Hetk enne homset. Kaja Sepp
Читать онлайн книгу.
võeti silmapilkselt üles, kuni patsike ootamatult pidurdades tagurpidihoogu hakkas tegema.
„Sibulad maha!” hüüdis ta käskivalt viimastele kiigele jäänud lastele. „Siva –siva! Siin läheb varsti üle võlli!”
Hoog vähenes ja lapsed pudenesid maha, isegi äsjane vapper ja sitke hootegija.
„See kiik ei saa üle võlli minna,” pidas üles vaadanud Joosep vajalikuks täpsustada. „Siin on laud üles postide peale pandud, kiik jääb sinna kinni ja langeb tagasi.”
„Teada värk ju,” kehitas patsike ükskõikselt õlgu. „Tähtis oli tatikad maha saada, muidu murrab mõni viimaks oma kaela.”
Selle jutu peale oleks Erlegi meelsamini maha läinud, kuid viie noore valdusesse jäänud kiik käis selleks juba liiga kõrge kaarega.
„Jehh-huu!” hõikas mustapäine, riputas end ahvi kombel ühe käega kiigeaisa külge ning teisega tugipostist hoogu juurde lükates. Patsike ja Joosep aitasid kaasa ning juba varsti võtsid hetked, mil kiik kaare maksimumpunktis enne tagasiliikumist seisatas, kramplikult kinni hoidval Erlel südame alt külmaks. Heameelega oleks ta palunud hoolisamine lõpetada, aga võõra tüdruku uuriv viltune pilk ei lubanud seda teha.
„Hirm ei ole?” küsis Joosep Erlelt, kuid vastas hoopis too teine.
„Hirm? Alles põnevaks läheb!” naeris ta iseteadvalt. „Ma ei teagi, mis asi see hirm on!”
Hootegemine siiski lõpetati ja kiik käis üha madalamalt ja madalamalt.
„Ah, lähme maha!” põlastas blond tüdruk, ja kui kiige temapoolne ots tagasi liikuma hakkas, pööras end ümber ja tõukas istmelaualt eemale. Kuna hoog oli ikka veel päris suur, tegi ta õhus ehmatavalt kõrge kaare ning maandus täiesti ebaelegantselt käpuli. Vaid murdosa sekundit hiljem maandus tema kõrval patsike, muidugi jalgadele, ning tõmbas ta kättpidi püsti ja kiige alt eemale. Tüdruku õhulendu jälgides polnud Erle märganudki, millal patsike juba talle järgi hüpata jõudis. Igatahes pidi tal olema vapustav osavus ja reageerimiskiirus.
Kiige vastaspoolel oli nüüd lokkispäine poiss üksi. Ta nihutas end istmelaua keskele ning jäi jalgu kõlgutades Erlet ja Joosepit vahtima. Tal olid ilusad tumepruunid pikkade ripsmetega silmad ja kaunilt kolmnurksed kulmud, kuid inetud mustad vurruudemed ülahuulel ja paar vistrikku põskedel.
„Kas sind tantsima võib kutsuda?” küsis ta Erlelt, kui kiik oli juba peaaegu seisma jäänud.
„Ikka võib,” kehitas Erle näiliselt ükskõikselt õlgu. Poiss noogutas, volksas maha ja lonkis ümber kiige talle vastu.
Erlel ei läinud mahatulek sugugi nii libedalt, kui ta oleks soovinud. Vastupidi, hoolimata väiksest hoost komistas ta maha hüpates ja kukkus veel häbiväärsemalt kõhuli kui ennist hüpanud blondiin. Veel enamgi: kiige all koperdamise ajal andis edasi-tagasi õõtsuv kiik talle valusa vopsu vastu õlga. Ilmselt tähendas see järjekordset inetut sinikat.
„Ma ei ole kunagi varem sellise kiigega kiikunud,” pidas Erle vajalikuks vabandada, kui nad üle platsi kõrvuti tantsupõranda poole jalutasid.
„Mõtlesin jah, et ma pole sind siin varem näinud… Minu nimi on Janno.”
„Erle. Me hakkame siin külas suvitama.”
Janno sirutas käe, et aidata Erlel astuda veidi kõrgemale tantsupõrandale, ja kergitas üllatunult ühte oma ilusat kolmnurkset kulmu.
„Suvitama? Siin? Suvitatakse ikka järve või mere ääres, siin pole ju midagi. Poodi kah ei ole, isegi õiget kultuurimaja mitte.”
„Ema vist valis selle maja,” kehitas Erle õlgu. „Vanatoa talu. Muidu elame Tallinnas.”
Janno viis ta põranda keskele ning võttis loomulikult ja vabalt ümber kinni. Ta oli hea tantsija.
„Ma ei teadnudki, et Vanatoa on ära müüdud,” ütles ta natukese aja pärast. „See on nii kaua tühi olnud. Vanatoa memm suri ära, kui mina selline jupike olin,” ta näitas maast umbes meetri kõrgusele, „ja tema poeg elab ammu kuskil Soomes. Tütar vist ka, seda ma täpselt ei teagi.”
„Meie naaber ütles, et tema poeg elab kah nüüd oma lastega Soomes,” ütles Erle, et midagi öelda.
„Jah, ma tean. Kätlin oli mu sõber, eelmisel talvel tegime kolmekümnekilomeetrise suusamatka ümber kodukandi, sussitasime lõket ja puha, suvel käisime jalgratastega sõitmas… Väga kahju oli, kui ta minema kolis.”
„Ahah,” ei osanud Erle selle peale midagi öelda.
„Paar päeva tagasi käisime just Vanatoa õuest läbi, aga see oli tööpäeval, teie olite siis ilmselt Tallinnas. Vanatoa taga on suured metsad, mu isa ostis just ühe langi. Meil on saekaater.”
„Ahah,” ei osanud Erle sellegi kandva informatsiooni peale muud kosta. Üle poisi õla nägi ta tantsupõrandale siirduvat ema ja Jaani. Ema nägi oma punases dressis ja õlgadele langevate pruunide juustega välja vapustavalt noor. Jaan, tõsi küll, nägi oma tavalises ülikonnas parem välja kui praegu teksade ja halli dressikaga, mis tekkivat kõhtu päris hästi ära ei varjanud, kuid temagi oli kuidagi teistmoodi ja nooruslikum kui tavaliselt.
„Mis sa vaatad?” pani poiss Erle silmitsemist tähele.
„Niisama. See seal on minu ema ja tema … eee, abikaasa.”
Janno vaatas üle õla tagasi ja vaatas veel kord.
„Sul on lõpp ilus ema,” imestas ta siiralt. „Ja see tema … abikaasa kah. Minu kännud näeksid nende kõrval välja nagu tõelised kännud. Aga eks ma olen pere kolmas laps kah… Kellega sa seal kiigel olid?”
„See oli Joosep, mu vend.” Endalegi üllatuseks nimetas Erle Joosepit vennaks – esimest korda elus. Millegipärast tundus nii praegu õigem.
„Noh, siis on hästi.”
„Kuidas nii?”
„Ma ei löönud sind kelleltki üle.” Janno naeris ja keerutas teda oskuslikult.
„Oeh! Oled sa mingi tantsija või?”
„Mitte päris, aga meil keskuse rahvamajas on peo- ja rahvatantsuring. Mis siin ikka teha, käin paar korda kuus seal.”
„Sa oled siis päris taidleja kohe!” Erle ei tahtnud, ent ometi kukkus see välja natuke üleolevalt. Aga teine ei solvunud.
„Tegelikult puhun veel pritsumeeste kooris pasunat ka.” Poiss naeris ja keerutas teda jälle ning Erle ei osanud seisukohta võtta, oli see nüüd nali või tõde. „Aga sina?”
„Ah, niisama, aeroobikatrennis käin, sõpradega väljas, kinos… Tänavu kevadel pole eriti aega, varsti tulevad põhikooli lõpueksamid.”
„Mul ka, aga tegelikult olen ma aasta vanem. Ma läksin alles kaheksaselt kooli. Oleksin võinud siis juba teises klassis käia, aga vanemad arvasid, et olgu ma parem aastakese kodus. Ja mulle meeldis.”
„Ja kas sul õdesid-vendi ka on?”
„Kaks venda. Väikevend Kristjan on pooleaastane, vanem vend Lauri on surnud.”
See oli nii ootamatu, et Erle ehmatusest komistas.
„Surnud?”
„Jah.” Poisi niigi tumedad silmad tumenesid korraks veelgi enam. „Lauri oleks praegu 19, aga ta uppus kolm aastat tagasi ära. Juhtub vahel.”
See polnud mingi jutt, mida rääkida juhuslikule tantsupartnerile ja tegelikult polnud see üldse mingi peojutt. Jälle ei osanud Erle midagi öelda. Isegi tavapäraseks saanud „ahah” justkui ei sobinud. Samamoodi justkui ei sobinud nüüd öelda, et ka tema, Erle, saab endale oma praeguses kõrges eas varsti väikese õe või venna – ehkki see ootamatu sarnasus nende elukäikudes poissi Erlele kuidagi ootamatult lähendas.
Õnneks sai lugu just sel hetkel läbi ja bänd kuulutas välja väikese vaheaja. Erle vaatas omasid otsides veidi nõutult ringi, kuid märkas siis lõkke juures Joosepit, kes togis koos patsikesega lõkkeasemelt