Abistav õiglus. 1. osa. Ann Leckie
Читать онлайн книгу.
see oleks olnud tavaline hädaolukord, siis oleks olnud kõige mõistlikum lennumasinas abi tulekut oodata. Aga see polnud tavaline hädaolukord ja ma ei oodanud päästjaid.
Nad võisid tulla kohe, kui nende saatja teatas, et ma olen maandunud, ja olla valmis mõrvaks, aga nad võisid ka oodata. Rendifirmas oli teisigi sõidukeid, omanikul ei tekiks erilisi raskusi, kui ta oma sõiduki äratoomisega kas või mõned nädalad ootab. Nagu ta ise oli öelnud, ei üllataks see kedagi, kui võõramaalane lumes ära eksib.
Mul oli kaks võimalust. Võisin jääda siia, loota, et mul õnnestub varitseda neid, kes mind tapma ja röövima tulevad, ning nende transporti kasutada. Või siis võisin ma Seivardeni sõidukist välja tõmmata, koti õlale võtta ja kõndida. Koht, kuhu ma jõuda tahtsin, jäi umbes kuuekümne kilomeetri kaugusele kagusse. Vajaduse korral oleksin ma selle päevaga maha käinud, kui pinnas ja ilm – ja jääkuradid – lubanuks, aga olnuks suur vedamine, kui Seivarden oleks sellega ka kaks korda pikema ajaga hakkama saanud. Ning see valik oleks kasutu, kui omanik otsustab sõidukile enam-vähem kohe järele tulla. Samblavöödilisel lumel oleksid meie jäljed selgelt näha, neil tarvitseks ainult järgneda ja meile lõpp peale teha. Kaotaksin üllatusmomendi, mis mul oleks siis, kui ma end maandunud lennumasina juures peidaksin.
Ning oleks vedamine, kui ma oma sihtpunkti jõudes midagi leiaksin. Olin kulutanud nappidele juhtlõngadele järgnedes üheksateist aastat, nädalate ja kuude kaupa otsinud või oodanud, sekka praegusega sarnased hetked, mil edu või isegi elu sõltub mündiviske tulemusest. Seni oli mul vedanud. Mul polnud põhjust eeldada, et see nii jätkuks.
Radchaai oleks seda münti visanud. Või täpsemalt, tervet peotäit, tosinat kettakest, igaühel neist oma tähendus ja mõju, nende langemise seaduspära näitamas universumi kaarti niisugusena, nagu Amaat tahtis seda olevat. Asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, sest maailm on selline, nagu ta on. Või nagu radchaai ütleks: universum on jumalate kujuga. Amaat lõi valguse ja valguse loomine tõi paratamatult kaasa mittevalguse loomise, valgus ja pimedus paiskusid esile. See oli esimene emanatsioon, EntrepaBo; Valgus/Pimedus. Ülejäänud kolm järgnesid esimesele, mis oli nende eelduseks: EskVar (Alustamine/Lõpetamine), IssaInu (Liikumine/Paigalseis) ja VahnItr (Olemasolu/ Mitteolemasolu). Erinevalt jagatuna ja ühendatuna lõid need neli emanatsiooni universumi. Kõik, mis on, lähtub Amaatist.
Ka kõige väiksem, pealtnäha tähtsusetuim sündmus on osa keerukast tervikust ja mõistmine, miks üks konkreetne tolmukübe langeb just seda teed mööda ning laskub just sinna, tähendab Amaati tahtmise mõistmist. Pole olemas sellist asja nagu „lihtsalt kokkusattumus”. Miski ei juhtu juhuslikult, vaid ainult vastavalt Jumala mõttele.
Või nii kõlab radchaai õigeusklik õpetus. Ma ise pole religiooni kunagi eriti hästi mõistnud. Minult pole seda kunagi nõutudki. Ja kuigi radchaaid olid teinud minu, polnud ma radchaai. Ma ei teadnud ega hoolinud jumalate tahtest vähimatki. Ma teadsin ainult seda, et ma kukun sinna, kuhu ma ise olen ennast heitnud, olgu see siis kus tahes.
Võtsin lennumasinast oma kompsu, avasin selle ja võtsin välja varusalve, mille pistsin relva juurde kuue alla. Tõstsin kompsu õlale, läksin ümber sõiduki ja avasin sealpoolse luugi. „Seivarden,” ütlesin.
Ta ei liigutanud, ainult hingas vaikse üminaga. Võtsin ta käsivarrest ja tõmbasin, ta poolenisti libises ja poolenisti astus välja lume sisse.
Olin jõudnud nii kaugele, astudes ühe sammu ja siis järgmise. Pöörasin kirdesse, vedasin Seivardenit järel ja kõndisin.
Lootsin väga, et seal, kuhu ma lähen, elab doktor Arilesperas Strigan, kes oli kunagi tegutsenud arstina Dras Annia kosmosejaamas, mis õigupoolest koosnes vähemalt viiest üksteise otsa ehitatud jaamast ja asus Radchi valdustest kaugel, kahe tosina marsruudi ristmikul. Piisavalt pika aja jooksul võis seal välja ilmuda kõikvõimalikke asju ning oma töö käigus oli ta kohanud väga erinevaid, väga erineva taustaga inimesi. Talle tasuti rahaga, teenetega, antiikesemetega, peaaegu kõigega, millel võis olla kas või kujutluslik väärtus.
Ma olin seal käinud, näinud jaama kokku keerdunud, läbipõimunud kihte, näinud, kus Strigan oli töötanud ja elanud, näinud asju, mis jäid temast maha, kui ta oli ühel päeval teadmata põhjusel ostnud pileti viiele erinevale laevale ja siis kadunud. Kast keelpillidega, millest ma teadsin ainult kolme nime. Viis riiulit ikoone, peadpööritav rida puust, luust ja kullast voolitud jumalaid ja pühakuid. Tosin relva, igaühel neist hoolikalt kinnitatud jaama relvaloa number. Kõik need kollektsioonid olid saanud alguse ühest talle tasuna toodud esemest, mis oli temas uudishimu äratanud. Strigani rent oli saja viiekümneks aastaks täies ulatuses ette makstud, mistõttu jaama juhtkond tema elamist ei puutunud.
Tänu altkäemaksule olin ma pääsenud sisse, et näha seda kollektsiooni, mille pärast ma olin tulnud: mõned viisnurksed glasuurplaadid, mille värvid olid tuhat aastat hiljemgi lilleõitena erksad. Madal kauss, mille kullatud serval oli kiri keeles, mida Strigan päris kindlasti ei osanud lugeda. Lame plastikust nelinurk, mis, nagu ma teadsin, salvestas helisid. Puudutuse peale kostis sellest naeru ja hääli, mis rääkisid samas surnud keeles.
See kollektsioon oli väike, kuid selle kokku saamine ei saanud olla lihtne. Garseddi esemed olid haruldased, sest kui Anaander Mianaai oli mõistnud, et garseddaidel on vahendeid radchaaide laevade hävitamiseks ja radchaaide turvise läbistamiseks, andis ta käsu Garseddi ja selle elanike täielikuks hävitamiseks. Need viisnurksed väljakud ja lilled, iga viimane kui elus asi kõigil süsteemi planeetidel, kuudel ja kosmosejaamades, kõik need olid läinud. Keegi ei hakka seal enam kunagi elama. Keegi ei tohtinud unustada, mida tähendas Radchile vastuhakkamine.
Kas võis patsient anda talle näiteks kausi ja see pani ta täiendavat teavet otsima? Ja kui sinna oli sattunud üks Garseddi ese, siis mis võis seal veel olla? Midagi, mille patsient oli talle tasuna andnud, ise võib-olla teadmata, mis see on – või siiski teades ja püüdes meeleheitlikult sellest vabaneda. Midagi sellist, mis panigi ehk Strigani põgenema, kaduma, maha jätma peaaegu kõiki oma asju. Midagi ohtlikku, midagi sellist, mida ta ei raatsinud hävitada, kuigi see oleks olnud kõige tõhusam viis sellest lahtisaamiseks.
Midagi sellist, mida ma kangesti endale tahtsin.
Tahtsin pääseda maandumispaigast nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik ning nii me kõndisime tundide kaupa, tehes vaid hädavajalikke lühipeatusi. Päev oli küll Nilti kohta selge ja valge, kuid ma tundsin end pimedana – olin arvanud, et olen juba õppinud seda ignoreerima. Kunagi oli mul olnud kakskümmend keha, kakskümmend paari silmi, ning veel sadu teisi, kellele mul oli ligipääs, kui ma seda vajasin või soovisin. Nüüd nägin ma ainult ühes suunas, nägin ainult laia avarust enda taga, kui pöörasin pead ja tegin end pimedaks ees ootava suhtes. Tavaliselt vältisin ma seetõttu liiga avatud maastikke, et teada, mis on mu selja taga, kuid siin oli see võimatu.
Mu nägu õhetas, kuigi tuul oli väga nõrk, ja läks siis tuimaks. Mu käed ja jalad valutasid algul – mul polnud kindaid ja saapaid ostes kavatsust külma käes kuuskümmend kilomeetrit jala käia – ja muutusid siis raskeks ja tuimaks. Mul oli isegi vedanud, et ma ei tulnud talvel, mil temperatuur oleks võinud olla tublisti madalam.
Seivardenil pidi olema niisama külm, kuid ta astus ühtlaselt, kui ma teda järel vedasin, üks tuim samm teise järel, jalad lohisemas läbi samblase lume, ta põrnitses maha, ei kurtnud, ei öelnud üldse midagi. Kui päike oli peaaegu silmapiiril, kehitas ta kergelt õlgu ja tõstis pea.
„Ma tean seda laulu,” ütles ta.
„Mida?”
„Seda laulu, mida sa ümised.” Ta pööras laisalt pea minu poole, ta näol polnud muret ega hämmastust. Kaalusin, kas ta oli püüdnud oma kõnepruuki varjata. Tõenäoliselt mitte – kefi toime all poleks ta sellest lihtsalt hoolinud. Radchi valdustes oleks see kõnepruuk näidanud, et tegemist on jõuka ja mõjuka perekonna liikmega, kellegagi, kes on pärast viieteistkümneselt vaimuannete eksami tegemist jõudnud lugupeetud ametikohale. Väljaspool Radchi alasid oli see tuhande lõbustusega, rikka, korrumpeerunud, paadunud suli tunnus.
Meieni kostis õhusõiduki vaikne hääl. Pöörasin peatumata tagasi vaatama, uurisin silmapiiri ning nägin seda kaugel ja väiksena. Lendas madalal ja aeglaselt,