Keskendumine. Edu varjatud pant. Daniel Goleman
Читать онлайн книгу.
[Massachusetts Institute of Technology = MIT – tlk] asuv kollektiivse intelligentsuse uurimiskeskus leiab, et sellele esiletõusvale võimekusele annab hoogu keskendumisvõime jagamine internetis. Toome klassikalise näite: miljonid veebileheküljed keskenduvad kitsastele niššidele, ning veebiotsing teeb valikud ja suunab tähelepanu nii, et võime kogu selle kognitiivse töö vilju tõhusalt ära kasutada.27
MIT-i rühma põhiküsimus on järgmine: „Kuidas saaksime inimesi nõnda arvutitega ühendada, et kollektiivne käitumine muutuks ühe isiku või rühma käitumisest intelligentsemaks?”
Või, nagu ütleb Jaapani kõnekäänd: „Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.”
Küsimus on, et kas te rõõmustate hommikul tööle, kooli või kuhu iganes mineku üle?
Howard Gardner (Harvardi ülikool), William Damon (Standfordi ülikool) ja Mihaly Csikszentmihaly (Claremonti ülikool) on uurinud mõistet „hea töö”, mis peaks olema segu sellest, milles inimesed on kõige võimekamad ja mis neid köidab, ning nende eetikast – sellest, mida nad oluliseks peavad.28 Vaatluse all on köitvad kutsumused, mille puhul inimesed armastavad oma eriala. Täielik süvenemine oma tegevusse pakub mõnu, ja nauding on vooseisundi emotsionaalseks markeriks.
Tavaelus saavutatakse vooseisund üsna harva.29 Inimeste meeleolu juhuslik testimine näitab, et suurema osa ajast ollakse kas stressis või tüdinud, ning ainult harva esineb vooseisundit; kõigest umbes kahekümnel protsendil inimestest esineb vooseisundit vähemalt kord päevas. Umbes viisteist protsenti inimestest ei koge tavapäeval kunagi vooseisundit.
Üheks põhiteguriks, mis võimaldab elus rohkem kulgemist kogeda, on töö sidumine sellega, mida naudime; nii käib see nende õnneseente puhul, kes oma tööd väga naudivad. Mis tahes valdkonnas suurte saavutusteni jõudnud inimeste puhul – kellel on niikuinii ka vedanud – on see alati nõnda.
Kui jätta kõrvale karjäärivahetus, siis vooseisundit saab ikkagi kogeda mitmel moel. Üks võimalus on võtta käsile ülesanne, mis nõuab kogu võimekuse mängupanekut – ehk peaaegu üle jõu käiva probleemi lahendamine. Teine variant on teha midagi, mis kirglikult köidab; sel juhul tagab vooseisundi kõrge motiveeritus. Igal juhul on ühiseks näitajaks täielik keskendumine; kõik eelmainitu on keskendumistaseme tõstmiseks. Ükskõik, kuidas selle saavutate, aga täielik keskendumine vallandab kulgemisseisundi.
Eelnimetatud optimaalsele meeleseisundile, mille abil õnnestub oma tööd hästi teha, on iseloomulik närvitalitluslik harmoonia – eri ajupiirkonnad on omavahel väga heas ühenduses.30 Selles seisundis on ülesande täitmiseks vajalikud närvivõrgustikud üliaktiivsed, samal ajal kui mittevajalikud on passiivsed; aju on seega häälestatud just hetkevajadustele. Kui aju on niisuguses optimaalses olekus, siis kogemegi vooseisundit ning anname endast parima mis tahes töö ärategemiseks.
Ometi näitavad töökohtadel läbi viidud uurimused, et suur hulk inimesi on töö ajal hoopis teistsuguses meeleseisundis – nad unistavad ja raiskavad tunde veebiotsingutele või YouTube’i kasutamisele, tehes vaevu ära minimaalse osa ettenähtud tööst. Nad on hajevil. Niisugust keskendumise puudumist ja ükskõiksust esineb äärmiselt palju, iseäranis nende tööülesannete puhul, millele on omane rutiinsus ja mis on vähenõudlikud. Selleks, et hajevil töötajad jõuaks vooseisundile natukenegi lähemale, on tarvis tõsta nende motiveeritust ja entusiasmi, anda neile siht ja lisada eelöeldule ka omajagu naudingut.
Teine suur töötajate hulk viibib seisundis, mida neurobioloogid nimetavad alaliseks kurnatuseks, selle puhul koormab stress närvisüsteemi kortisooli ja adrenaliini üleannustega. Nende inimeste tähelepanu on koondunud muredele, mitte tööle. Emotsionaalne kurnatus võib aga viia läbipõlemiseni.
Täielik keskendumine viib meid vooseisundisse. Aga kui keskendume ühele asjale ja ignoreerime kõike muud, siis tekib pidev, kuid tavaliselt märkamatuks jääv pingeseisund, mille allikaks on aju kahe pooluse omavaheline konflikt.
3.
TÄHELEPANU TEADVUSTATUD JA TEADVUSTAMATA ASPEKTID
sajandi Prantsuse matemaatik Henri Poincaré on kirjutanud: „Pühendasin oma tähelepanu mõnede aritmeetikaalaste küsimuste uurimisele, kahjuks üsna edutult. Läbikukkumisest ärritunud, läksin paariks päevaks mere äärde puhkama.”31
Siis aga, kui ta ühel hommikul mere kohal kõrguval rannajärsakul jalutas, jõudis temani äkitselt arusaam: kindlaks määramata kolme muutujaga ruutvormi aritmeetilised transformaatorid on identsed mitte-eukleidilise geomeetria omadega.
Antud matemaatilise tõestuse üksikasjad ei ole siinkohal olulised (tänu taevale, sest ma ise ei jaga matemaatikast põrmugi). Kuid ülaltoodud äkilise mõistmise puhul on põnev see, kuidas Poincaré selleni jõudis – see saabus nimelt „lühidalt, äkitselt ja täieliku kindlusega”. Teda tabas üllatus.
Loomingulisusega seotud juhtumid kubisevad sarnastest näidetest. 18. sajandi matemaatik Carl Gauss nägi ühe teoreemi tõestamisega neli aastat asjatult vaeva. Kuid ühel päeval jõudis vastus temani „äkilise valgussähvatusena”. Ometi ei suutnud ta tabada mingit mõttekäiku, mis ühendanuks tema aastatepikkust rasket tööd selle inspiratsioonisähvatusega.
Millest säärane mõistatus? Meie ajus on kaks teineteisest pooleldi sõltumatut ja suuresti eraldi tegutsevat vaimset süsteemi. Ühes peitub võimas kalkuleerimisvõime ning see on pidevas töös, tegeledes vaikselt probleemide lahendamisega ja üllatades äkiliste lahendustega keerukatele küsimustele. See süsteem töötab väljaspool teadlikkuse piiri, mistõttu ei suuda me tema tööd jälgida. Niisiis esitleb süsteem oma ränga töö vilju meile äkitselt, nagu välk selgest taevast, ning seda loendamatutel eri kujudel, alates sellest, et ta aitab meil lauseid õigesti koostada, ning lõpetades keerukate matemaatiliste tõdedeni jõudmisega.
Alateadlik keskendumisvõime saab tavaliselt nähtavaks, kui toimub midagi ootamatut. Te räägite autot juhtides mobiiliga (sõitmiseks kasutame alateadlikku keskendumist), ja korraga märkate signaaliandmise peale, et tuli valgusfooris on muutunud roheliseks.
Suurem osa kõnealuse ajupooluse närvivõrgustikest paiknevad aju alumises osas, ajukoorealustes võrgustikes, ehkki selle pingutused jõuavad meie teadvusse, kui antud võrgustikud saadavad altpoolt teate ajukoorde, mis on aju pealiskiht. Pärast pingelist mõttetööd jõudsid Poincaré ja Gauss läbimurreteni just tänu aju alumistele kihtidele.
„Alt üles” on saanud kognitiivse neuroloogia meelisväljendiks alumise ajupooluse närvitalitlusliku masinavärgi töö kohta.32 Samal põhimõttel viitab väljend „ülalt alla” peamiselt ajukoores aset leidvale mentaalsele aktiivsusele; ajukoor suudab enda seatud ülesandeid jälgida ning sundida ajukoorealust masinavärki nendega tegelema. Jääb mulje, nagu töötaks korraga kaks mõistust.
Alt üles toimival mõistusel on järgmised omadused:
• Ajutegevuse mõttes kiirem, tegutsedes millisekunditega.
• Tahtmatu ja automaatne − alati sisse lülitatud.
• Intuitiivne, toetub oma töös seoste võrgustikele.
• Impulsiivne, emotsioonidest ajendatud.
• Korraldab rutiinseid tegevusi ja juhib käitumist.
• Valitseb vaimseid maailmamudeleid. Kontrastiks on ülalt alla toimiv mõistus:
• Aeglasem.
• Tahtlik.
• Pingutusega seotud.
• Enesevalitsuse kese, suudab tühistada automaatseid tegevusi ning suruda alla emotsioonidest ajendatud impulsse.
• Suudab omandada uusi mudeleid, teha uusi plaane ning juhtida teatud määral automaatset käitumist.
Tahtejõud,
Vt Thomas Malone’i intervjuud internetiaadressil Edge.org, http://edge.org/conversation/collective-intelligence.
Howard Gardner, William Damon ja Mihaly Csikszentmihalyi „Good Work: When Excellence and Ethics Meet” (New York: Basic Books, 2001); Mihaly Csikszentmihalyi „Good Business” (New York: Viking, 2003).
Mihaly Csikszentmihalyi ja Reed Larson „Being Adolescent: Conflict and Growth in the Teenage Years” (New York: Basic Books, 1984).
Kulgemisseisundi puhul võib esineda ka mõõdukal määral tavaliste närvivõrgustike aktiivsust ajal, mil oleme „inspireeritud olekus”; Michael Esterman
Henri Poicaré, viidatud Arthur Koestleri raamatus „The Act of Creation” (London: Hutchinson, 1964), lk 115−16.
Mõned kognitiivse neuroloogia spetsialistid nimetavad neid süsteeme eraldi mõistusteks; mina ise olen viidanud oma raamatus „Social Intelligence” ülalt alla toimivatele süsteemidele kui kõrgteedele ning alt üles suunatud süsteemidele kui madalatele teedele. Daniel Kahneman kasutab oma teoses „Thinking Fast and Slow” (New York: Farrar, Straus & Giroux, 2012) termineid „süsteem 1” ja „süsteem 2”, mida ta nimetab „seletavateks väljamõeldisteks”. Minu arvates on neid raske tõsiselt võtta, kuna need meenutavad mulle väljendeid „asi number üks” ja „asi number kaks” raamatus „The Cat in the Hat”. Siinkohal tuleks lisada, et mida enam süveneda neuronaalsesse võrgustikku, seda vähem rahuldavalt kõlavad ka „ülemine” ning „alumine”. Kuid need ajavad asja ära.