Küüslauk ja safiirid. Ruth Reichl
Читать онлайн книгу.
tervitage teda minu poolt,” laususin, tänulik, et mu hääl kõlas tavapäraselt. „Öelge edasi, et soovin talle peatset paranemist. Ja et ma ootan temaga kohtumist, kui järgmine kord New Yorki tulen.”
„Ütlen edasi,” lubas tema.
Valisin otsekohe Michaeli numbri. „Uskumatult jultunud rahvas,” ütlesin. „Nad korraldasid lihtsalt terve päeva jagu intervjuusid, minult eelnevalt isegi küsimata!”
„Kuule, Ruth,” vastas abikaasa, „tegu on New York Timesiga! Tead ju, et sa ei suuda panna vastu kiusatusele nende inimestega mingil ajal kohtuda. Miks mitte teha seda praegu ja säästa end veel ühest reisist?”
„Tahad lihtsalt Los Angelesest pääseda,” ütlesin ma.
„See on tõsi,” vastas tema. „Aga kui sa oleksid teinud viimased kaks aastat lugusid rahutustest, Rodney Kingi kohtuistungist, jõugusõdadest ja siis veel ühest Rodney Kingi kohtuistungist, tahaksid samuti pääseda. See töö pole eriti lõbus; kõik uudised L.A. – s on masendavad ja lähema aja jooksul asi ei parane. Muutusteks pole mingit poliitilist soovi. Vaatan tulevikku ja näen end kajastamas rassismi, jõukusid ja vaesust, vahelduseks juhuslikud maavärinad. Tahaksin kuskile minna, ükskõik kuhu, kus on teisiti. Aga see on ainult üks põhjus; arvan tõepoolest, et see on sinu oluline võimalus. New York võib muuta su elu. Tean, et kardad, aga sa saad hakkama. Olen sinu jaoks igas mõttes olemas, ära selle töö juurest minema jaluta.”
Michaeli usk minusse oli nii liigutav, et sundis mind kaaluma, millised tagajärjed võiksid olla Timesi toimetajatega vestlemisel. Mõistsin, et kui olen juba kord töövestlusele läinud ja hea mulje jätnud, oleks raske töökohast ära ütelda. Teisalt – kui oleksin kindel, et mul pole vähimatki soovi New York Timesi restoranikriitikuks hakata, tarvitseks mul vaid hoolt kanda, et nad mind ei tahaks. Pidin end ebaihaldusväärseks tegema. Nüüd, otsustasin, on õige aeg aktsiooni alustada.
„Hästi,” ütles Carol Shaw, kui tagasi helistasin. „Mul on hea meel, et meelt muutsite.” Ta hääl ei kõlanud üldse üllatunult. „Kas oskate New Yorgi haiglasse minna?”
„Hõi, plika,” ütles hall peanupp. Monitorid voodi kohal vilgutasid ta pulsi ja südamelöökide sagedust; kellukesed tilisesid, tuled vilkusid. „Tulid Warrenit vaatama?” Ta seiras mu sääri.
„Jah,” vastasin ja silusin oma musta kostüümi, soovides, et mu seelik oleks natuke pikem. Teised kaks voodit hõivanud meest jälgisid huviga.
„Nad viisid ta alla röntgenisse, kuidagi ootamatult. Ta käskis sul oodata.”
„Siin?” küsisin ma.
„Mulle see sobiks,” vastas ta. „Aga Warren rääkis midagi ooteruumist. See asub seal.” Ta nookas peaga, et mulle suunda osutada.
Ooteruum nägi välja nagu hüljatud lilleseadete surnuaed. Nurgas konutas paar longus potipalmi ja igal pool olid surevaid lilli täis vaasid. Lõhnas matuste järele. Vaatasin aknast silti, millele oli kirjutatud New Yorgi haigla on valmimisjärgus. Palun olge kannatlikud. Mulle tuli äkitselt meelde, et see on koht, kus sündisin.
„Teie olete vist Ruth.” Tõstsin pilgu. Mu tooli kõrval seisis pikk haiglariietes mees. Ta kandis midagi, mis nägi välja nagu plastkohver, täis vedelikku, mis näis jooksvat kusagilt tema rüü all olevast voolikust. Vaatasin piinlikkust tundes mujale.
„Warren?” küsisin. Ma polnud oodanud, et ta on nii nägus. Osutasin plastkohvrile. „Kuidas see juhtus?”
„Väljusin Brighton Beachi Vene restoranist,” vastas ta. „Kukkusin kahest trepist alla.”
„Kas see oli üks neist kohtadest, kus pakutakse niipalju viina, kuipalju sa rumala peaga juua suudad?” küsisin aega raiskamata. Ta võpatas. Naeratasin seesmiselt; olin veetlusrünnakuga algust teinud.
Aga mul oli raske selle äärmiselt meeldiva mehega jätkuvalt ebaviisakalt käituda. Me rääkisime restoranidest. Me rääkisime toidust. Me rääkisime filmidest. Ta oli väga lõbus ja töökoht ei tulnud kordagi jutuks. Pärast kolmveerand tundi kestnud vaimustavat vestlust ütles Warren, et hakkab väsima. Aitasin ta läbi koridori ja voodisse. „Sa kohtud täna kõikide tegevtoimetaja asetäitjatega,” ütles ta, kui end minema asutasin.
„Mida ma peaksin neile ütlema?” küsisin.
„Ära muretse,” vastas ta. „Sul läheb hästi.”
„Aga ma ei taha seda töökohta,” laususin.
„Loomulikult,” vastas ta.
„Ma ei sobiks siia,” kinnitasin esimesele tegevtoimetaja asetäitjale, kellega mind kohtuma viidi. Ta oli pikk, tagasihoidlikult elegantne ja viisakas mees. Tema hallid juuksed olid sorgus ning kabinet üllatavalt väike ja sünge.
„Miks nii?” küsis ta.
„Sest,” selgitasin, „ma ei arvusta restorane samal viisil nagu teie kriitikud.”
„Oh?” kostis ta. „Ja kuidas meie kriitikud restorane arvustavad?”
„Nad langetavad kõrgema tasandi kohtuotsuseid,” vastasin. „Nad näivad arvavat, et neil on õigus.”
„Nad eksivad?” küsis ta.
„Maitseküsimustes pole olemas õiget ega valet,” ütlesin. „Pelgalt arvamus. Ja restoranide puhul äärmiselt subjektiivne, arvestades, et kellelgi pole õrna aimu, kas maitse, mida teine õuna hammustades tunneb, on sama, mida tunnen mina.”
Ta tundus pisut jahmunud, nägin, et ta oli oodanud, et hakkan töökoha saamiseks tagatrepipoliitikat ajama. „Teil võib õigus olla,” lausus ta lepitaval toonil, mis andis selgelt mõista, et mul pole õigus. „Aga muidugi mõista,” jätkas ta, „kui peaksite Timesi tulema, teeksite nii, nagu meil kombeks.”
„Ei,” vastasin, „ei teeks. Kuid miks te mind üldse palkaksite, kui minu stiil teile ei sobi?”
„Arvan, et teil algab juba järgmine kokkusaamine,” vastas ta mind uksest välja juhatades.
Järgmiseks tuli Al Siegal, keelekasutuse paljukardetud vahekohtunik. Selgus, et tegemist on märkimisväärse vööümbermõõduga mõtliku meesterahvaga. Mu peas mängis „Mr. Five by Five”, kui ta ütles: „Olete Los Angeles Timesis väga edukas olnud. Juhite oma osakonda. Miks te peaksite praegusel hetkel New Yorki tulemist kaaluma?”
Vastus üllatas mind ennastki. Vaatasin talle otse silma ja vastasin: „Mu ema suri aasta tagasi. Tema eluajal poleks mul siin elamine mõttessegi tulnud, aga nüüd, mil teda enam pole, arvan, et võin koju tulla.”
Ta tundus ülimalt vapustatud ja minust käis värin läbi. „Põhjas!” mõtlesin. „Nüüd ei palka nad mind mitte mingil juhul.”
Sain kokku ühe tähtsa ninaga teise järel, üllatudes, et ükski neist ei näinud teadvat, milliseid küsimusi nad peaksid esitama. See aga andis mulle võimaluse ise küsida. „Kes ütleb teie kriitikutele, mida arvustada?” usutlesin üht meest.
Ta pea nõksatas tagasi, justkui oleksin vihjanud, et ajaleht kubiseb korruptsioonist. „Ma tõepoolest loodan,” ütles ta jäigalt, „et Los Angeles Times ei proovi oma kriitikuid mõjutada.”
„Mitte ilma pealgi,” vastasin. „Aga mulle öeldi, et New York Timesis käivad asjad teisiti. Väidetavasti ei vali Bryan Miller restorane ise ning isegi selle, mitu tärni restoran saama peaks, otsustavad toimetajad.”
„Võin teile kinnitada,” ütles ta äärmiselt pühalikult, „et sel kuulujutul pole tõepõhja all. Meie kriitikutele antakse võimalikult lai tegutsemisvabadus. On mõeldamatu, et keegi iial – iial – kriitiku arvamusse sekkuks. See oleks …” otsis ta piisavalt halvustavat sõna, „… ebaeetiline.” Ja seejärel, et oma jutu mõtet täiesti selgeks teha: „Ülimalt ebaeetiline. Ja üldse mitte osa Timesi traditsioonist.”
Sedaaegu kui mind ühest hallist pugerikust teise eskorditi, mõtlesin, kui kihelemaajav see kõik oleks, kui ma töökohta tõepoolest tahaksin. Ülikonnastatud meestest õhkus