Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche
Читать онлайн книгу.
üliinimest: tema on see välk, tema on see hullus! –
Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis keegi rahva hulgast: „Oleme juba küllalt kuulnud köietantsijast; nüüd tahame teda ka näha!” Ja kõik rahvas naeris Zarathustrat. Köietantsija aga, kes arvas, et tema kohta käis see sõna, asus kohe tööle.
Zarathustra aga vaatas rahva pääle ja imestas. Siis kõneles ta nõnda:
Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üliinimese vahele, – köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
Ma armastan neid, kes ei mõista elada muidu kui hukkaminejatena, sest nad on üleminejad.
Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.
Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.
Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda, kes armastab oma voorust: sest voorus on hukkumistahe ja igatsusnool.
Ma armastan seda, kes vaimust ei hoia piiskagi endale, vaid kes tahab olla täitsa oma vooruse vaim: nõnda ta läheb vaimuna üle silla.
Ma armastan seda, kes oma voorusest teeb oma kallakpinna ja saatuse: nõnda ta tahab oma vooruse pärast veel elada ja mitte enam elada.
Ma armastan seda, kes ei taha evida liiga palju voorusi. Üks voorus on enam voorus kui kaks, sest et ta enam on sõlmeks, mille külge saatus end seob.
Ma armastan seda, kelle hing end pillab, kes ei taha tänu ega tasu tänu: sest ta kingib ikka ega taha end säästa.
Ma armastan seda, kes häbeneb, kui täring langeb temale õnneks, ja kes siis küsib: olen ma võltsmängija? – sest ta tahab hukkuda.
Ma armastan seda, kes külvab kuldsõnu oma tegude eele ja alati täidab veel enam kui lubab: sest ta tahab hukkuda.
Ma armastan seda, kes õigustab tulevasi ja lunastab läinuid: sest ta tahab hukkuda praeguste pärast.
Ma armastan seda, kes karistab oma jumalat, sest et ta teda armastab: sest ta peab hukkuma oma jumala viha pärast.
Ma armastan seda, kelle hing on sügav ka haavamises ja kes võib hukkuda väikesestki elamusest: nõnda ta läheb meeleldi üle silla.
Ma armastan seda, kelle hing on ülitäis, nii et ta unustab enesegi, ja kõik asjad on temas: nii saab iga asi ta hukkuseks.
Ma armastan seda, kes on vaba vaimu ja südamega: nii on ta pää vaid ta südame sisikonnaks, ta süda aga sunnib teda hukkuma.
Ma armastan kõiki neid, kes on kui rasked piisad, üksikult langedes pimedast pilvest, mis rippumas inimeste kohal: nad ennustavad, et välk on tulemas, ja hukkuvad ise kui ennustajad.
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on üliinimene.
Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis. „Sääl nad seisavad,” ütles ta oma südames, „sääl nad naeravad: nad ei mõista mind, ma pole suu neile kõrvule.
Kas peab neil enne kõrvad lõhki lööma, et nad õpiksid kuulma silmega? Kas peab kärkima vasktrummide ja meeleparanduse-jutlustajate viisi? Või nad usuvad ainult kogelejat?
Neil on midagi, millega nad uhkustavad. Kuidas nad ometi nimetavad oma uhkusasja? Hariduseks nad kutsuvad seda, see teeb nad tähtsamaks kitsekarjaseist.
Seepärast nad ei kuulegi meeleldi enese kohta sõna „põlgus”. Seepärast ma kõnelengi nende uhkusele.
Seepärast kõnelen neile kõige põlatavamast: see aga on viimne inimene.”
Ja nõnda kõneles Zarathustra rahvale:
Käes on aeg, et inimene seaks endale eesmärgi. Käes on aeg, et inimene istutaks oma ülima lootuse eo.
Veel on ta maapind seks rikas küllalt. Aga kord see maapind jääb vaeseks ja tuimaks, nii et ta enam ei jaksa kasvatada ühtki kõrget puud.
Häda! Tuleb aeg, mil inimene enam ei heida oma igatsusnoolt ülemale inimesest ja mil ta vibupael on võõrdunud värelemast!
Ma ütlen teile: peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos.
Häda! Tuleb aeg, mil inimene ei sünnita enam ühtki tähte. Häda! Tuleb aeg kõige põlatavama inimese, kes ei suuda põlata ennastki enam.
Vaadake! Ma näitan teile viimset inimest.
„Mis on armastus? Mis on looming? Mis on igatsus? Mis on täht?” – nii küsib viimne inimene ja pilgutab silmi.
Maakera on jäänud siis väikeseks, ja ta pinnal hüpleb viimne inimene, kes kõik teeb väikeseks. Ta sugu on hävimatu nagu maakirp; viimne inimene elab kõige kauemini.
„Me oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.
Nad on jätnud need maad, kus külm ja kare oli elada: sest neil vaja sooja. Armastatakse veel naabrit ja hõõrutakse end tema vastu: sest neil vaja sooja.
Haigust ja umbusku nad peavad patuks: käiakse tasa ja targu. Rumal, kes veel komistab vastu kive ja inimesi!
Aeg-ajalt veidike mürki: see toob mõnusaid unesid. Ja palju mürki lõpuks: siis on mõnus surra.
Tehakse veel tööd, sest töö on ajaviide. Kuid peetakse hoolt, et ajaviide liiga ei teeks.
Pole enam vaesust ega rikkust: kumbki on liiga koormav. Kes tahab veel valitseda? Kes veel sõna kuulda? Kumbki on liiga koormav.
Ei ühtki karjast ja üks ainus kari! Kõik tahavad sarnast ja kõik on sarnased: kes teisiti tunneb, läheb ise hullumajja.
„Ennemalt eksis kogu maailm” – ütlevad teraseimad ja pilgutavad silmi.
Ollakse tark ja teatakse kõik, mis olnud: ning irvitamisel pole otsa. Minnakse veel riidu, kuid lepitakse ruttu, – muidu see rikub kõhtu.
Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu.
„Me oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi. –
Siin lõppes Zarathustra esimene kõne, mis kannab ka „eeskõne” nime: sest sel kohal katkestas teda rahvahulga kisa ja rõõmustus.
„Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra,” – nii hüüdsid nad – „tee meid seks viimseks inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!” Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames:
„Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule.
Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile.
Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.
Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus.”
Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele.