Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist. Jennifer Worth
Читать онлайн книгу.
seotud ossa, nii et ei jää mingit mälestust eelnevast piinlemisest. Kui see nii poleks, ei oleks ükski naine teist last saanud.
Kui kõik on nagu kord ja kohus, lubatakse uhkel isal sisse tulla. Tänapäeval on enamik isasid kogu tuhude aja naise kõrval ja koguni sünnituse juures. Aga see on hiljutine mood. Ajaloos on see, nii palju kui mina tean, olnud kuulmatu. Kindlasti oleks 1950. aastatel igaüks olnud sellest mõttest sügavalt šokeeritud. Sünnitamist peeti naiste asjaks. Isegi arstide kohalolekule (kes kuni üheksateistkümnenda sajandi lõpuni olid kõik mehed) oldi vastu; alles siis, kui sünnitusabiõpetust hakati meditsiiniteaduseks pidama, hakkasid mehed sünnituse juures viibima.
Jim on väheldast kasvu mees, ilmselt alla kolmekümne, ent paistab pigem neljakümnene. Ta nihkub kartlikult tuppa, näides häbelik ja segaduses. Ilmselt teeb minu sealviibimine ta kidakeelseks, aga ma kahtlen, kas ta üldse on inglise keelt eriti vallanud. Ta pomiseb: „Korras siis, tüdruk?” ja annab Murieli põsele kerge musi. Mees paistab veelgi väiksem oma priske naise kõrval, kes võib mehest hea viis naela9 rohkem kaaluda. Naise õhetava värskelt pestud naha kõrval paistab mees veel hallim, vaevatud ja närtsinud. „Kõige selle taga on kuuekümnetunnine töönädal dokkides,” mõtlen ma endamisi.
Siis vaatab ta last, ümiseb midagi – ta püüab ilmselt mõelda sobivat omadussõna –, köhatab kõri puhtaks ja ütleb: „Et siis nagu korras.” Ja seejärel ta läheb.
Kahetsen, et ma pole saanud East Endi mehi tundma õppida. Ent see on üsna võimatu. Mina kuulun naiste maailma, sünnituse tabuteema juurde. Mehed on meie, ämmaemandate, suhtes viisakad ja lugupidavad, aga hoiduvad igasugusest semutsemisest, sõprusest rääkimata. Tehakse vahet meeste ja naiste tööl. Seega, nagu ka Jane Austen, kes ei pannud oma raamatutes kirja ühtki kahe mehe vahelist vestlust, sest naisena ei teadnud ta, milline võiks olla üksnes meestevaheline jutuajamine, ei oska mina midagi suuremat öelda Poplari meeste kohta, sest olen neid vaid pealiskaudselt vaadelnud.
Ma olen valmis lahkuma. On olnud pikk päev ja öö, aga mu sammu teeb kergeks südamepõhjast tulev rahulolu ja rahuldustunne. Muriel ja laps on mõlemad uinunud, kui ma toast välja hiilin. Lahked inimesed pakuvad mulle alumisel korrusel uuesti teed, millest keeldun taas nii kenasti, kui oskan, öeldes, et mind ootab Nonnatuse majas hommikusöök. Annan juhised meile helistada, kui paistab, et on põhjust muretseda, aga luban tagasi olla lõuna paiku ja siis uuesti õhtul.
Olin majja sisenenud vihmasajus ja pimeduses. Tunda oli olnud palavikulist elevust ja ootust, sünnitusvaludes naise ärevust uue elu ilmaletoomise eel. Ma lahkun rahus uinuva pere juurest, kelle keskel on uus elu, ning astun välja hommikuvalgusesse.
Väntasin ratta seljas läbi pimedate mahajäetud tänavate, vaiksete dokkide, mööda lukustatud väravatest, tühjast sadamast. Nüüd väntan läbi särava varahommiku, päike on jõe kohale tõusmas, väravad lahti või avanemas, meestehulgad mööda tänavaid liikumas, üksteist hõikumas; kostma hakkavad mootorite hääled, kraanad hakkavad liikuma, veoautod keeravad suurtest väravatest sisse, kuulduvad laeva liigutamise helid. Dokkide piirkond pole õieti mingi lummav paik, ent noorele tütarlapsele, kes on kahekümne nelja tunni töö kohta ainult kolm tundi maganud, on see pärast vaikset tundevärinat terve lapse ilmaletulekust joovastav. Ma ei tunne isegi väsimust.
Pöördsild on nüüd lahti, mis tähendab, et tee on kinni. Suur ookeanikaubalaev liigub aeglaselt ja majesteetlikult vett pidi, vöör ja korstnad juuksekarva kaugusel kummalgi pool olevatest majadest. Ma ootan, vaadates uneledes lootse ja meresõitjaid laeva selle dokki juhatamas. Tahaksin teada, kuidas nad seda teevad. Neil on tohutud oskused, mille õppimine võtab aastaid, ja räägitakse, et neid antakse isalt pojale või onult vennapojale. Nad on dokkide piirkonna valitsejad ning juhutöölised suhtuvad neisse sügava austusega.
Laeval kulub silla alt läbiminekuks viisteist minutit. On aega, et mõelda. Kummaline, kuidas minu elu on läinud alates sõjast katkestatud lapsepõlvest, kirglikust armastusest, kui ma olin kõigest kuusteist, kolme aasta pärast tulnud teadmisest, et ma pean selle eest põgenema. Nii ma valisin õenduse puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Kas ma kahetsen seda?
Terav, läbilõikav heli äratab mind mõtisklusest ja tõstesilda hakatakse kinni laskma. Tee on jälle lahti ja liiklus algab uuesti. Sõidan rattaga hästi lähedal kõnniteeservale, sest veoautod on natuke hirmutavad. Suur mees nagu terasest musklitega võtab mütsi peast ja hõikab: „Hommikust, õde.”
Ma hõikan vastu: „Hommikust, ilus päev”, ja väntan edasi, rõõmustades oma nooruse, hommiku ning dokkide joovastava elevuse üle, aga kõige rohkem võrratu tunde üle, et ma olen emale rõõmuks aidanud ilmale ilusa lapsukese.
Miks ma üldse alustasin? Kas ma kahetsen? Mitte kunagi, mitte kunagi. Ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu siin ilmas.
Nonnatuse maja
Oleks keegi mulle kaks aastat varem öelnud, et ma lähen nunnakooli ämmaemandaks õppima, oleksin ma plehku pannud. Ma ei olnud seda sorti tüdruk. Nunnakoolid olid sünged ja igavad, need olid pühadele õdedele. Mitte mulle. Ma olin arvanud, et Nonnatuse maja on väike erahaigla, milliseid oli tol ajal riigis palju.
Saabusin vihmasel oktoobriõhtul kottide ja kompsudega, olles senini Londonit tundnud ainult West Endi poolelt. Buss tõi mu Aldgate’ilt väga teistsugusesse Londonisse, kus olid kitsad valgustamata tänavad, purukspommitatud tühermaad ja määrdunudhallid ehitised. Leidsin raskustega Leyland Streeti ja asusin haiglat otsima. Seda polnud. Ilmselt oli mul vale aadress.
Peatasin mööduja ja küsisin St. Raymund Nonnatuse ämmaemandate kohta. Naine pani võrgu käest ja naeratas mulle südamlikult, puuduvad esihambad üksnes lisasid ilmele sõbralikkust. Plekist juukserullid helkisid pimedas. Ta võttis suunurgast sigareti ning ütles midagi, mis kõlas nagu: „Otsid Nonnatuse jopskeid, kas jah, kullake?”
Ma jõllitasin naist, üritades temast aru saada. Ma polnud midagi niisugust öelnud.
„Ei. Ma tahan leida St. Raymund Nonnatuse ämmaemandaid.”
„Just. Sealsamas ongi, kullake. Nonnatuse nunnad. Just seal, selja taga.”
Ta patsutas julgustavalt mu käsivart, osutas ühele hoonele, torkas sigareti suunurka tagasi ja tatsas edasi, toatuhvlid sillutisel plaksumas.
Nüüd oleks kohane hämmingus lugejale teada anda, miks on kokni murrakut keeruline kirja panna. Puhas kokni oli – või on – kõrvalisele isikule mõistetamatu, kuid kõrv harjub vokaalide ja konsonantidega, käänamise ja idioomidega, nii et mõne aja pärast saab peaaegu kõigest aru. Kirjutades Docklandi inimestest kuulen ma küll nende häält, ent murrakut kirja panna on raske.
Aga ma kaldun teemast kõrvale.
Ma vaatasin valgustamata hoonet kõhklevalt, nägin määrdunudpunaseid telliseid, viktoriaanlikke võlve ja torne, rauast piirdeaeda otse pommivälja kõrval. „Kuhu ma ometi olen jõudnud,” mõtlesin. See ei saa olla haigla.
Sikutasin uksekella ja seest kostis kõlksumist. Mõni hetk hiljem tulid sammud. Ukse avas kummalises riietuses naine – mitte päris õde, aga päris nunn ka mitte. Ta oli pikka kasvu, kõhn ja igivana. Ta vaatas mind vähemalt minut aega rahulikult, midagi ütlemata, kummardus siis ette ja võttis mul käest. Ta vaatas enda ümber, tõmbas mind eeskotta ja sosistas vandeseltslaslikult: „Poolused kaugenevad, kullake.”
Üllatus tegi mu keeletuks, ent õnneks ei oodanudki ta vastust, vaid jätkas elevusest peaaegu hingetuna: „Jah, Marss ja Veenus on reastunud. Sa muidugi tead, mida see tähendab?”
Ma raputasin pead.
„Oh, kullake, staatilised jõud, vedela ja tahke oleku konvergents, heksagoonne pärinemine, mis läbib taevalaotuse. See on elamiseks tähelepanuväärne aeg. Nii põnev. Pisikesed inglid plagistavad tiibu.”
Ta naeris, plaksutas oma kondiseid käsi ja tegi väikese hüppe.
„Aga tule sisse, kullake, tule sisse. Tule, joo teed, ja võta natuke kooki. Kook on väga hea. Armastad sa kooki?”
Ma noogutasin.
„Nagu minagi.
nael – 0,4536 kg.