Haigla. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
seni, kuni vali kellahelin neid jälle tagasi kohtusaali kutsus.
„Püsti, kohus tuleb.”
Kõik tõusid toolide kolinal ja ootasid, kuni kohtunik koos kahe kaasistujaga lauani jõudis. Kohtunik enam ei istunud. Seisma jäid ka teised protsessiosalised.
„Eesti Nõukogude SotsialistlikuVabariigi nimel kohus otsustas …”
Kalvil läks nüüd kiireks. Kogu pikk keerukas kantseliidis kirjutatud kohtuotsus tuli kaebealusele võimalikult täpselt edasi anda. Ta tõlkis automaatselt, teksti eriti süvenemata, kuni piitsahoopidena kõlasid kohtuniku järsud sõnad:
„Kohus määrab karistuseks kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotuse, mis tuleb ära kanda üldise režiimiga parandusliku töö koloonias.”
Kalvi tõlkis. Noormees võpatas korraks ja tema pea vajus veel rohkem longu. Naine nende selja taga puhkes häälekalt nutma. Kalvi ei tahtnud tagasi vaadata, sest kujutas hästi ette vaese ema olukorda.
„Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.”
Eesistuja sulges kausta, võttis prillid eest, heitis pilgu saali, siis pöördus ja asus minekule. Temale järgnesid kaasistujad, kes polnud protsessi vältel suudki avanud. Kahe tunniga oli asi lõpetatud ja üks noor elu lootusetult purustatud.
Murelikult seisis Kalvi kohtumaja koridoris. Sürrealistlik farss, mis õiglast kohtumõistmist ainult mingil määral markeeris, tekitas tülgastust. Kate õigluse jumalanna Themise silmadelt oli maha rebitud ja too vahtis nüüd ammulisui kommunistlike võimurite poole. Kalvi oleks end kõige parema meelega täis joonud, kuid oli veel vara. Ees seisis taas üks tõlkega istung ja paari tunni pärast algab tal põhitöökohas koosolek. Ta vaatas kella ja astus kohtusekretäri kabinetti.
Nurgadiivanil istus vana seltskond pisut muutunud kujul: Mairet polnud, tema asemel jõi kohvi kohtunik ise. Rõõmsate ja muretute nägudega, nagu poleks midagi masendavat juhtunudki, arendasid nad vestlust tavalistest igapäevastest asjadest.
„Jah, sel talvel on ikka hirmsa lume maha ajanud, aga varsti on see kõik kadunud,” seletas kohtunik hasartselt. „Veel mõni päikseline kevadpäev ja maa on must.” Kohtunik rüüpas lonksu kuuma kohvi ja pöördus abiprokuröri poole:
„Kuule,Thea, mis sa arvad, kui kasutaks veel viimast võimalust ja läheks laupäeval suuskadega metsa?”
„Ah ei saa ma laupäeval,” vastas prokurör nördimust väljendava häälega. „Pean kohtumajas valves olema.”
„Mida siis prokuratuur puhkepäeval kohtumajas valvab?” sekkus Kalvi vestlusse.
„Mida ikka, pean vajadusel vahi alla võtmised sanktsioneerima.”
„Aga kas need siis esmaspäevani ei kannata?”
„Kannataks küll, aga kui ilmuvad välja lurjused dissidendid, siis ei saa oodata. Nendega on kiire ja need tuleb kohe ära peita. See on julgeoleku karm käsk.”
„Kes need dissidendid on?” uuris Kalvi.
„Riigivastased,” vastas kohtunik kiirelt.
„Aga miks nad lurjused on?”
Abiprokurör muutus silmanähtavalt kurjaks ja tõstis häält: „Sest mina pean nende kuradite pärast oma puhkepäeva tuksi keerama!”
Kalvi noogutas mõistvalt: „Põhjust ülearugi.”
„Ära irvita,” raevutses Thea. „Juhtumisi läheb meie partei poliitika selle koha peal minu omaga täpselt kokku. Need totakad dissidendid on masohhistid ja eneseupitajad. Nad teavad väga hästi, et neil on saba taga ja iga vale sõna eest võidakse nad hullumajja saata või vangi panna, aga ikka peavad nad lollusi tegema. Mida nad sellega saavutavad?!”
„Noh näiteks seda, et mõni ei saa laupäeval suusatama,” kommenteeris Kalvi süütu näoga. Kohtunik turtsatas naerma ja pritsis kohvi oma riietele.
„Nonii, tõlk. Nüüd rehkendame minu seeliku hinna sinu palgast maha.”
„Palun kergemat karistust,” vastas Kalvi süüdlasliku näoga. „Ehk piisaks ainult ühe pesukorra maksumusest.”
„Olgu pealegi, aga erimääruse teen ma sulle ikkagi.”
Ukse kriuksatus sundis Kalvit üle õla vaatama. Sisenes tundmatu poolpikkade kastanpruunide juustega naine, seljas hele impregneermantel. Tervitas, võttis mantli seljast, riputas selle varna, libistas käega üle soengu ja vaatas uudistavalt istujaid.
„Ahhaa, meie ekspert ongi kohal,” teadustas kohtunik ja küsis: „Kohvi soovite?”
Naine võttis kohvitassi, tänas ja istus nahkpõhjaga metalltoolile Kalvist pisut eemal. Ta oli keskmist kasvu, sale ja sportlik, kandis siniseid viigipükse ja sama värvi villast pulloveri. Esmapilgul tundus ta olevat tavaline, suhteliselt kena välimusega naine, kel eluaastaid ehk pisut üle kolmekümne.
Kohtunik ja abiprokurör jätkasid häirimatult oma katkenud vestlust, kuid Kalvi seda enam ei kuulanud. Tema hajevil pilk rändas äsja saabunule. Millegipärast äratas see naine huvi ja tõmbas peagi endale kogu tema tähelepanu. Naisel olid korrapärased näojooned, sirge nina ja pisut täidlased, kuid kaunikujulised huuled.
Ta jälgis tähelepanelikult naabrite juttu ja kuulas hoolega kohturahva arvamusi. Kellelegi tähelepanu osutades ei pööranud ta ainult silmi, vaid kogu pead ja osaliselt kehagi. Seejuures avanesid ta huuled pisut ja paljastasid rea ühtlaseid valgeid hambaid. Kalvi registreeris naise kehapöördeid teatava mõnuga, sest need lasid profiilis paista suurepärast rinnapartiid, mis pingule tõmmatud sinise kampsuni all reljeefselt esile kerkis. Naine kandis suuri läbipaistvate plastraamidega prille, mis ei suutnud varjata arukat ja elavat silmavaadet.
Mees silmitses vargsi uustulnukat ja leidis, et tegemist on väga omapärase naisetüübiga. Iluduseks teda just pidada ei saanud, selleks oli ta liialt tavaline, kuid ometi leidus temas midagi, mis muutis ta eriliselt meeldivaks ja kütkestavaks. Esialgu oli seda raske taibata, kuid pikapeale hakkas Kalvi mõistma, et naise peamine võlu seisneb just tema ilmete kiires vaheldumises ja huvis, millega ta jälgis kõike ümbritsevat. See polnud eriti tavapärane. Tema nägu oli raske meelde jätta, sest see oli pidevas liikumises. Ilme naise avalal näol muutus kiirelt sõltuvalt sellest, millest parasjagu räägiti. Tema suurte siniste silmade vahedast ja tähelepanelikust vaatest aimus terane mõistus, mille eest ei jäänud midagi varju.
Järgmise istungini oli veel pisut aega. Kalvi ootas vaikides. Tal polnud rohkem tahtmist kohturahva keskustellu sekkuda. Järgmisena pidi arutlusele tulema tsiviilasi, seega oli lootust, et see ei kujune nii traagiliseks ja stressirohkeks. Ta heitis taas pilgu võõrale ja proovis mõistatada, kellega tegu. Protsessiosaline ei saanud ta olla, sest kostjaid-hagejaid, rääkimata kaebealustest, sekretäriruumis kohviga ei kostitatud ja neil polnud siia eriti asja. Aga kes ta siis oli?
„Lähme ära,” kõlas viimaks kohtuniku võimukas hääl. Alati teadustas kohtunik protsessi algusest või jätkumisest juba pähekulunud fraasiga “lähme ära”. Kõik tõusid, tõusis ka tundmatu. Kalvi istus kostjapinki sümpaatse tumedapäise noormehe kõrvale ning vaatas huviga saali. Võõras naine oli ilmselgelt selles majas esmakordselt ja otsis silmadega endale sobivat kohta. Lõpuks istus ta otsustavalt teise ritta. Kohtunik avas istungi ja alustas nõuetekohaste formuleeringute ettelugemist. Nendega ühele poole saanud, tegi ta teatavaks istungi päevakorra:
„Arutlusele tuleb hageja IngaVallimäe hagi kostja Sergei Kovalenko vastu isaduse tuvastamise nõudes. Kas kostja on kohal?”
Sergei tõusis ja vastas, et ta on kohal. Eesistuja jätkas:
„Hageja IngaVallimäe ise istungil ei viibi. Ta on esitanud hagi kostja vastu Rakvere rajooni rahvakohtule ja palunud selles tõendada oma lapse Monika isadus. Loen teile hagiavalduse ette.”
Kohtunik alustas pika ja põhjaliku avalduse ettelugemist, millest koorus banaalne juhtum: kaks noort inimest olid kohtunud ja veidi vallatust teinud. Võimalikele tagajärgedele polnud nad eriti mõelnud, aga juhtus nii, et tüdruk rasestus ja noormees ehmus sedavõrd, et pani plehku ja elas nüüd Elvas.