Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi. Romain Puértolas
Читать онлайн книгу.
Neist paljude funktsioon jäi talle küll adumatuks, kuid sel asjaolul polnud tema jaoks suuremat tähtsust. Kõige rohkem rabas teda just asjade hulk. See oli tõeline Ali Baba koobas. Kõik kohad olid träni täis. Oleks ta nõbu koos temaga siin olnud, oleks ta sellele muudkui öelnud: „Vaata seda! Ja seda! Ja seda!” keksides ühe väljapaneku juurest teise juurde nagu poisike, kes peab kõike näppima. Ent ta oli üksi, nii et „Vaata seda! Ja seda! Ja seda!” võis ta öelda ainult iseendale, ning et teda hulluks ei peetaks, ei saanud ta ka poisikesena, kes peab kõike näppima, ühe väljapaneku juurest teise juurde keksida. Tema külas nüpeldati hullumeelseid pikkade kaigastega. Ja tal polnud himu teada saada, kas neid Prantsusmaal leebemalt koheldakse.
Need salatikausid ja lambid tuletasid talle meelde, et ta on pärit sootuks teistsugusest maailmast. Ja mõelda vaid, et kui ta poleks siia tulnud, poleks ta ehk iialgi teada saanud, et säärane paik ülepea olemas on! Kõigest sellest pidi ta tingimata oma nõole üksikasjalikult jutustama. Oleks see vaid temaga kaasas olnud! Igasugu avastustega on üksi hoopis vähem peale hakata. Ning igatsus omaste järele võib muuta vaeseks ja maotuks ka kõige imepärasemad maastikud.
Nende mõtete saatel jõudis indialane peagi magamistubade osakonda. Tema ees laotus tubli kümmekond voodit, kõik ehitud värviliste ja veel värvilisemate tekkidega, mis kandsid uskumatuid ja hääldamatuid nimesid: Mysa Strå, Mysa Ljung, Mysa Rosenglim (huvitav, kas nende sõnade moodustamiseks olid tähed nalja pärast pimesi ritta pandud?). Pehmed padjad, mis olid kindla korra järgi tekkidele visatud – või õigemini võltsi korratusega tekkidele seatud –, ahvatlesid uinakule.
Häbelikult heitis üks paarike Birkelandi voodile, kujutledes juba tulevasi oivalisi öid. Ehk teevad nad selles voodis mõne lapsegi. Ühel prantsus- ja ingliskeelsel sildil oli tõepoolest kirjas, et iga kümnes beebi eostatakse Ikea voodis. India oli selles statistikas kindlasti unustatud.
See idülliline vaatepilt purunes tuhandeks killuks, kui kaks põngerjat metslastena Aspelundile kargasid ja seal vägevat padjasõda alustasid. Kaks voodit eemal poolsurnuks ehmatatud paarike hüppas püsti ja põgenes vannitubade osakonna poole, lükates edasi kõik plaanid järelkasvu sigitada.
Ka Ajatashatru ei jäänud sellesse vaenulikku keskkonda kauemaks, vaid puges öölauakeste vahele. Mitte seetõttu, et ta lapsi ei sallinuks – vägagi sallis –, vaid et õigust öelda ei tekitanud temas huvi ükski väljapandud voodimudel. Säärast, mida ihaldas tema, ei paistnud selles poenurgas leiduvat.
Ta silmas küll kolme teenindajat, kõik rõivastatud kaupluse värvidesse, s.t rootsi lipuvärvidesse, kollasesse ja sinisesse, nagu oli tolle kena rootslanna sari, kes talle unelmates kana-tandoori’t serveeris, kuid nad kõik paistsid olevat hõivatud teiste klientide nõustamisega. Nii astus ta ühele neist ligi ja jäi oma järjekorda ootama.
Müüja, kelle kasuks ta oli otsustanud, oli üks rohelistes raamides prillidega kiilakas paksuke, sedalaadi mees, kes tuvastataks vihjemängus vähemalt kolmandal ringil. Ta askeldas oma arvuti taga, tõstis aeg-ajalt pilgu kahele leti ees seisvale inimesele ning süvenes seejärel uuesti oma ekraani. Mõne minuti pärast tõmbas ta printerist välja ühe paberilehe ja ulatas selle paarile, kes pikal sammul ja rahuloleval ilmel minema jalutas, tõtates oma sõpradele teatama, et kuulus telesaatejuht Jean-Pierre Coffe töötab nüüd Ikeas ja müüs neile just nüüdsama jalatsiriiuli.
Teinud kindlaks, et müüja räägib inglise keelt, küsis Ajatashatru, kas neil leidub naelvoodi Kisifrötsipik kõige viimast mudelit. Oma sõnade ilmestamiseks voltis ta lahti kuuetaskust võetud paberitüki ja ulatas selle teenindajale.
Tegu oli värvifotoga ehtsast Rootsi männipuust fakiirivoodist kolmes erinevas värvitoonis, millel olid reguleeritava kõrgusega (roostevabast terasest) naelad. Paberitükk oli rebitud Ikea 2012. aasta juunikuu kataloogist, mille tiraaž – üle kogu maailma 198 miljonit eksemplari – ületas piibli oma kahekordselt.
Pakuti mitut erinevat mõõtu voodeid: kahesaja naelaga (väga kallis ja eriti ohtlik), viie tuhande naelaga (mõistliku hinnaga ja mugav) ning viieteist tuhande naelaga (odav ja paradoksaalsel kombel väga mugav). Viimase mudeli kohal seisis loosung: „Teravad elamused igaks ööks!” Suurte kollaste numbritega oli ära toodud ka selle hind: 99,99 eurot.
„Seda mudelit meil poes enam ei ole,” selgitas virsikukastides müüdava mööbli Jean-Pierre Coffe liigagi korrektses inglise keeles. „See on läbi müüdud.”
Nähes, kuidas klient sealsamas näost ära vajus, tõttas ta lisama:
„Aga te võite selle tellida.”
„Kui kaua sellega aega läheks?” küsis indialane, muretsedes, et on reisi ette võtnud ilmaasjata.
„Homme hommikul saaksite kätte.”
„Homme hommikul?”
„Homme hommikul.”
„Sellisel juhul on kaup koos.”
Teenindaja oli rahul, et sai kliendile heameelt teha, ning asetas sõrmed kiiresti klaviatuurile.
„Teie nimi?”
„Mister Patel (hääldus: Pahtel). Ajatashatru – nii nagu kuulete.”
„Neetud!” kirus töötaja keerulist nime kuuldes. Pigem laiskusest kui mugavusest kirjutas ta lahtrisse „X”.
„Niisiis, naelvoodi Kisifrötsipik, fakiiride eri, ehtsast Rootsi männist, reguleeritava kõrgusega (roostevabast terasest) naeltega. Mis värvi?”
„Milliseid te pakute?”
„Puumapunane, kilpkonnasinine või delfiiniroheline.”
„Ma ei saa päris hästi aru, kuidas need värvid nende loomadega seostuvad,” tunnistas Ajatashatru, kes ei saanud päris hästi aru, kuidas nimetatud värvid nimetatud loomadega pidanuks seostuma.
„Minul pole sellest aimugi. See on turundusosakonna rida.”
„Olgu siis, sel juhul puumapunane.”
Müüja asus uuesti raevunult oma masinal toksima.
„Olge lahke, homme hommikul alates kella kümnest võite voodile järele tulla. Veel midagi?”
„Ee … jah, üks väike küsimus veel, lihtsalt uudishimust. Kuidas nii, et viieteist tuhande naelaga mudel on kolm korda odavam kui kahesaja naelaga mudel, mis lisaks kõigele on palju ohtlikum?”
Mees heitis talle altkulmu sellise pilgu, nagu ei saaks ta hästi aru.
„Kui olete nädal aega neid viitteist tuhandet naela viieteistkümnesse tuhandesse ettepuuritud augukesse surunud, siis teil sellist küsimust enam ei teki, härra. Siis te hoopis kahetsete, et ei võtnud kahesaja naelaga mudelit, mis on, tõsi küll, kallim, ebamugavam ja ka ohtlikum. Uskuge mind!”
Ajatashatru noogutas ja võttis rahakotist sajaeurose, jälgides hoolikalt, et müüja näeks vaid selle trükitud külge. Nähtamatu kummipaela oli ta rahatähe küljest ära võtnud, kuna sel korral kavatses ta sellest jäädavalt lahkuda. Missioon oli lõppemas. Õige pea.
„Maksta ei tule siin, härra, vaid allkorrusel kassas. Kauba eest tasute homme. See teeb sada viisteist eurot ja kaheksakümmend üheksa senti.”
Kui Ajatashatru poleks sel hetkel haaranud paberilehest, mille mees talle naeratades ulatas, oleks ta selili kukkunud.
„Sada viisteist eurot ja kaheksakümmend üheksa senti?” kordas ta löödult.
„Üheksakümmend üheksa eurot ja üheksakümmend üheksa senti oli kampaaniahind, mis kehtis eelmise nädala lõpuni. Vaadake, nii on siia ka märgitud.”
Seda öeldes osutas müüja oma pontsaka sõrmega sipelgajala suurusele märkusele kataloogilehe allservas.
„Oeh …”
Maailm indialase ümber varises kokku.
„Nõndaks. Loodan, et jäite teenindusega rahule. Kui nii, siis jagage seda muljet ka teistega. Kui mitte, pole tarvis kära teha. Aitäh ja head päeva.”
Öelnud nõnda ning lugenud jutuajamise sellega lõppenuks,