Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas. Paul Kass
Читать онлайн книгу.
e>
Hea lugeja!
Mõned head aastad tagasi istusin ma ühel külmal ja pimedal sügisõhtul oma poissmehekorteris ja vaatasin akna taga valitsevasse pimedusse. Järsku oleks minu sees nagu mingisugune aeglane muusika mängima hakanud. Läksin kööki, istusin arvuti taha, trükkisin tühjale lehele numbri „1991” ja alustasin oma noorusaja lugude kirjapanemist. Ma ei teadnud sel õhtul, kuhu ma välja jõuan ja kas sellest loost kunagi ka midagi avaldamiskõlbulikku tuleb.
Peale esimese peatüki valmimist tekkis kirjutamises ligemale aasta pikkune seisak, siis aga hakkas taas kostma seesama aeglane, salapärane ja omamoodi majesteetlik rütm. See tõi mu silme ette möödunud ajad, vana Kesklinna politseijaoskonna, selles toimetanud inimesed ja aastate eest aset leidnud sündmused. Üks lugu tuletas meelde teise ja nii see läks. Mingil hetkel oli tekkinud usk, et „Kesklinn” võib kunagi raamatuna trükitud saada. Nüüd tegin juba teadlikult kõik selleks, et lugejal huvitavam oleks: töötasin tõsielusündmusi ümber ja sulatasin kokku; samuti mõtlesin välja terve rea uusi juhtumusi ning lisasin vürtsi ja detaile, mis tolleaegsele keskkonnale iseloomulikud. Kuigi olen püüdnud tollast miljööd edasi anda nii tõetruult kui võimalik, pean tunnistama, et päris selliseid sündmusi ei ole Pärnu mnt 11 paljunäinud seinte vahel tegelikult kunagi toimunud ning igasugune sarnasus reaalsete isikutega on seetõttu juhuslik ja ettekavatsematu. Tunnistan ausalt – „Kesklinn” ei ole ajaloo- ega mälestusteraamat, vaid ilukirjanduslik teos, kus reaalselt eksisteerinud jaoskonnahoonesse on paigutatud väljamõeldud tegelased.
Sellise lugeja huvides, kes (tollase) politsei töös ei orienteeru, olen olnud sunnitud mõned asjad ümber tegema. Loodan, et endised kolleegid annavad mulle andeks, kui mõni spetsiifiline väljend on üldrahvalikult arusaadavasse keelde ümber pandud. Nii näiteks on üheksakümnendate alguse Kesklinna kriminaalpolitsei koosseisus olnud esimest ja teist tsooni arusaadavuse huvides raamatus nimetatud esimeseks ja teiseks grupiks jne.
Kindlasti tundub paljugi selles raamatus toimuvast tänapäevainimestele, eriti neile, kes tollaseid aegu ise ei mäleta, täiesti uskumatu. Tõtt-öelda imestan ma ka ise, kuidas kurat see kõik võimalik oli? Tänapäevast rahulikku, tsiviliseeritud, euroopalikku, kõikjal nutiseadmeid kasutavat ja – mis peaasi – kaine peaga asju ajavat Eesti ühiskonda lahutab tollasest pisut vähem kui üks inimpõlv. On uskumatu, millise tohutu arengu on Eesti nii lühikese ajaga teinud!
Politseiorganisatsioonis toimuv on alati vastavuses ühiskonna üldise olukorraga: üheksakümnendate alguses politseis toimunu peegeldas tollaseid olusid ja üldist mentaliteeti. Ka paljudel teistel elualadel pandi töö ajal ja töökohas samamoodi tina, kogu Eesti ühiskonnas valitses üleüldine peataolek. Suurel osal inimestest oli tekkinud petlik kujutlus, et kätte on võidetud absoluutne, piiramatu vabadus. Teiselt poolt oli uue ühiskonna ülesehitamine osutunud palju keerulisemaks kui seni arvatud. Paljudel polnud ei raha ega mingisugustki kindlustunnet mitte ainult homse ees, vaid üleüldse. Mina isiklikult panin tsiviliseerituse esimesi tärkavaid võrseid tähele alles 1996. aasta lõpus. Sellel ajal, mida siin raamatus kirjeldatakse, ei paistnud neid igatahes veel kusagilt.
Loodan, et tollase miljöö meenutamine aitab vähemalt mõnel Eesti inimesel väärtustada seda, mille oleme kahe lühikese aastakümne jooksul saavutanud: tänapäeva keskmine palk on tollasega võrreldes varandus; oht rahulikult tänaval jalutades kuriteo ohvriks langeda on tolle ajaga võrreldes minimaalne; praegu pöördutakse tüli korral kohtu poole, tol ajal vaatas igaüks ise, kuidas oma asjadega hakkama sai …
Kuigi olen praeguseks oma politseinikukarjääri lõpetanud, ei oska ma siiani selles süsteemis toimuvat kõrvalt vaadata ning rahulikult võtta. Mulle läheb ikka veel korda, kui näen järjekordse halvasti läbi mõeldud ja halvasti läbi viidud reformi tõttu politseinikke kannatamas. Ma töötasin politseisüsteemis ikkagi üle kahekümne aasta ning veetsin seal seejuures kogu oma noorusaja. Arvan, et päris vabaks ma oma hinge sellest vist enam ei saagi.
Lõpetuseks tahan ma lugejat hoiatada.
See raamat ei ole mõeldud lugemiseks inimestele, kes naljast aru ei saa. Kuivikud, surmtõsised moraalijüngrid, igat liiki äärmuslased ja õiguslased, anonüümsed tatipritsijad, tõsiusklikud poliitkorrektlased – ärge palun seda raamatut lugege. See raamat on mõeldud inimestele, kes tunnevad tegelikku elu ja julgevad seda elada; oskavad naljast aru saada ja vajadusel ka iseenda üle naerda. See raamat on mõeldud elutervetele, oma arvamust välja öelda julgevatele ja valehäbita inimestele.
Ja muidugi on see raamat mõeldud kõigile neile, kes üheksakümnendate aastate esimesel poolel Eesti Politseis ausalt oma tööd tegid. Kõigile neile, kes tollases Eestis hapra õiguskorra hoidmise nimel pingutasid ja selle püsimisse oma panuse andsid. Kui selle raamatu lugemine pakub mõnele vanale kaasvõitlejale kasvõi mõneks hetkeks mõnusat äraolemist, äratundmisrõõmu ja meeldivaid emotsioone, siis on „Kesklinn” oma eesmärgi täitnud.
Head lugemist!
1991
On neljapäeva õhtu. Paikuse Politseikooli kursandid1 on nädalavahetuseks koju lubatud. 2. korrusel toas nr 30 lösutavad neli sellist tegelast oma vooditel ja arutavad maailma asju. Nad on just kooli saunast tulnud ja seal õlut joonud (see on saunapäeval lubatud), homme saab koju ja kooli lõpp on lähedal. Elu on ilus!
Üks sihib õppepüstoliga lakke. Õppepüstolid on osa õppeprogrammist, soovijad saavad need laost, et kuiva trenni teha. Kõik toasviibijad tahavad üliheadeks laskjateks saada, nad on telekast näinud, et püstol on politseinikule kõige olulisem.
„Mehed, mõelge, raisk. Kahe kuu pärast oleme tööl,” ütleb üks.
Keegi meist ei kujuta seda hästi ette. On tahe teenida vastset Eesti Vabariiki ja mingi kujutluspilt: vene vargalegendid, krimifilmide tätoveeritud kiilakad retsid, Sherlock Holmes, Miami Vice, Bruce Willis pilvelõhkujas terroriste tümitamas. Töö – see on meie jaoks elu ise, tulevane seiklusterohke, iseseisev elu. See peab saabuma kohe peale kooli lõppu. Meis on millegi suure, tohutult võimsa ja samas ohtliku ootus. Selline tunne on, nagu oli siinsamas Pärnus talvel, kui vaatasin jäätunud lahte ja tundsin, et seal kusagil mitte väga kaugel, valge ja sileda jääkatte taga, möirgab lahtine meri, vaba ja ohjeldamatu, ilus, jäiselt külm ning ääretult ohtlik.
Kuid see emotsioon kestab vaid hetke. Nädal aega tagasi käisime oma esimesel praktikal, Pärnus patrullis. Mind ja veel ühte 19-aastast kursanti viidi nagu kord ette näeb õhtul koolist Pärnu Politseiprefektuuri. Kuidagi eriline tunne oli seekord täisvormi selga panna, kuigi koolis olime ju kogu aeg vormi kandnud. Aga ikkagi – tänavale rahva hulka minek kohmakakstegeva sinise talvejope ja kokardiga kaheksakandiga oli midagi uut. Teadmine, et inimesed (kes mind muidu tähelegi ei pane) vaatavad mind nüüd nagu politseinikku, muutis kõhedaks ja ebakindlaks. Ning oli ka kindel tundmus, et täna midagi juhtub. Nagu muutnuks vormi selgapanek talvise Pärnu mingiks müstiliseks kuritegevuse pesaks, kus toimuvad hollivuudlikud seiklused.
Korrapidaja pikka juttu ei teinud, vaid andis meid üle hülgevuntsidega venelasele, kes kandis politseivormi peal heledat mantlit ja peas kootud mütsi. Korraks vilksatas väike tärn kummalgi õlal – niisiis vanemkordnik. See mees pidi siis selleks õhtuks meie patroon olema. Tema järel suundusime jalgsi rannahoone poole, mööda neidsamu Pärnu tänavaid, mis olid lapsepõlvest saadik nii tuttavad ja seostusid suve, päikese ja puhkusega. Aga nüüd olime me politseivormis ja pidime tegema … kurat seda teab – mida kästakse. Mida patroon ütleb. Ilm oli niru, lund ei olnud, terve rannapark oli kaetud loikude ja jääga. Sileda tallaga politseisaabastega jää peal uisutades jõudsime viimaks rannahoonesse. Seal muutus patroon veidi lõbusamaks ja teatas kohvikule näidates:
„Пойдем туда, зайдем.”2
Kui nii, siis nii. Sisenedes kadus patroon kohe tagaruumidesse ega ilmunud sealt järgneva kahe tunni jooksul nähtavale. Istusime ukse kõrval lauas, vormis, kõik toolileenid talvevarustust täis, rüüpasime tass tassi järel kohvi ning jälgisime, kuidas baari külastajad meid vahivad. Viimaks tuli meie lauda üks tüüp ja teatas pikema jututa:
„Üldiselt see ei sobi, et te baaris istute.”
Meie, lihtsameelsed lollikesed, seletasime talle midagi oma Paikuse praktikast ja sellest, et meie juhendaja on tagaruumides tähtsaid politseiasju ajamas
Tänapäevase sõnaga „kadetid”.
Lähme sinna, lähme sisse ka.