1. peatükk

      Ta alustas oma uut elu püsti tõustes, ümberringi jäine pimedus ja seisev tolmune õhk.

      Metall kriipis vastu metalli ning järsk värin raputas põrandat tema all. Ta paiskus äkilisest liigutusest pikali ja taganes neljakäpukil, otsaesine jahedast õhust hoolimata higist leemendamas. Tema selg puutus vastu kõva metallseina; ta libistas end mööda seina äärt, kuni jõudis ruumi nurka. Põrandale vajudes tõmbas ta jalad vastu rinda, lootes, et silmad peagi pimedusega harjuvad.

      Järgmise jõnksuga tõukus ruum üles, justkui oleks ta vanas kaevanduseliftis. Kettide ja veorullide laksatav hääl, mis meenutas vanaaegse metallitehase helisid, kajas läbi ruumi ja põrkas seintelt tagasi õõnsa plekise vilinana. Valgustamata lift õõtsus tõustes edasi-tagasi, nii et sõitjal läks süda pahaks; tema ninna tungis põlenud õli lehk, mis tegi enesetunde veelgi viletsamaks. Ta tahtis nutta, kuid ühtki pisarat ei tulnud; tal jäi üle vaid ihuüksinda istuda ja oodata.

      Minu nimi on Thomas, mõtles ta.

      See … See oli ainus, mida ta oma elust mäletas.

      Thomas ei mõistnud, kuidas see võimalik oli. Tema mõistus töötas laitmatult, püüdes ümbritsevat ja ühtlasi ka väljapääsmatut olukorda hinnata. Tema mõtted täitusid teadmistega sellest, kuidas see toimib. Ta kujutas vaimusilmas ette lumiseid puid, jooksmist lehtedega kaetud teel, hamburgeri söömist, kuud, mis heidab rohuaasale kahvatu kuma, järves ujumist, kihavat linnaväljakut, kus sajad inimesed ajavad omi asju.

      Ja ometi ei teadnud ta, kust ta tuleb, kuidas ta pimedasse lifti sattus või kes on tema vanemad. Ta ei mäletanud isegi oma perekonnanime. Tema silme ees jooksid kujutluspildid inimestest, kuid ta ei tundnud kedagi ära ning nende näod asendusid painajalike värvilaikudega. Talle ei meenunud mitte ühtki tuttavat inimest või peetud vestlust.

      Ruum jätkas õõtsudes tõusu ning Thomas muutus teda ülespoole tõmbavate kettide lõputu kolina suhtes juba immuunseks. Möödus kaua aega. Minutitest said tunnid, kuigi seda oli võimatu kindla peale teada, sest iga sekund näis kui igavik. Ei. Ta pole nii rumal. Oma sisetunnet usaldades teadis ta, et on liikunud ülespoole ligikaudu pool tundi.

      Kummalisel kombel tundis ta hirmu tuule kätte jäänud sääseparvena minema lendamas ning asemele sigines suur uudishimu. Ta tahtis teada, kus ta on ja mis toimub.

      Mürina ja raksatuse saatel jäi tõusev ruum seisma. Äkiline muutus paiskas kõveras istuva Thomase kõvale põrandale pikali. End püsti ajades tundis ta, kuidas tuba õõtsus üha vähem, kuni jäi viimaks sootuks seisma. Maad võttis vaikus.

      Möödus minut. Kaks. Ta vaatas igas suunas, kuid nägi vaid pimedust, ning kobas taas seinu, et otsida väljapääsu. Ent ta ei leidnud midagi peale külma metalli. Thomas oigas meeleheitest ning see kajas võimsalt läbi õhu nagu painatud surmakarje. Siis oli taas kõik vaikne. Ta karjus, hüüdis abi järele, peksis rusikatega vastu seinu.

      Ei midagi.

      Thomas taganes nurka, ristas käed ja värises – ning hirm naases. Ta tundis rinnus murettekitavat judinat, justkui tahaks süda põgeneda, kehast välja pageda.

      „Aidake … mind … keegi!” karjus ta, iga sõna kõri põletamas.

      Thomase pea kohalt kostis vali raksatus ja ta tõmbas üles vaadates ehmunult hinge. Ruumi lakke ilmus sirge valgusviirg ja Thomas jälgis, kuidas see üha laienes. Lärmaka krigina saatel tõmmati kaks liugust jõuga valla. Pärast pikka pimeduses viibimist torkas valgus silmadesse nagu pussnoaga. Thomas pööras pilgu ära ja kattis mõlema käega näo.

      Ta kuulis ülalt helisid – hääli – ja hirm rõhus ta rinda.

      „Vaadake seda känki.”

      „Kui vana ta on?”

      „Ta näeb välja nagu T-särgis purts.”

      „Ise oled purts, suhka.”

      „Fuhh, siin haiseb juustude järele!”

      „Loodame, et nautisid oma ühe-otsa-reisi, kaunake.”

      „Siit enam väljapääsu pole, vennas.”

      Thomas sattus segadusse ja paanika tõstis pead. Hääled olid veidrad, kajavad; mõned sõnad ei omanud vähimatki tähendust, teised olid see-eest tuttavad. Ta sundis silmi kohanema, kissitades valguse ja kõnelejate poole. Alguses nägi ta vaid liikuvaid varje, kuid peagi vormusid need kehadeks – inimesteks, kes küünitasid üle lakke tekkinud augu ääre ja vaatasid näpuga näidates tema poole.

      Ja siis, justkui oleks kaamera fookus teravustunud, muutusid näod selgeks. Nad olid poisid, nad kõik – mõned noored, mõned vanemad. Thomas ei teadnud, mida ta oli oodanud, kuid nende nägude nägemine tekitas temas hämmeldust. Nad olid vaid teismelised. Lapsed. Tema hirm vähenes pisut, kuid mitte piisavalt, et süda enam ei peksaks.

      Keegi laskis ülalt alla köie, mille otsa oli seotud suur silmus. Thomas kõhkles, kuid astus seejärel parema jalaga läbi rõnga, haaras köiest kinni ning teda hakati taeva poole tõmbama. Käed sirutusid alla, vägagi paljud käed, haarasid Thomase riietest ja tirisid teda ülespoole. Maailm näis keerlevat, see oli justkui pöörlev nägude, värvide ja valguse hägu. Tema väänatud ja räsitud sisemuses möllas tunnete maru; ta tahtis karjuda, nutta, oksendada. Häältemeri oli vaibunud, kuid keegi kõneles, kui nad teda üle musta karbi terava ääre vinnasid. Ja Thomas teadis, et ta ei unusta neid sõnu kunagi.

      „Meeldiv kohtuda, känk,” ütles poiss. „Tere tulemast Glade’i.”

      2. peatükk

      Abikäed kadusid tema ümbert alles siis, kui Thomas püsti seisis ning tema särk ja püksid olid puhtaks rapsitud. Valgusest ikka veel pimestatud, taarus ta pisut. Kuigi teda painas uudishimu, tundis ta end ikka veel liialt halvasti, et kõike ümbritsevat tähelepanelikult uurida. Tema vastsed kaaslased ei öelnud midagi, kui ta pead käänas, püüdes toimuvast sotti saada.

      Ta liikus aeglaselt ringiratast ja teised itsitasid ning vaatasid pealt, mõned küünitasid käe välja ja togisid teda näpuga. Neid paistis olevat ligikaudu viiskümmend; nende riided olid määrdunud ja higiplekke täis, justkui oleksid nad tööd rüganud; neid oli kõiksugu kehakujude ja pikkustega ning eri rassidest, soengud seinast seina. Thomasel hakkas äkitselt pea ringi käima, võbelev pilk kord poistel, kord sel kummalisel kohal, kuhu ta sattunud oli.

      Nad seisid röögatul platsil, mis ületas mitu korda jalgpalliväljaku suuruse ja mida ümbritsesid neli hiiglaslikku halli kiviseina, mis olid kohati kaetud luuderohuväätide rägastikuga. Seinad olid vast kümneid meetreid kõrged ja moodustasid poiste ümber täiusliku ruudu, igal küljel täpselt keskel seintekõrgune avaus, mis paistis edasi viivat käikudesse ja pikkadesse koridoridesse.

      „Vaadake seda kauna,” sõnas kellegi kriipiv hääl; Thomas ei näinud, kes kõneles. „Ta murrab uut kohta tšekkides oma suhka kaela.” Mitmed poisid naersid.

      „Mulk kinni, Gally,” vastas madalam hääl.

      Thomas keskendus taas tosinatele võõrastele enese ümber. Ta teadis, et peab leidma väljapääsu – tal oli tunne, nagu teda oleks uimastatud. Pikk blondide juuste ja kandilise lõuaga poiss nuusutas teda, näol ükskõikne ilme. Lühike, töntsakas poiss hüppas üles-alla, silmitsedes Thomast suurisilmi. Kerekas ja musklis asiaat ristas Thomast vaadeldes rinnal käed, kitsad särgikäised üles keeratud, et biitsepsit demonstreerida. Tumedanahaline poiss – seesama, kes oli teda tervitanud – kortsutas kulmu. Loendamatu hulk teisi põrnitsesid.

      „Kus ma olen?” küsis Thomas, üllatunud oma hääle kõlast, mis kajas esmakordselt tema mälu riismetes. See ei kõlanud päris õigesti ning oli pisut kõrgem, kui ta oleks ette kujutanud.

      „Igatahes mitte paradiisis.” Seda sõnas tumedanahaline poiss. „Parem sea end sisse.”

      „Mihukse pidaja ta saab?” hüüdis keegi rahvahulga tagant.

      „Ma juba ütlesin sulle, suhka,” vastas kriiskav hääl, „ta on känk, nii et temast saab mögaja, selles pole kahtlustki.” Poiss itsitas, nagu oleks teinud maailma parima nalja.

      Thomas tundis taas kord rõhuvat segadust, kuuldes nõnda palju sõnu ja lauseid, millel polnud arusaadavat