Õuna südames. Adam Lashinsky
Читать онлайн книгу.
õigusega tema ebatavalise panuse eest paljude tööstusharude muutmisse. Ta muutis põhjalikult tervelt nelja valdkonda: arvutid, muusika (iTunesi poe ja iPodi abil), filmindus (Pixari arvutianimatsioonide kaudu) ja suhtlusvahendid (iPhone’iga). Ta oli juba noore mehena aidanud arvutitööstuse olemust määratleda ja hakkas siis selle tulevikku tutvustama. Mitu kuud enne oma surma kuulutas Jobs Apple’i teise iPadi võidukal esitlusel välja „personaalarvuti-järgse ajastu” – pidades silmas seda, et raali tööd ei tee enam ainult laua- või sülearvutid. Steve Jobs juhtis ettevõtet, mille tooted olid maailmakuulsad, kuid mille metoodika oli ülisalajane.
Kui Apple’is toimuv oleks läbipaistvam, siis näeksid nii vastased kui ka pooldajad hiiglaslikku vastuolude segadikku, ettevõtet, mille töömetoodika trotsis aastakümnete käigus tugevalt juurdunud juhtimismaksiime. Jääb mulje, nagu ei hooliks Apple’i juhtkond ärikoolides õpetatavast. Tegelikult nii see ongi.
Apple’is salatsetakse ajastul, mil valdavaks äritrendiks on läbipaistvus. Selle firma piiratud volitustega inimesed töötavad kitsal vastutusalal. Jobsi kuulsad sõnad julgustasid 2005. aastal Stanfordi ülikooli lõpukursust „mitte lubama teiste arvamuse müral summutada oma sisemist häält, südant ja intuitsiooni”. Seevastu Apple’i enda töötajad peavad käske täitma, mitte arvamust avaldama. Meile kõigile on õpetatud, et head juhid delegeerivad ülesandeid. Apple’i tegevdirektor juhtis firmat aga detailideni, alates iga reklaami kinnitamisest kuni otsustamiseni, kes osaleb ja kes ei osale ülisalajastel kontorivälistel koosolekutel.
Apple’is eiratakse veel ühte nüüdisaegse juhtide tootluse parandamise lemmikvõtet: järjepidevalt hoidutakse kõigi vahendite kasutamisest ajal, mil firma teenib kõrget kasumit ja kvartalitulud ületavad mäekõrguselt teiste börsiettevõtete näitajaid. Tegelikult ilmutatakse Apple’is investeerimise vastu üsna vähest huvi, jättes mulje, nagu peaks nad investoreid halvimal juhul häirivaks, parimal juhul hädavajalikuks paheks. Alal püütakse hoida algaja ettevõtte energilisust ajastul, mil paljud kunagised toimekad infotehnoloogiafirmad (meenuvad Microsoft, Yahoo!, AOL ja koguni Cisco) leiavad, et lupjumine on suureks kasvamisega kaasnev paratamatu kõrvalmõju.
Apple pole just eriti tore koht, kus töötada ajal, mil arvukad ettevõtted võistlevad võimaluse pärast olla Fortune’i ajakirja iga-aastases ihaldusväärsemate töökohtade nimekirjas. (Apple’i juhtkond loobus hoopis võistlemast, otsustades mitte kandideerida.) Kuid ometi teeb Apple ilmselgelt midagi õigesti. Tegelikult pole firma eriti midagi valesti teinud alates ajast, mil Steve Jobs 1997. aastal Cupertinos asuvasse peakontorisse naasis. 2011. aasta teisel poolel võistlesid Apple ja ExxonMobil maailma suurima turukapitalisatsiooniga ettevõtte positsiooni nimel.
Apple on oma tegevusvaldkonnas nii andekas, aga kuidas see ikkagi õnnestub? Google’i töökeskkond on jõudnud laiemasse kultuuri. Kuulge, ma võin pidžaamas tööle minna, seal maisihelbeid süüa ja oma tõukerattal ringi kihutades teiste inseneridega piigiduelle pidada – juhuu! Väga vähestel on aimu sellest, mis toimub Apple’is siis, kui kaamera pole suunatud mõnele juhile, kes viib läbi järjekordse toote hoolikalt ettevalmistatud esitlust.
Just see Apple’i pealikele meeldibki. Firma tegeliku toimimise teema on nende jaoks tabu. Eravestluses viitavad juhid ettevõtte reeglistikule kui Apple’i „salaretseptile”. Tim Cook, kauaaegne tootmisjuht, kellest sai kuus nädalat enne Steve Jobsi surma tegevdirektor, rääkis kord sellest avalikult. „See on osa Apple’i maagiast,” ütles ta, kui Wall Streeti analüütik palus tal kommenteerida Apple’i planeerimisprotsessi. „Ja ma ei soovi, et keegi teaks meie võlutrikke, sest ma ei taha, et keegi neid järele teeks.”
Kuigi terve maailm armastab ja hindab Apple’i tooteid, hoomavad vaid vähesed, kuidas neid valmistatakse ning turustatakse. Seda on kõige parem mõista siis, kui üritada tungida Apple’i tööprotsesside südamesse: kuidas juhid käituvad, kuidas ettevõte oma võistlevaid tehnoloogiameeskondi teineteise vastu ässitab, ja lisaks firma omapärane suhtumine karjääri arendamisse. Samal ajal, kui paljud Apple’i keskastme töötajad rügavad aastate kaupa täpselt samas ametis – taas üks erinevus ülejäänud kõrgemale ja kaugemale pürgivast korporatiivsest maailmast –, on esile kerkinud käputäis usaldusväärseid asemikke, kellest võib saada ettevõtte järgmise põlvkonna juhtkond.
Selle raamatuga üritatakse häkkida Apple’i suletud maailma ja dekodeerida selle saladusi, et edasipüüdlikud ettevõtjad, uudishimulikud keskastmejuhid, konkureerivate firmade kadedad tegevjuhid ja loovisikud, kes unistavad ideede tegelikkuseks muutmisest, saaksid aru, millised on selle ettevõtte tööprotsessid ja tegutsemisviisid. Kui oleks võimalik Apple’it jäljendada (aga pole kindel, et see on võimalik), siis kes ei sooviks seda teha? Seesuguse keerulise ülesande lahendamist oleks kõige loogilisem alustada Steve Jobsist. Jobs suri oma Palo Altos asuvas kodus 2011. aastal, kuid tema vaim püsib Apple’i aktsiaseltsis veel aastaid. Et mõista Apple’i toimemehhanisme, tuleb mõista seda, kuidas Jobs eiras tavapärast arusaama sellest, milline üks tegevdirektor peaks olema.
Steven Paul Jobs muutis maailma, olles samas kodukootud kangelase võrdkujuks. Paradoksaalsel kombel (nagu ka paljud tema firma vasturääkivused) oli Jobs suurlinlik esteet, kes elas sellele vaatamata pesuehtsat äärelinlase elu. Ta väljendas avalikult jälestust kaubanduskeskuste vastu, kuid rajas oma ettevõtte esimese esinduse ühte neist. Terve oma täiskasvanuelu sõitis ta igal hommikul autoga tööle, olles tavapärane pendeltöötaja, kes tunneb end kodusemalt kiirteel kui suurlinna südames.
Jobs sündis 1955. aastal San Franciscos. Ta kolis kasuvanematega esmalt Mountain View’sse ja seejärel Los Altosse – mõlemad on väikelinnad piirkonnas, mida kutsuti toona Santa Clara Valleyks. Jobs käis lähedalasuvas Cupertino gümnaasiumis ja mõnes mõttes pole ta sellest linnast kunagi ära läinud. Ta lahkus vaid lühikesteks perioodideks põuasest San Francisco ja San Jose vahelisest lõigust, piirkonnast, kus äsjaloodud suurettevõtted hakkasid välja vahetama aprikoosi- ja ploomiaedu, mis Jobsi lapsepõlves seda maastikku ilmestasid. Ta õppis lühikest aega Oregonis Reedi ülikoolis – liberaalses linnakus, kus ka 1970ndatel valitses 1960ndate õhkkond. Jobs jäi põgusalt laagrisse sõbra farmis Oregonis, aga kui ta raha vajas, tuli ta tagasi koju, et hakata tööle Atari videomängude firmas. Nooruses pooldas ta täielikku taimetoitlust, proovis kätt kalligraafiakursustel – varajane tundemärk eluaegsest disaini-kinnisideest – ja käis Indias eneseotsingutel. Taas tuli ta koju tagasi. Aastaid hiljem ostis Jobs korteri peenes San Remo kortermajas, kust avanes vaade New Yorgi Central Parkile. Kuid tõmme kontorihoonete ja suurettevõtjate poole osutus tugevaks: Jobsist ei saanud kunagi Upper West Side’i elanikku.
Propageerides piirkonda, mida hakati hiljem infotehnoloogiafirmade arvukuse tõttu Silicon Valleyks kutsuma, kritiseeris Jobs ettevõtlikult meelestatud inimesi, kes pooldasid äri ajamist või oma karjääri edendamist mujal. Apple’i noorenduskuuri alguses 1999. aastal halvustas ta Disney juhti Jeff Jordanit, sest viimane oli saanud diplomi Stanfordi ülikoolis, „ettevõtlusvaimu südames”, ja seejärel lahkunud, et mujal erinevates ametites kätt proovida.
Kümme aastat hiljem, kui Apple ostis Quattro Wirelessi mobiilireklaamifirma, kohtus Jobs tolle ettevõtte tegevjuhi ja ühe asutaja Andy Milleriga, et tehingu detailid paika panna. Mehed rääkisid geograafiast. „Sinu ettevõte asub Walthamis,” ütles Jobs, hääldades valesti selle Massachusettsi linna nime, kus Quattro paiknes. Miller üritas Jobsi hääldust parandada, kuid Jobs katkestas teda. „See ei huvita mind,” vastas Jobs. „Kas sa tead, mida head Walthamis on?” küsis ta, hääldades nime endiselt valesti. „Mitte kui midagi.”
Teised tehnoloogiatööstuse hiiglased kolisid Jobsi kodupiirkonda. Inteli Andy Grove oli sündinud Ungaris, Oracle’i kaasasutaja Larry Ellison Chicagos. Google’i Larry Page ja Sergei Brin pärinesid vastavalt Michigani osariigist ja Venemaalt. Mark Zuckerberg, kes oli Jobsi elupäevade lõpul Silicon Valley värskeim superstaar, sündis New Yorgi äärelinnas ning oli Harvardi ühiselamutoas loonud Facebooki. Nad kõik koondusid Silicon Valleysse, mis oli Jobsi noorusajaga tihedalt seotud. Jobsile meeldis rääkida lugu sellest, kuidas ta helistas oma naabrile William Hewlettile, et küsida temalt detaile seadme jaoks, mida Jobs kutsus „sagedusmõõturiks”. Ta oli siis kolmeteistaastane. Hewlett, kes oli kaasasutajaks Hewlett-Packardis, ühes esimeses Silicon Valley garaažis alustanud