kuid ta keha jõust piisas vaevu edasikõndimiseks. Nüüd suutis ta vähimagi vaevata mind jõe tõmbe eest varjata. Aga omaenda keha liigutamine mööda rada nõudis lõivu nii ta ihult kui ka tahtelt. „Fitz. Tule minu juurde. Palun.” Seekord polnud see taiukäsklus, isegi mitte printsi käsk, vaid kõigest ühe mehe palve teisele. „Mul pole kildkonda, Fitz. Ainult sina. Kui kildkond, kelle Galen minu jaoks lõi, oleks olnud truu, oleks mul ehk rohkem usku sellesse, mida ma tegema pean. Kuid nad mitte ainult ei petnud mind, vaid otsivad ka võimalust mu alistamiseks. Nad nokivad mind nagu linnud surevat hirvepulli. Ma ei arva, et nende rünnakud suudaksid mu hävitada, kuid ma kardan, et need võivad mu nii nõrgaks teha, et ma ei saa hakkama. Või veel hullem: nad tõmbavad mu tähelepanu kõrvale ja saavutavad minu asemel edu. Me ei saa seda lubada, poiss. Sina ja mina oleme ainsad, kes seisavad nende ja nende triumfi vahel. Sina ja mina. Farseerid.”
Ma ei olnud seal mingis füüsilises mõttes. Ometi naeratas ta mulle ja tõstis ühe jubedalt helkiva käe mu põske paitama. Oli see liigutus ette kavatsetud? Ma ei tea. Jõnksatus oli niisama võimas, nagu oleks mõni sõdalane mulle kilbiga näkku virutanud. Aga mitte valujõnksatus. Teadlikkuse. Nagu päikesevalgus, mis tungib järsku pilvede vahelt läbi ja valgustab metsalagendikku. Kõik lõi järsku selgeks, ma nägin meie tegevuse varjatud põhjusi ja sihte ning mõistsin nägemuse valulise ehedusega, miks oli tarvis, et ma käiksin mulle määratud rada.
Siis oli see kõik kadunud ja ma kustusin pimedusse. Verity oli läinud ja mõistmine koos temaga. Aga üheainsa põgusa hetke olin ma silmanud selle täielikkust. Nüüd olin alles vaid mina, kuid minu mina oli nii pisitilluke, et see sai eksisteerida vaid juhul, kui ma sellest kogu jõuga kinni hoian. Ja seda ma tegin.
Maailma kauguselt kuulsin Starlingi hirmukarjatust: „Mis temaga lahti on?” Ja Chade vastas tõredalt: „Kõigest haigushoog, tal tuleb neid aeg-ajalt ette. Tema pea, Narr, hoia ta pead kinni või ta peksab oma ajud välja.” Tundsin kaugelt käsi, mis minust kinni haarasid ja mind ohjeldasid. Alistusin nende hoolele ja vajusin pimedusse. Toibusin veidikeseks mõni aeg hiljem. Mäletan sellest vähe. Narr kergitas mu õlgu ja aitas pead hoida, et saaksin juua tassist, mida murelik Chade mu huultel hoidis. Haldjakoore tuttav mõru maitse tõmbas mu suu krimpsu. Silmasin korraks Kettle’it, kes seisis minu kohal, suu hukkamõistvalt kokku surutud. Starling oli kaugemal, silmad suured nagu nurkaaetud loomal, ega suvatsenud mind puudutada. „See peaks teda toibutama,” kuulsin Chade’i sõnu, enne kui vajusin sügavasse unne.
Järgmisel hommikul tõusin lõhkuvast peast hoolimata varakult ja läksin saunamajja. Lipsasin välja nii vaikselt, et Narr ei ärganud, aga Öösilm tõusis ja libises varjuna kaasa.
Kuhu sa eelmisel öösel läksid? tahtis ta teada, aga mul polnud talle vastust. Hunt tajus, et ma ei soovi sellele mõelda. Ma lähen nüüd jahile, andis ta mulle salvavalt teada. Pärast seda soovitan sul ainult vett juua. Nõustusin alandlikult ja ta lahkus minust saunamaja uksel.
Sees valitses maast välja mullitava kuuma vee soolane lehk. Mäestikurahvas kogus vee suurtesse mahutitesse ja juhtis torude abil teistesse vannidesse edasi, nii et igaüks võis valida sellise kuumuse ja sügavuse, nagu oli talle meele järele. Küürisin end pesuvannis puhtaks, kastsin end seejärel nii kuuma vette, kui vähegi taluda suutsin, ja püüdsin mitte meenutada taiukõrvetust Verity käsivartel. Olin välja tulles punane nagu keedetud vähk. Saunaonni jahedamas otsas oli seintel mitu peeglit. Püüdsin habet ajades oma näo vaatamist vältida. See meenutas mulle liiga eredalt Verity oma. Kõhnus oli viimase nädala jooksul pisut taandunud, kuid valge juuksesalk mu laubal oli tagasi ja paistis veel selgemalt välja, kui juuksed sõdalasepatsi sidusin. Mind poleks üllatanud, kui oleksin näinud oma näol Verity käejälge või avastanud, et mu arm on kadunud ja nina jälle sirge, sest nii määratu oli olnud puudutuse vägi. Aga Regalilt saadud arm kerkis aurust punetaval näol kahkjalt esile. Miski polnud parandanud murtud nina. Viimase öö kohtumisest polnud jäänud ainsatki välist märki. Ikka ja jälle jõudsid mu mõtted tiiruga tagasi sellesse hetke, sellesse kõige puhtama väe puudutusse. Meenutasin seda kobamisi ja see peaaegu õnnestuski. Aga terviklikku kogemust nagu ka valu ja naudingut ei ole võimalik meenutada täielikult, sellest jääb ainult kahvatu mälestus. Teadsin, et olin kogenud midagi erakordset. Taidumise nauding, mille eest kõiki taiu kasutajaid hoiatatakse, oli kui tühine säde võrreldes selle teadmise, tundmise ja olemise tulevärgiga, mida olin eelmisel ööl viivuks jaganud.
See oli mind muutnud. Viha, mida olin hellitanud Kettrickeni ja Chade’i vastu, oli õõnsaks muutunud. Suutsin selle endas üles leida, kuid mitte endise jõuga tagasi tuua. Olin viivuks näinud mitte ainult oma last, vaid kogu olukorda kõigist võimalikest vaatenurkadest. Nende kavatsustes polnud kurjust, isegi mitte isekust. Nad uskusid selle kõlbelisusesse, mida nad teevad. Mina ei uskunud. Aga ma ei saanud enam täielikult eitada selle mõttekust, mille poole nad püüdlesid. See jättis minusse tunde, et mul pole hinge. Nad võtaksid mu lapse minu ja Molly käest ära. Ma võisin vihata küll seda, mida nad tegid, kuid ma ei suutnud oma viha neile koondada.
Raputasin pead ja tõin end tagasi olevasse. Vaatasin ennast peeglis ja pidasin aru, kuidas Kettricken mind näeb. Kas ta näeb endiselt noormeest, kes käis Verityl igal pool sabas ja teenis õukonnas tihti ka teda? Või vaatab ta mu armilist nägu ja mõtleb, et ta ei tunne mind, et seda Fitzi, keda tema tundis, pole enam olemas? Noh, nüüdseks ta juba teab, kuidas ma need armid sain. Minu kuninganna ei tohiks olla üllatunud. Ma lasen tal endal otsustada, kes nende märkide taga seisab.
Sundisin ennast rahulikuks ja pöördusin seljaga peegli poole. Vaatasin üle õla. Seljavigastuse keskpaik meenutas mulle ihusse uppunud punast meritähte. Nahk haava ümber oli pingul ja läikiv. Sirutasin õlgu ja jälgisin, kuidas nahk armi pingule kisub. Sirutasin mõõgakäe välja ja tundsin pisukest vastupanu. Noh, selle pärast pole mõtet muretseda. Tõmbasin särgi selga.
Läksin tagasi Narri hütti, et puhtad rõivad selga panna, ja leidsin oma üllatuseks, et ta oli riides ja valmis minuga kaasa tulema. Rõivad olid mu koikule valmis seatud: valge pehme, soe, villane laiade varrukatega särk ja paksud kootud villased tumedad püksid. Ja nendega sobiv lühike tume ülekuub. Ta ütles mulle, et Chade oli need toonud. Kõik oli väga lihtne ja argine.
„See sobib sulle,” märkis Narr. Ta ise kandis üsna samasugust villast rüüd nagu iga päev, kuid see oli tumesinine ning käistel ja palistusel olid tikandid. Rüü sarnanes rohkem mäestikurahva rõivastega. See rõhutas Narri kahvatust kaugelt enam, kui valge värv oli seda rõhutanud, ning ma märkasin selgemini kerget kollakaspruuni tooni, mis oli hakanud ta nahale, silmisse ja juustesse tekkima. Juuksed olid niisama pehmed ja lendlevad nagu ikka. Lahtiselt