Lumememm. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
pärast rõõmus olla – olla rõõmus, et naine, keda ta nii kangesti oli armastanud, on õnnelik teise mehega. Rakelil ja temal oli olnud oma aeg ja Harry oli saanud oma võimalused. Ning kasutanud need ära. Niisiis miks mitte rõõmustada, et naisel läheb hästi, miks mitte heita kõrvale mõte, et kõik oleks võinud minna teisiti, ja rühkida oma eluga edasi? Ta lubas endale, et pingutab veelgi kõvemini.
Hommikune nõupidamine sai kiiresti läbi. Gunnar Hagen – politseipeainspektor ja mõrvarühma ülem – tegi ülevaate käsilolevatest juhtumitest. Mida oli kasinalt, sest parajasti ei olnud uurimise all ühtki värsket mõrva, ja mõrv oli ainus, mis sundis üksuses pulsi kiiremale löögile. Thomas Helle kriminaalvalve kadunud isikute töörühmast oli kohal ja kandis ette naisest, kes kadus oma kodust aasta tagasi. Ei mingeid jälgi vägivallast, kurjategijast ega naisest endast. Ta oli kodune ja viimati nähti teda lasteaias, kuhu ta hommikul viis oma poja ja tütre. Abikaasal ja kõigi lähematel tuttavatel oli alibi ning nad olid asja uurimisest kõrvale jäetud. Lepiti kokku, et mõrvarühm tutvub juhtumiga.
Magnus Skarre andis edasi tervituse Ståle Aunelt – mõrvarühma põhikohaga psühholoogilt –, keda ta oli Ullevåli haiglas vaatamas käinud. Harryt hakkas südametunnistus vaevama. Ståle Aune ei olnud üksnes tema nõuandja kriminaalasjades, vaid ta isiklik tugi võitluses alkoholiga ja otsekui usaldusväärne sõber. Aune oli juba rohkem kui nädal aega tagasi mingi segase diagnoosiga haiglasse võetud, aga Harry ei olnud veel suutnud oma vastumeelsusest haiglate suhtes võitu saada. Kolmapäeval, mõtles Harry. Või neljapäeval.
„Meil on uus töötaja,” lausus Gunnar Hagen. „Katrine Bratt.”
Esimeses reas tõusis keegi noor naine palumata püsti, kuid ei kinkinud neile naeratust. Ta oli väga ilus. Selleks vaeva nägemata, mõtles Harry. Õhukesed salkus juuksed rippusid elutult kahel pool nägu, mis oli peente joontega ja kahvatu ning tõsise, otsekui tüdinud ilmega, mida Harry oli näinud teistegi piltilusate naiste puhul, kes olid piidlemisega nii harjunud, et see ei tundunud neile enam ei meeldiv ega ebameeldiv. Katrine Bratt kandis sinist kostüümi, mis rõhutas tema naiselikkust, aga allpool seelikuäärt paistvad paksud mustad sukad ning mugavad talvesaapad hajutasid võimaliku kahtluse, et ta oma naiselikkusele mängib. Ta jäi seisma ning libistas pilgu üle kohalolijate, nagu oleks sellepärast püsti tõusnud, et näha neid, mitte vastupidi. Harry oletas, et naine oli ette valmistanud nii oma riietuse kui ka väikese väljaaste esimesel tööpäeval politseiprefektuuris.
„Katrine töötas neli aastat Bergeni politseis, kus ta tegeles põhiliselt komblusküsimustega, aga oli mõnda aega ka mõrva- ja isikuvastaste kuritegude üksuses,” jätkas Hagen, pilk paberil, mida Harry pidas naise CV-ks. „Bergeni ülikooli õigusteaduskond 1999, Kõrgem Politseikool, ja nüüd siin konstaabel. Lapsi tal veel ei ole, aga ta on abielus.”
Katrine Bratti kitsas kulm kerkis peaaegu märkamatult, ja kas siis Hagen märkas seda või arvas ise, et viimatiöeldu oli pisut liigne, nii et ta lisas:
„Kui kedagi peaks huvitama…”
Rõhuva ja tähendusrikka pausi ajal, mis järgnes, mõistis Hagen ilmselt ise ka, et oli asja veel hullemaks teinud, köhatas järsult kaks korda ja ütles, et need, kes pole ennast veel jõululõunale kirja pannud, teeksid seda kindlasti enne kolmapäeva.
Toolid kraapisid vastu põrandat ja Harry oli juba koridori jõudnud, kui kuulis enda taga samme:
„Mina vist kuulun teile.”
Harry keeras ringi ja vaatas näkku Katrine Brattile. Ja mõtles, kui ilus naine veel siis oleks, kui ta selle nimel pingutaks.
„Või teie minule,” ütles naine ja näitas ühtlast hambarida, ilma et naeratus oleks silmadeni tõusnud. „See on nii, kuidas võtta.” Ta kõneles bergeni hääldusega kirjakeelt, mille r-id põrisesid üsna mõõdukalt, nii et Harry vedas endaga kihla, et ta on pärit kas Fanast või Kalfaret’st või mõnest muust soliidsest ja väikekodanlikust linnaosast.
Harry läks edasi ja naine lisas sammu ning jõudis tema kõrvale: „Paistab, nagu oleks peainspektor unustanud teid informeerida.”
Seda lausudes rõhutas ta Gunnar Hageni teenistusastme iga silpi.
„Aga teie peate mulle siis lähemate päevade jooksul kõike tutvustama ja minu eest hoolitsema. Kuni ma ise hakkama saan. Kas arvate, et tulete toime?”
Harry vedas näo naerule. Seni oli naine talle üpris meeltmööda, aga loomulikult võis ta arvamust muuta. Harry oli alati valmis inimestele uut võimalust andma, et nad musta nimekirja satuksid.
„Ma ei tea,” ütles ta ja peatus kohviautomaadi ees. „Alustame sellest.”
„Ma ei joo kohvi.”
„Mis siis. See on väga lihtne. Nagu enamik muid asju siin majas. Mis sa sellest kadumisloost arvad?”
Harry vajutas nupule americano, mis oli käesoleval juhul niisama ameerikalik nagu norra praamikohv.
„Mis mõttes?” küsis Bratt.
„Kas sa arvad, et naine on elus?” Harry katsus seda küsida võimalikult muuseas, et naine ei taipaks, et teda proovile pannakse.
„Kas te peate mind lolliks või?” vastas too ja vaatas varjamatu vastikusega, kuidas automaat kraaksatas ning valgesse plasttopsi midagi musta sülgas. „Kas te ei kuulnud, mis peainspektor ütles, et ma olen neli aastat kombluspolitseis töötanud?”
„Hm,” mühatas Harry. „Surnud?”
„Nagu sitikas,” ütles Katrine Bratt.
Harry tõstis valge plasttopsi. Talle välgatas korraks võimalus, et on just saanud kolleegi, kellest võib kunagi isegi lugu pidama hakata.
Kui Harry õhtul kodu poole sammus, oli lumi kõnni- ja sõiduteedelt kadunud ning märg asfalt neelas õhukesed, kerged lumehelbed niipea, kui need maapinda puudutasid. Ta astus sisse oma tavapärasesse plaadipoodi Akersgatal ja ostis Neil Youngi viimase plaadi, ehkki tal oli kuri kahtlus, et see on paras rämps.
Kui ta oma korterisse jõudis, märkas ta, et midagi on teisiti. Just nagu hääl. Või hoopis lõhn. Ta tardus köögiuksel soolasambaks. Üks sein oli kadunud. See tähendab, et seal, kus hommikul olid olnud hele lilleline tapeet ja kipsplaadid, nägi ta nüüd roostepunaseid telliskive, halle vuuke ja määrdundkollast sõrestikku, mis oli täis naelaauke. Põrandal oli seenemehe tööriistakast ja köögilaual paberilipakas teatega, et ta tuleb homme tagasi.
Harry läks elutuppa, pani Neil Youngi plaadi CD-mängijasse, võttis selle veerand tunni pärast süngelt välja ja pani mängima Ryan Adamsi. Eikusagilt tuli mõte napsist. Harry sulges silmad ning vaatas vere ja musta pimeduse tantsivat mustrit. Ta mõtles jälle kirjale. Esimesele lumele. Toowoombale.
Telefonihelin lõikas katki Ryan Adamsi loo „Shakedown On 9th Street”.
Naisehääl esitles end Odana ja ütles, et helistab „Bosse” toimetusest ning tänab meeldiva koostöö eest. Harry teda ei mäletanud, küll aga mäletas telesaadet. See oli olnud kevadel ja nad olid tahtnud, et ta räägiks sarimõrvaritest. Kuna tema oli ainus Norra politseinik, kes oli käinud FBI-s nimelt seda õppimas ja püüdnud pealegi kinni ehtsa sarimõrvari. Ja Harry oli olnud küllalt rumal, et nõustuda. Ta oli veennud end, et teeb seda sellepärast, et öelda midagi olulist ja mõningal määral asjatundlikku tapjate kohta, ja mitte sellepärast, et teda riigi kõige populaarsemas jutusaates nähtaks. Tagantjärele polnud ta selles kuigi kindel. Aga mitte see ei olnud kõige hullem. Kõige hullem oli, et ta võttis enne saadet ühe napsi. Harry oli veendunud, et ta võttis vaid ühe. Aga saates jäi mulje, nagu oleks ta võtnud viis. Ta oli rääkinud selge diktsiooniga täpselt nagu alati. Aga tema pilk oli looritatud, analüüs pikatoimeline ja järeldusteni ta ei jõudnudki, sest saatejuht pidi tutvustama uut külalist, kes oli verivärske Euroopa meister lilleseades. Harry ei öelnud midagi, aga tema kehakeel andis selgesti märku, mida ta lillejuttudest arvab. Kui saatejuht temalt muiates küsis, missugune suhe on mõrvauurijal Norra lilleseadega, vastas Harry, et Norra matustel on pärjad igatahes maailmatasemel. Võib-olla oli see Harry pisut nokastanud, muretu stiil, mis pani stuudiopubliku naerma ja saatetegijad teda