Puhas kui liilia. Catherine Cookson
Читать онлайн книгу.
ega öelnud sõnagi ka Jimmyle, kes istus ja tegi koolitöid. Kuid kui ta oli mõne hetke sirutanud üht ja seejärel teist jalga, just nagu krampi lõdvestades, pani ta jalad uuesti kokku, käed süles vaheliti, vaatas Alecile otsa ja küsis: „Ei midagi?”
„Ei, ei midagi.”
„Ted Bainbridge, tead, see, kes elab minu kõrval, tema sai eelmisel nädalal Wallsendis tööd.”
„Siis tal vedas. Me käisime täna hommikul seal, meid oleks seal tööle võtmise asemel peaaegu vahele võetud.”
„Noh, ei tohi sinna minnes rahutusi põhjustada.”
„Kes on öelnud, et me põhjustasime rahutusi?” Alec tõstis häält. „Me läksime tööd otsima. Meile oli öeldud, et seal on tööd pakkuda. Rahutusi! Mis tähendab rahutusi põhjustada?”
„Vaata, mis eelmisel aastal North Shieldsis juhtus. Räägitakse, et seda tegi Shieldsi kamp ja meilt sinna läinud mehed ässitasid neid.”
„Jumal küll!” Alec liigutas aeglaselt pead. „Neid pole vaja ässitada, nende abirahasabad on sama pikad kui meil. Sa räägid sellest demonstratsioonist. Nad avaldasid meelt …”
„Demonstratsioonist! Parem rakendagu oma energiat töö otsimiseks.”
„Oh taevane aeg!” Alec pomises neid sõnu justnagu palvetades. Kas sai Alice’ile süüks panna, et ta käitus nii, nagu ta käitus, kui teda oli kasvatanud see, kes praegu seal istub? Kui maailmas üldse mõni juhmard on, siis on see tema.
„Ta on kauaks jäänud.” Mabel McAlister vaatas toas ringi, tema silmad jäid pidama Maryl ning ta lausus: „Su ema on kauaks jäänud. Mine vaata, mis teda kinni hoiab.”
Mary ei vastanud vanaemale, vaid vaatas isa poole, ja kui see talle peaaegu vaevumärgatavalt noogutas, pani ta triikraua restile ja ütles isale: „Kas sa võtaksid kuumuti tulest välja, isa?” Siis lahkus ta toast ja läks oma magamistuppa, kus võttis oma töömantli, nööpis selle kurguni kinni, sidus rätiku tihedalt pähe ja läks eestrepist alla ja esiuksest välja, et ei peaks köögist läbi minema ja uuesti vanaema nägema. Ta ei sallinud vanaema McAlisteri.
Nende maja oli tänava ülemises otsas eelviimane ja selle allotsas oli härra Tolletti pood, kus ema tööl käis.
Härra Tollett oli Mary meelest kena mees, teistmoodi. Ta oli seal poes olnud ainult ligikaudu neli aastat; ta tuli ja võttis poe üle pärast oma isa surma. Tema isa ja ema olid surnud kuuajase vahega, see oli olnud väga kurb. Mõni arvas, et nad olid surnud murest, sest olid pidanud oma teised kaks poodi võlgade pärast sulgema.
Koju naastes oli härra Tollett olnud poissmees, kuid õige pea pärast tagasitulekut abiellus ta ühe Newcastle’i rikkast linnaosast Jesmondist pärit tüdrukuga. Jutustati, et see naine ei rääkinud peaaegu ühegi naabriga. Mary oli teda näinud kõigest korra või paar, sest poes ei näidanud ta oma nägu kunagi. Ta polnud inetu, kuid oli olnud kuidagi ninakas. Eelmisel aastal oli ta aga ära surnud ja jätnud endast maha kõigest aastase lapsukese. Sellest ajast oli ema käinud härra Tolletti juures tööl. Alguses tegeles ta ainult lapse, majapidamise ja toiduvalmistamisega, nüüd aga oli ta ka poes abiks. Ta käis seal kolm korda päevas, isegi pühapäeviti.
Poolele teele jäi kitsas tänav, mis viis Crowdon Roadile. Põiktänava vastas kõnnitee serval oli tänavalamp, mille ümber mängis alati kari lapsi, aga täna neid ei olnud, sest sadu oli tugev. Ometi märkas Mary tänavalambile lähenedes kaht ähmast kuju, kes teisel pool teed tuulises põiktänavas vihma eest varjus seisid, ja kui ta nad ära tundis, hakkas tema süda pisut kiiremini lööma. Need olid Hughie Amesden ja Paul Connelly.
See oli nagu alati Paul Connelly, kes temaga juttu tegi. „Tere, Mary,” ütles ta.
Tüdruk peatus kõhklevalt, jäädes keset kõnniteed lambi valgussõõri seisma. „Tere,” vastas ta.
„Lähed kuhugi?”
„Ainult poodi.” Vastates vaatas ta Pauli poole, kuid ei näinud midagi peale Hughie. Tal ei tarvitsenudki Hughiet vaadata, et teda näha; ta nägi teda öösiti nii selgesti, kujutades ette, kuidas poiss tema voodi äärel istub ja temaga räägib. Aga see, et poiss temaga kõneleks, oli, nagu ta teadis, niisama võimatu kui see, et ta leiaks ta oma voodiservalt istumas, sest ta ei rääkinud Maryga kunagi. Ühe korra oli ta öelnud „Tere”, aga see oli ka ainus kord, kui nad olid sõnu vahetanud, kuigi Mary oli teda tundnud alates sellest ajast, kui oli kümneaastane. Hughie oli nii ilus, et isegi tema naha tekstuuri oli valus vaadata; tema nägu oli pikk ja kahvatu, sügaval asetsevad silmad olid tumedad, kuid juuksed olid heledad ja lainelised.
Kõigile neile voorustele lisandus ka Hughie pikkus. Ta oli ümberkaudsete tänavate pikim poiss, nüüd vist küll juba kuus jalga täis, kuigi ta oli ainult seitsmeteistkümneaastane. Mary ei unusta kunagi seda päeva, mil ta mõistis, et armastab Hughiet. See juhtus eelmisel suvel ühel pühapäevaõhtul. Proua Turner oli andnud talle ühe kleidi. Ta oli selle ümber teinud ja tundis end selles kenana, niisiis oli ta õhtul kirikusse läinud, sest kirikus näeb sind ju rohkem inimesi. Kui sealt hiljem välja tulla, seisavad inimesed kiriku juures ja vaatavad sind. Ja Mary tahtiski, et kõik näeksid tema uut kleiti, sest tal polnud sellist kunagi varem olnud. Veelgi enam, ta oli pidanud selle pärast võitlema, sest ema oli seda endale tahtnud: ema võttis endale enamiku asju, mille proua Turner talle andis, sest emale meeldis end uhkelt riidesse panna. Kleit oli tuhmkollane, mitte kirev. Ta ei teadnud, mis materjalist see on, aga see meenutas peent villast riiet. Kleidil oli nelinurkne kaelus ja pikk puhvis seelikuosa. Enam tal seda kleiti polnud, ema oli selle ära põletanud. Ta oli selle ühe nende tüli ajal tulle visanud. Kuid tol pühapäeva õhtul olid Paul Connelly ja Hughie Amesden teeraja lõpus seisnud. Ta silmas neid kohe, kui oli kirikutrepist alla astunud, sest Hughie Amesden oli alati teistest peajagu pikem. Mary mäletas, kuidas ta oli nende poole sammunud ja kuidas siis oli juhtunud midagi äärmiselt veidrat. See oli ilus, aga hirmutav. Ta nägi, kuidas Hughie Amesden kadus aeglaselt heledasse valgusse; temast ei jäänud midagi järele peale heleda valguse, see varjas isegi Paul Connellyd. Ja teine imelik asi oli see, et ta ei mäletanud, kuidas ta neist mööda sai. Ta oli juba terve tänava jagu eemal, kui lõpuks jälle mõistusele tuli ja mõtles, et kuhu see Hughie küll kadus. Ning ta oli ringi keeranud, ja seal nad olidki, päris tänava teises otsas, ja ta polnud märganudki, et oli neist möödunud. Mary oli siis seal paigal seisnud, käsi kõril, ning õhku ahminud ja köhinud, ning üks mööduv naine oli jäänud seisma ja küsinud: „Kas sinuga on kõik korras, kullake?” Ta oli Maryl käsivarrest kinni võtnud ja lisanud „Sa ju värised üleni, tüdruk, sa oled külmetanud.”
Mary oli naisele noogutanud ja siis edasi läinud; ja ta oli mõistnud, et armastab Hughie Amesdeni, et oli teda armastanud kogu selle aja, sellest ajast saadik, kui Hughie oli sinnakanti elama tulnud, kui Mary oli kümnene. Kuid poiss polnud temaga kunagi, mitte kunagi rääkinud, välja arvatud see üksainus kord, kui nad kinosabas seisid. Poiss oli tulnud Mary kõrvale, seisnud ning lausunud: „Tere.” Ja Mary oli talle samuti tere öelnud. Siis oli Hughie läinud kuuepennisele ja Mary kolmepennisele seansile.
Paul Connelly aga tahtis kogu aeg temaga juttu teha. Kuid tema ei talunud Paul Connellyd. Ta ei saanud aru, miks Hughie Amesden ja Paul on sõbrad, sest Paul oli Hughiest poole lühem, nad olid koos nagu karikatuur.
Nüüd kergitas ta oma vihmamärgi ripsmeid ja vaatas Adonist ning too vaatas talle vastu. Seepeale langetas Mary pea ja pomises: „Ma pean minema, ma lähen emale järele.”
Kumbki poiss ei öelnud selle selgituse peale midagi ning kõik kolm vahtisid üksteist veel ühe hetke, seejärel pöördus Mary kohmakalt ringi ja jooksis mööda tänavat edasi. Ta värises jälle, ta värises alati, kui Hughie Amesdenit nägi.
Kui tüdruk poe juurde jõudis, polnud lävepakul ühtegi last üles-alla hüppamas ega kõnniteel kastanivõitlust pidamas. Ta küünitas näo aknale lähemale ja nägi, et pood on tühi. See oli haruldane, sest härra Tollett müüs peaaegu kõike kella poole kaheksast hommikul kaheksani õhtul ja pühapäeviti kuni kella kümneni, sest alati leidus kedagi, kes midagi tahtis.
Pood asus tänavanurgal, üks aken oli Cornice