Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick
Читать онлайн книгу.
vestelda pole kunagi hea mõte. Sa leiad alati võimaluse mitte rääkida.” Hannah hakkas jälle aknast välja põrnitsema.
Koole tutvustavad voldikud lebasid Hannah’ kirjutuslaual. Tüdruk ei tahtnud neist praegu mõelda. Kooliaasta pidi varsti algama ja tal oli tarvis ruttu otsustada, aga esialgu oli ikkagi august. Suvi. Koolile mõtlemine täiesti keelatud.
Tema jalgade juures ämbris oli kõige räpasem vesi, mida ta üldse kunagi oli näinud. Hannah judises, mõeldes, et oli maganud niisuguse räpa sees. Ometi oli ta eelmisel ööl hästi maganud, isa surmast saadik polnudki tal nii head und olnud. Kindlasti oli kõik see sõnnikuhais õhus ta oimetuks löönud. Täna ta seda lõhna õigupoolest ei tundnudki. Kas see tähendas, et lehmad olid pasandamise järele jätnud või oli Hannah lõhnaga ära harjunud? Seda ta ei tahtnud.
Viimaks ometi oli tuba puhas ja nüüd oli Hannah’l vaja seinad üle värvida. Miks nad siis värvi ei ostnud, kui nad juba kord väljas käisid? Nüüd tuleb ette võtta uus sõit, Maddie klammerdub jälle rooli külge, justkui sõltuks sellest tema elu. Ta oli ikka tõesti talumatu. Koolidega tutvumas käies oli Maddie etendanud moekat kunstnikku, kelle töid eksponeeritakse Londoni galeriides. Ei no muidugi. Viimane näitus oli kolm aastat tagasi.
Hannah vajus voodile. See oli just enne seda, kui isa raskelt haigeks jäi. Isa töötas siis veel ja Maddie polnud eriti palju jalus, sest ta muudkui maalis kogu aeg. Elu oli hea. Isa töötas kodus ja Maddie oma stuudios.
Tapeeti kaunistavad suured sajalehised roosid muutusid värvikeeristeks. Kõik läks häguseks, jäid lihtsalt värvilaigud. Hannah pühkis pisarad rusikatega ära. Isa ei ole enam. Kogu lugu. Nüüd tuli tal elada siin pärapõrgus Cornwallis koos õela võõrasemaga. Mis selles naises ometi oli? Isa oli temasse otsekohe armunud. Ta tutvus Maddiega, kui kirjutas artiklit Londoni kunstigaleriidest. Ühes olid parajasti väljas Maddie maalid ja isa tegi naisega intervjuu. See oligi lõpu algus, aga isa oli olnud õnnelik, nii õnnelik polnud ta juba kaua aega olnud. Kui ema oli nende juurest minema kõndinud, oli isa elu uks sulgunud. Maddie oli selle uuesti avanud, aga kui see oli tehtud, oleks ta pidanud lahkuma.
Kotid seisid endiselt lahti pakkimata toanurgas. Hannah haaras seljakoti ja võttis värisevi sõrmi sealt isa pildi. Ta oli selle foto teinud ühel vabal päeval Brightonis. Isal oli tohutu lai naeratus näol ja suur jäätis käes, aga see polnud isa jäätis, see oli Hannah’ oma.
Paar minutit pärast seda, kui foto oli tehtud, platsatas sulav šokolaadijäätis sillutisele. Selle peale naersid mõlemad südamest ja kui nad olid rahunenud, tõi isa talle uue jäätise. Isa oli nii hea. Ta ajas kõik korda, isegi kui maailm oli vale.
Hannah toppis pildi kotti tagasi, sest selle vaatamine ei too isa tagasi – mitte miski ei too teda tagasi. Hannah pidi nüüd midagi tegema, näiteks toa valmis saama või riidekapi tuppa tarima. Ta ei teadnud ainult, kuidas seda ilma Maddie abita teha, sest kapp oli kuus tolli kõrgem kui Hannah. Õigupoolest kahtles ta, kas ta Maddiega kooski sellega toime tuleb. Neil on abi vaja. Neetud.
„Hannah, ma lähen vanni. Hõika, kui sul mind vaja on,” hüüdis Maddie alumiselt korruselt.
Ei tea, miks ma seda tegema peaksin, imestas Hannah. Maja tundub täiesti vastuvõetav. Kui ta ette vaatab, võib Maddiet täielikult vältida. See polekski ju nii halb. Londoni maja oli olnud väiksem ja seal polnud kuhugi põgeneda, eriti siis, kui isa oli haige. Kui Hannah ärkas, oli Maddie kohal. Kui ta koolist tuli, oli Maddie kohal. Kui ta magama läks, oli Maddie ikka kohal. Näis, nagu see naine ei usaldaks Hannah’t ega annaks talle kübetki ruumi. Nüüd viimaks oli Hannah’l ruumi, aga polnud lihtsalt sõpru, polnud Londonit ja polnud ka midagi teha. Mitte just eriti hea äri.
„Ei!” Maddie oma karjatus äratas ta jälle õudusunenäost. Süda tagus. Mööda nägu voolasid pisarad. Lein pidi ju aja jooksul vähenema. Nii talle kõik igatahes rääkisid, aga vaibumise asemel muutus kurbus iga ööga hoopis suuremaks. Ükskõik kui palju Maddie endale kordas, et peab leinal minna laskma, ta ei suutnud seda.
Ta ei teadnud, millega ta oli Johni surma ära teeninud. Mõistusega sai ta aru, et see ei sõltunud kuidagi temast, kuid siis imbus mõtteisse see, mida ta oli teinud pärast matuseid. Maddie oli ju teinud ainult seda, mida mees oli palunud, aga see oli vastuolus tema sisimate tõekspidamistega. Võib-olla sellepärast võitleski ta sellega igal ööl. Mõned asjad on nii sügavale sööbinud, et nendest loobumine võtab aega, kui see üldse võimalik ongi. Maddie surus need mõtted maha.
Veel ei koitnud, aga valgust oli siiski piisavalt, nii et kui Maddie aknast välja vaatas, paistis sealt sisse kuusk. Ta oli ilmselt unustanud eile õhtul kardinad ette tõmmata. Maddie pani hommikumantli selga ja läks ettevaatlikult trepist alla. Korraga kuulis ta mingit häält. Maddie pidas hinge kinni. Peale Hannah’ ja tema enda polnud majas kedagi, aga ometi kuulis Maddie nuttu. Maddie raputas pead ja hääl kadus.
Ta tabas silmanurgast mingi liikumise, kuid sisendas endale, et lihtsalt hiir jooksis üle elutoa põranda. Kui majas on hiiri, siis lahendab probleemi lõks, aga mis siis, kui see on hoopis kummitus? Maddie pilgutas silmi. Ta ei uskunud kummitusi. Siiski käis ta ettevaatlikult maja läbi.
Maddie pani köögis tule põlema ja teekannu matkapliidile, mida nad kasutasid, kuni pliit korda tehakse. Tee ajab tema öised ettekujutused minema. Kummitused. Mark ütles, et Trevenenis ei kummita. Maddie ei teadnud, kas uskuda meest või mitte, aga tema enda terve mõistus arvas ka nii.
Ülakorruselt kostis mütsatus. Maddie käsi jõnksatas, ta oleks peaaegu teed hommikumantlile ajanud. Ei, ebausklik ta loomulikult ei ole. Maddie hakkas naerma, ta teadis, et hääl tuli kindlasti sellest, et Hannah’l kukkus raamat või midagi muud voodist maha. Hannah polnud ju mingi viirastus. Tüdruk ja tema purunenud süda olid reaalsed ning Maddie ei teadnud, kuidas seda parandada. Tal ei olnud aimugi, miks ta üldse arvas, et võib sellega hakkama saada, kui ta enda omagagi mitte kui midagi ette ei suutnud võtta.
Maddie võttis tee, läks tagasi elutuppa ja vaatas, ega seal rohkem närilisi ei ole. Ta seadis ennast ühele aknaalusele istmele, keris jalad enda alla ja jäi vaatama, kuidas hommik aina valgemaks muutub. Iga hetkega ilmus aina rohkem valguskiiri ja taevaserv tõmbus roosaks, nii et lavendlitoonid tõusid kõrgemale taevasse.
Maddie sulges hetkeks silmad ja lootis, et see leevendab nende põletavat kuivust, kuid ta teadis oma kogemustest, et päriselt saab sellest jagu ainult mitu ööd korralikku und. Kui kamina kõrvalt kostis vaikne kraapsatus, plaksatasid Maddie silmad taas lahti. Seinu katsid puitpaneelid, mille värv oli kohati pleekinud ja koorus maha. See hommikune hiir oli ilmselt lipsanud seina ja paneeli vahel olevasse prakku.
Kui nüüd päike juba kogu tuba valgustas, otsustas Maddie asja uurida. Ta läks kohta, kust hääl tema meelest oli kostnud, ja pani kõrva vastu seina. Ta teadis, et oli midagi kuulnud, kuid hääled liikusid kummaliselt. Maddie koputas mitmele paneelile ja sai aru, et nende all on seinapind ebaühtlane. Kohati tundus see olevat lausa õõnes. Mingil ajal oli see ilmselt olnud maja otssein ja ehitatud kivist või koguni savi- ja õlesegust. Võib-olla oskab Mark talle öelda, kui ta peaks meest uuesti kohtama. Kui Maddie eile Helstonis poes käis, siis nägi ta seal vilksamisi Marki. Mees oli täiesti haaratud nägusast blondiinist – ja see polnud sama naine, keda Maddie Cornwalli saabumise ööl oli näinud. Mees oli ilmselt eluvend, kuid ümberkaudsetest majadest näis ta päris palju teadvat.
Käega mööda paneelide ülaserva libistades tundis Maddie, et miski liigub, ja tõmbas käe ära. Sõrmed olid tolmust mustad. Ta koputas vastu seina ja kraapimine lakkas. Maddie oli väsimusest ümber kukkumas, ta nõjatus seina najale ja vaatas välja aeda. Sisimas kinnitas miski talle, et kõik saab lõpuks korda, kuid selleks tuleb olla kannatlik. Maddie ajas ennast sirgu ja otsustas Hannah’t aidata. Pidi ju olema mingi viis, kuidas temani jõuda, ja Maddie tahtis kogu südamest just nimelt seda teha. Ta oli Johnile lubanud ja oma lubadusi pidas ta alati.
Kui elektrik sarikate küljes rippus, hoidis Maddie hinge kinni ja mõtles, miks mees redeliga üles ei roninud nagu normaalne inimene. Ta teadis, et peaks lihtsalt tänulik olema, et mees üldse siin on ja tallis juhtmeid vahetab, ning mitte tema meetodeid kahtluse alla seadma. Aga Maddie polnud kindel, kas tema närvid ikka peavad sellele vastu.
Maddie