---

Скачать книгу

---

NENDE VENNAPOEG PÖÖRDUB MEELEHEITES TAGASI KOJU, KOHTUB TEEL ABTIGA, KES OSUTUB INGLISE KUNINGA TÜTREKS JA KELLEGA TA ABIELLUB; TASUDES ONUDE KAHJUD, AITAB TA NEED HEALE JÄRJELE.

      Rinaldo d’Asti seiklused äratasid daamides imestust, nad kiitsid ta vagadust ja tänasid jumalat ning püha Julianust, et need teda suures hädas olid aidanud. Arvati isegi (sellest räägiti küll sosinal), et lesknaine ei teinud halvasti, kui ta kinni haaras õnnest, mida jumal talle oli saatnud. Kui nõnda veel arutamist jätkati, muheldes kauni öö üle, mis lesknaisele osaks oli langenud, hakkas Filostrato kõrval istuv Pampinea, nähes, et jutujärg on tema kätte jõudnud, mõtlema, mida jutustada. Kui siis kuninganna märku andis, hakkaski ta kohe julgelt ja rõõmsalt peale:

      Auväärsed daamid, õnnelikest juhustest räägitakse palju, aga veelgi rohkem saab neist rääkida siis, kui neid lähemalt vaadelda. Pole ka ime, sest kui järele mõelda, on kõik see, mida me tavaliselt rumalast peast enda asjaks peame, õnneasi, järelikult kantakse see õnn ta enda varjatud seaduse ja korra järgi, mida me aga sugugi ei tunne, pidevalt ühelt teisele üle. Seda näeb üsna selgesti iga päev igal alal ja seda oleme näinud ka mõnest eelmisest novellist, kuid kui kuninganna soovib, et sellest veelgi jutustatakse, siis esitan ma teistele lisaks ka oma novelli, mis arvatavasti toob kasu neile, kes seda kuulavad, ja mis peaks loodetavasti ka meeldima.

      Elas kord meie linnas aadlimees nimega Tedaldo, kes mõnede arvates oli pärit Lambertide, teiste arvates aga Agolantide suguvõsast – viimane oletus tuleb vist sellest, et Tedaldo pojad tegelesid varem ja tegelevad veel praegugi samal alal mis Agolantidki. Kuid jättes kõrvale küsimuse, kummast sugukonnast ta pärit oli, ütlen ainult, et Tedaldo oli oma aja rikkamaid mehi ja tal oli kolm poega, kellest esimene kandis nime Lamberto, teine Tedaldo ja kolmas Agolante. Kõik nad olid juba ilusateks sihvakateks noormeesteks sirgunud ja vanem neist polnud veel kaheksateistkümneaastanegi, kui nende isa suri, jättes neile kui oma seaduslikele pärijaile kogu oma liikuva ja liikumatu varanduse. Nii raha kui ka kinnisvarade poolest rikkaks saanud, hakkasid pojad ainult oma lõbu taga ajades ohjeldamatult ja hoolimatult pillama: nad pidasid palju teenreid, neil oli rohkel arvul kalleid hobuseid, koeri ja linde, nad pidasid alatasa pidusid, jagasid helde käega kingitusi, korraldasid turniire ja tegid mitte ainult seda, mis aadlikele sobis, vaid kõike, mis neil kui noortel inimestel iganes pähe tuli. Sellist elu polnud nad veel kuigi kaua maitsta saanud, kui isalt saadud pärand kahanema hakkas. Ja kuna sissetulekuist ei jätkunud jooksvateks kulutusteks, hakkasid nad oma kinnisvarasid müüma ja pantima. Nii lasksid nad käest minna täna ühe, homme teise kinnisvara ega märganudki midagi enne, kui nende varandus juba lõpukorrale oli jõudnud. Siis avas vaesus nende silmad, mida rikkus seni kinni oli hoidnud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Dekameron. Kreeka keelest moodustatud sõna, mis tähendab ‘kümme päeva’ või ‘kümne päeva raamat’ (deka ‘kümme’, hemera ‘päev’). Boccaccio nimetas oma teose nõnda analoogiliselt Ambrosiuse „Hexameroniga”.

      2

      Principe Galeotto (‘prints, vürst Galeotto’). Nõnda nimetasid Boccaccio raamatut tema kaasaegsed. Rüütel Galeotto (prantsuse Galaad) on kuju prantsuse rüütliromaanist; ta oli kuninganna Ginevra (Guenievre) ja rüütel Lancelot du Laci armuvahekorra sobitaja. Dante mainib „Jumalikus komöödias” („Põrgu”, V laul), et armastusele pühendatud raamat sai Galeottoks Francescale ja Paolole, lähendades neid omavahel. „Dekameroni” „Principe Galeottoks” nimetades tahtsid Boccaccio kaasaegsed osutada paljude novellide frivoolsele iseloomule. „Dekameroni” tuntumaid uurijaid Pietro Fanfani arvab, et Boccaccio ise võttis oma raamatu alapealkirjaks „Galeotto” Dante „Põrgu” viiendast laulust. D. W. Soltau on arvamisel, et galeotto tähendab lihtsalt kelmi. Hilisemad Boccaccio uurijad on vaielnud nende tõlgenduste vastu. Nad näevad „Dekameronis” ennekõike humanistliku ja elujaatava inimideaali rõhutamist, mitte aga kombelõtvuse ja liiderlikkuse jutlustamist.

      3

      Tegelased-jutustajad on peidetud tolle aja tava kohaselt kreeka nimedest tuletatud pseudonüümide taha. Kolm noormeest (selles on kriitikud ühel meelel) on Boccaccio ise kolmes erinevas aspektis: D ioneo (‘Venusele pühendatud’, tuletatud Venuse ema Diona nimest) – lõbus ja mahlakat nalja armastav Boccaccio; F ilostrato (‘armastuse poolt võidetud’) – Boccaccio kui reedetud ja õnnetu armastaja; P amfilo (või Panfilo) (‘üleni armastus’) – Boccaccio kui edukas ja triumfeeriv armastaja. Naistesse oli Boccaccio väga kiindunud. Viis neist esinevad ta varasemais töis: P ampinea – napollanna, tema esimene armastus; F iammetta – unustamatu Maria d’Aquino; E milia – Emiliana dei Tornaquinci, kellega Boccaccio oli seotud pärast oma tagasipöördumist Firenzesse; E lisa on Lisa, keda poeet ülistas oma „Armunägemuses”; Laur etta on benediktlaste ordu nunn Mensola kloostrist, kellega Boccacciol näis vahekord olevat ja kes sellepärast kloostrist lahkus. Selle avastuse tegi E. Carrara („Üks Boccaccio patte”; Ciornale Storico della Letteratura Italiana, XXXVI, lk. 123–130). Ka leiame otseseid vihjeid sellele Lauretta laulus „Dekameroni” kolmanda päeva lõpul. Ülejäänud kaks – F ilomena ja N e i file – on seni identifitseerimata, kuid võib arvata, et nemadki nagu eelmised viis olid kirjaniku poolt armastatud naised või neiud, kellele ta andis sümboolsed nimed.

      4

      Chapel (vanaprantsuse keeles), cappello (itaalia keeles) tähendab ‘kübarat, pärga’. Sufiks – etto on deminutiiv.

      5

      Kiriku lipukandja. Mõeldakse vaimuliku rüütliordu lipukandjat.

      6

      Cum gladiis et fustibus (ladina keeles sõna-sõnalt ‘mõõkade ja keppidega’). Juriidiline väljend inkvisitsiooni kohtupidamise korrast, kui uurimise jooksul on lubatud tarvitusele võtta kõiki füüsilisi mõjutamisvahendeid. Toscana murdes on fusta ‘tõrvik’, mis vihjaks tuleriidale, nii oleks siin ka sõnamäng ladina ja itaalia keele analoogiatel.

      7

      …kes austas… püha Giovanni Barbadorot…Veidi allpool mainitakse Giovanni Boccadorot, s.o. Johannes Kuldsuud ja Giovanni Boccadoro „salvi”, s.t. austas… floriine, mis tollal vermiti Johannes Kuldsuu näokujutisega. „Giovanni Barbadoro” on ilmne viga, mis sisse toodud ümberkirjutamisel Mannelli poolt, kelle käsikiri on muide aluseks „Dekameroni” praegusele tekstile.

      Johannes Kuldsuu (Chrysostomos). Konstantinoopoli patriarh IV sajandist, kuulus oma kõneosavuse poolest.

      8

      Cinciglione. Omal ajal tuntud joodiku pärisnimi Itaalias, mis sai apellatiiviks viinaninadele.

      9

      Cluny. Keskajal kuulus klooster Bourgogne’is (Prantsusmaal), asutatud 910. aastal.

Скачать книгу